Liikumisest: me istume ennast surnuks…

Filosoof Arthur Schopenhauer kirjutas juba 1851. aastal: “Ilma igapäevase vajaliku liikumiseta ei saa jääda terveks, sest kõik normaalsed eluprotsessid nõuavad nii nende osade, kus nad toimuvad, kui ka terviku liikumist. Seepärast ütleb Aristoteles õigusega: elu seisneb liikumises. Elu ja tema olemus seisneb liikumises. Organismi kogu sisemuses valitseb lakkamatu ja kiire liikumine: süda oma komplitseeritud kahekordses liikumises, süstoolis ja diastoolis, lööb innukalt ning väsimatult; kahekümne kaheksa löögiga on ta kogu veremassi ajanud läbi suure ning väikese vereringvoolu; kops pumpab vahet pidamata nagu aurumasin; sooled väänlevad alati peristaltilises liikumises; kõik näärmed imevad ning eritavad püsivalt, isegi aju on kaksikliikumises iga veretukse ja iga hingetõmbega. Kui nüüd, nagu seda juhtub täiesti istuva eluviisi puhul arvutute inimestega, väline liikumine niisama hästi kui täiesti puudub, siis tekib karjuv ja kahjulik vastuolu välise rahu ja sisemise möllu vahel. Kestev sisemine liikumine vajab natuke toetust väliselt. See vastuolu on analoogiline sellele, kui mingi afekti tagajärjel meie sisemus keeb, meie aga ei tohi seda kuidagi väljendada. Isegi puud vajavad kasvamiseks liigutamist tuule poolt.”

On selge, et kui 20-25 ja enam aastat tagasi sai energeetilised kulutused tehtud läbi füüsilise töö, mis oligi paljude inimeste jaoks loomulik osa igapäevaelust, siis tänases ühiskonnas on igasuguse füüsilise aktiivsuse harrastamine pigem teadlikkuse küsimus. Me võime seda liikumise/liigutamise vormi ka treeninguks nimetada. Aga hoolimata sellest, kuidas me oma aktiivsust nimetame ongi tänased füüsilised tegevused mitte niivõrd töö iseloomust tingitud, kuivõrd, et meie keha elaks, siis teadlikult teostatud aktiivsus teenibki paljudel juhtudel otseselt energia kulutamise/tasakaalustamise eesmärki. Lihtsalt, sellisel kujul ja määral füüsilisi töid/tegemisi enam ei ole kui varasematel aegadel. Kahjuks ei teadvustata tõsiasja, et mida suurem on mugavus, seda suurem peaks olema meie teadlikkus. Meie teadlikkus ja arusaam inimese terviklikkusest ei taha kuidagi areneda kooskõlas elu mugavamaks muutnud aspektidega. Ei ole nii, et nüüd on mugav, enam füüsilist tööd tegema ei pea, liigume autodega, töö teevad ära masinad, elu on virtuaalne, millega on kõik lahendatud ja nõnda elamegi. See on äärmiselt primitiivne arusaam “suurest pildist”.

Meie keha on protsess, mis juba olemuslikult seisneb sisemises liikumises, pidevas uuenemises. Veri ringleb, süda lööb, rakud/koed kuluvad ja uuenevad, kopsud ventileerivad, närvisüsteem vahendab impulsse jne. See on ainevahetus. Inimese keha pidev uuenemine tähendab seda, et vanad struktuurid lammutatakse ära ja väljutatakse. Liikumine stimuleerib (kiirendab, reguleerib) tekkinud jääkide ja vanade struktuuride eemaldamist (neutraliseerimist). Kui midagi jääb eritamata või eritub liiga aeglaselt, siis see hakkab meie organismi kahjustama, see kehtib alates veresoonte lupjumisest kuni üldise rasvumiseni välja. Sööge 1-2 jne aastat järjest iga päev rohkem kui päevase aktiivsusega kulutate, vaadake mis teiega juhtub. Inimese rasvumise puhul ei kehti midagi muud, kui meile kõigile teada energia jäävuse seadus: energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Liigne toiduenergia alaliselt suurtematest toiduportsudest ei kandu kuhugi mujale, kui meie kehasse, meie organismi. Selleks, et energia oleks tasakaalus, me kas sööme vähem või liigutame rohkem. Liikumine on meile kõigile käepärane meede, mille abil saab energia jäävuse seadust reguleerida ja oma kasuks keerata. Loomulikult ei ole energia tasakaalustamine kaugeltki ainus liikumise otstarve.

