Adaptatsioon – soovitud või soovimatu kaaslane?!

Autor Silvar Rückenberg

Kangesti tahaks arutelu alustada tuntud inglise keelse fraasiga, mis kõlab küll teises kontekstis ja teistel asjaoludel, ent sobib siia, selle teema algusesse suurepäraselt: „Adaptationcan´t live with it, can´t live without it!
Et teemal üldse diskuteerida, peame esmalt omama ülevaadet ja teadmisi, millega adaptatsiooni näol üldse tegemist on.

Adaptatsioon kõige lihtsamalt väljendudes võiks tähendada kohanemist, kohanemismuutusi, mis on esile kutsutud, tekkinud teatud tingimuste poolt. Spordis või organismi tasemel on adaptatsioonil üldisele adaptatsiooni mõistele küllalt sarnane tähendus. Meie keha, organism, rakud kõik reageerivad meid ümbritsevas keskkonnas toimuvatele muutustele, mitte ainult, paljudel juhtudel tingivad väliskeskkonna muutused omakorda organismi sisekeskkonna muutumist ka selle peale ei jää organism „tuimaks, samuti reageeritakse. Kui tegemist on muutumistega (ärritajatega), mis on ühekordsed, siis organism reageerib sellele hetkeliselt. Vaid ajutiselt muutuvad organismi teatud parameetrid (hingamine kiireneb, südame löögisagedus suureneb jne.), pärast stiimuli lõppu stabiilne sisekeskkond taastub. Ent ärritaja (teatud olukord, tingimused) regulaarne ja pidev esinemine kutsub esile organismi või mõne selle organi jääva kohanemise (nim. ka kestusadaptatsiooniks) antud stressori suhtes. Stressoriks võib olla mistahes tegevus, olukord või tingimused, kuid üks lihtsamini mõistetavamaid adaptatsiooni esilekutsujaid ongi sport, sporditreening, regulaarne harjutamine.

Minul kui raskejõustiklasel, kulturistil, on asja olemust kõige parem illustreerida oma treeningul kasutatavate vahendite ja meetodite najal.
Treening, k.a. jõutreening loob organismile, fokuseeritult lihastele pidevalt justkui uued „elamistingimused. Kui võrrelda skeletilihast ja inimest, siis teame, et kui muuta inimese eluolusid, tingimusi, siis järgneb sellele kohe mingisugune reaktsioon. Elutingimuste halvenedes tuleb kohaneda eluga raskendatud oludes ning edasi eksisteerida, ja inimene, tahest tahtmata kohaneb. Täpselt samasugune fenomen esineb, kui vaatame skeletilihase ja jõutreeningu (üldistatult) omavahelist interaktsiooni. See raskus, mida me jõusaalis tõstame, on lihasele justkui uueks elutingimuseks, sellest saadakse aru (lihased), et tegu pole millegi tavapärasega ning reageeritakse. Lihaste reaktiivsuse kõige lihtsamaks vastuseks jõutreeningule ongi lihaste kasv hüpertroofia, mis tähendab kohanemist tõstetavate raskustega.

Võttes kõike eelnevat arvesse on selge, millega meil adaptatsiooni näol tegemist on. Veelkord, tegemist siis organismi kohanemisvõimega, mille tulemusena leiavad aset nii struktuursed kui funktsionaalsed muutused.

Millist kasu võiks spordimees adaptatsioonist saada?
Kes eelneva arutelu mõttega kaasa elas, sellel ilmselt küsimusi ei teki. Võiks öelda, et adaptatsioon on igasuguse treenituse tekke aluseks. Ehk teisisõnu, kui puuduks kohanemisvõime, oleksime kõik võimetud oma võimeid ja omadusi arendama. Sport kui hobi või harrastus omistaks hoopis sekundaarse tähenduse, me sureksime lihtsalt välja.
Adaptatsiooni näol on igal juhul tegemist sportlase soovitud kaaslase ja parima „sõbraga. Selle võime puudumisel oleks teoreetiliselt nii, et paljud meist poleks võimelised üleüldse selles muutuvas maailmas (keskkonnas) eksisteerima. Ja need, kes suudaks ellu jääda, omaks sünnist surmani täpselt selliseid kehalisi võimeid, mis Taevane Isa neile kaasa suvatses anda.

Kuidas adaptatsioonist treeningul kasu on?
Jällegi, kõik eelpool kirjutatu kehtib ka siin. Treeningul peavad koormused järk-järgult kasvama, tuleb varieerida mahuga, intensiivsusega, varieerida treeningtingimusi jne. Ühesõnaga kõik, mis on organismile uus, kõik millega organism ei ole kaua aega või üldse mitte kokku puutunud, kõik mis „üllatab teda, sunnib organismi kohanema. Ja kõik raskused, millega tuleb kohaneda tähendavad treenitust (kui nendega on adaptateerutud).
Siin on aga üks oluline nüanss. Nimelt kõik ei ole kahjuks nii lilleline, kui esmalt tunduda võib. Taibukas lugeja, lugedes hoolikalt eelmise lõigu viimast lauset peaks aduma juba uue probleemi algeid.

Nimelt, ühelt poolt on adaptatsioon spordijõmmile „taevakingitus, see on igasuguse resultatiivsuse aluseks, teiselt poolt tähendab see aga „igavest orjust. Mis see tähendab?
See tähendab seda, et kui sportlane vähegi tahab oma taset, resultatiivsust jms. säilitada, edasi arendada, tuleb pidevalt organismi adaptateerumist ennetada, sellest sammuke ees olla. Ehk teisisõnu, nii kui treening enam pinget ei paku, koormused jt. treeningu parameetrid ei suuda organismi üllatada, organism ei arene. Parimal juhul omistab treening säilitava iseloomu, seda muidugi juhul, kui sportlane ennast adekvaatselt lugeda oskab ja tekkinud seisundist aru saab ning koheselt reageerib