Liikumise defitsiiti ei asenda mitte kuidagi teisiti kui liikudes. Sisemist liikumist mõjutamegi läbi välise liikumise või selle puudumise. Tervise tagamiseks ja perspektiivis ellu jäämiseks, oma eluea pikendamiseks tuleb kõikidel oma vajalikus mahus liikumised ära liikuda. Mis juhtub, kui vesi jääb lillevaasis või väikeses tiigis seisma? See hakkab haisema! Sama fenomen esineb võrdlemisi sarnasel moel alaliselt inaktiivses inimorganismis. Lihased kärbuvad, rasvad hakkavad ladestuma, rakkudesse kuhjuvad toksilised ühendid, süda jääb nõrgaks, veresooned lupjuvad jne. Ühesõnaga, kui me ei liigu, siis me ei käi enam kõikides oma funktsionaalsetes süsteemides läbi, me kärbume, ei taastu, ei uuene ega funktsioneeri enam efektiivselt.

Liikumine on elu…
Nagu juba Schopenhauer tsiteeris Aristotelest, kes ütles üle kahetuhande aasta tagasi: “Liikumine on elu!” Inaktiivsust saab tasakaalustada üksnes aktiivsusega, ükskõik kui tehnoloogiliselt arenenud ühiskond meil ka ei oleks. Valik on meie, kas saame sellest aru ja vaevleme tervisehädade käes vähem või ei saa sellest aru, sureme varakult ning diagnoosime juba lastel tõsist ülekaalu, astmahoogusid, allergiaid, suhkruhaigust, liigesehädasid jne.

Liikumine on kvaliteetset elu tagava vundamendi üheks vältimatuks komponendiks. Liikumine tähendab kulutamist, kulutamine tähendab väsimist, väsimine tähendab kvaliteetset ööund, mis määrab omakorda terve järgneva päeva stsenaariumi. Kui öötunde on piisavalt ja ärkamine õigeaegne on meil hommikul ka söögiisu, päev käivitub tõrgeteta, meie enesetunne on hea, on energiat, tehatahtmist ja oleme rõõmsad. Suudate mõista, kuivõrd suures seoses on terve eelnevalt kirjeldatud ahel? Häirige ühte lüli ja kogu ahel kannatab.

Kuidas ennast liigutama sundida?
Kuna meie elu on tõepoolest väga vähe liikumist ja liigutamist nõudev, siis tulebki meil enestel teadlikult ennast ise võimalikult palju aktiivsena hoida. Üks hea viis oleks muidugi, kui te leiaksite aega regulaarselt 3-4 korral nädalas treeningsaali külastada. Aga võimalusi läbi liikumise enese elus hoidmiseks on teisigi ja päeva lõpuks ongi määrav teie elustiil tervikuna.

1. Käige igal vabamal õhtul kõndimas, 1-2 tundi. Püstita omale väikeseid eesmärke: proovin 10 päeva (2 nädalat jne) igal õhtul kõndida 5-6 km, koduläheduses looduses, terviserajal jne. Esita väljakutse ka sõbrale/sõbrannale.

2. Nädalavahetusel võtke ette pikemaid jalutuskäike, kõndige ühest linna otsast teise, laske ennast autoga viia läheduses asuvasse naaberasulasse (10-15 km) ja jalutage sealt tagasi.

3. Võtke nädalavahetusel koos lastega ette matkasid loodusesse.

4. Käige ujumas, uisutamas, suusatamas, rattaga sõitmas.

5. Võimaluse korral käi jala tööle. Eriti veider on väikeses asulas näha, kuidas inimesed käivad autoga tööle.

6. Üleüldse, kui teil on üldjoontes istuv töö, siis seiske võimalikult palju püsti, töö juures, üritustel jne. Püsti seismine juba iseenesest soodustab liikumist.

7. Treeningsaalis ei pea alustama jõusaalis, otse vastupidi, see võib lisanduda juba siis, kui mõned kilod vähenenud ja/või jõudlus kasvanud. Tee oma aeroobsed sessioonid huvitavaks. Proovi fikseeritud ajaga läbida valitud vahendil rohkem meetreid, teinekord ürita fikseeritud distantsi aega saada kiiremaks. Arenda püsivust läbi vahelduse. Näiteks esmaspäeval tee tööd sõudeergomeetril (aeroobikas), teisipäeval käimislindil (terviserajal), neljapäeval tegutse veloergomeetril (jalgrattal) ja reedel või laupäeval veeda aega basseinis (järves).

Mida rahulikum on tegevus, seda rohkem tuleb seda kasutegurite ilmnemiseks ajaliselt teha…

Samas, võtke teadmiseks, et te võite küll liikuvad olla, kuid mida rahulikumalt te ennast liigutate, seda alalisem ja ajaliselt mahukam peab see liikumine kasutegurite ilmnemiseks olema. Kui teie kehaline aktiivsus piirdubki üksnes jalutamisega, siis tulebki toiduenergia kompenseerimiseks ja tervistavate efektide saavutamiseks teha (liikuda) tõenäoliselt palju, iga päev ja ajalises mõttes võrdlemisi mahukalt. Lihtsalt, mida rahulikum on tegevus, seda vähem energiat ajaühikus kulutatakse ning organismi struktuur-funktsionaalset potentsiaali mõjutatakse. Harjuge ka selle mõttega, et keegi kuskil ajakirjas või fitnessi lehel ei saa ette öelda aega, mis teil liikuda tuleb, et tervislikuna ja normaalkaalus püsida. Soovituslik 60 minutit päevas on väga valesti mõistetud ja tõlgendatud. Miks? Kõik oleneb ka sellest, mida ja kui palju te sööte. 100 kg-ne mees kulutab jalutades 5 km/h keskmiselt 300 kcal. 300-400 grammine koogitükk pruugib olla minimaalselt 800 kcal, tehke edasi omad järeldused. Harrastades toiduenergiat ületarbivat eluviisi regulaarselt ongi tagajärg naha all. Räägin sellest seetõttu, et praktikas kohtab selliseid kentsakaid suhtumisi, et “olen küll päeva peale “X” portaalis soovitatud soovituslikud sammud ära kõndinud, kuid kaalu tuleb ikka juurde”. Kui nii on, siis ongi tõsiasi, et te ikkagi ei kuluta piisavalt ja sööte rohkem, kui vajate. Nii lihtne lihtne see ongi. Seda, kui palju teil normaalkaalus püsimiseks või hea jõudluse tagamiseks liikuda tuleb ei saa teile keegi kuskil ajakirjas “kivisse raiutult” öelda.

Inimene on loodud liikuma, see on tõsiasi, mida mõtlev isend ei peaks eirama. Kuna liikumisvaegusest tulenevad tagajärjed ei ole kahjuks vahetud, võtab lõputust istumisest ja inaktiivsusest tulenevate tagajärgede mõistmine liiga palju aega. Olen sügavalt veendunud, et meie elu kvaliteet saab olla maksimaalselt kõrge üksnes juhul, kui me tegeleme endaga kui tervikuga. Paraku tundub, et tänapäeva inimesed ise käsitlevad ennast justkui olenditena, kelle aju ja keha oleks nagu teineteisest lahus.

Autor: Janar Rückenbrg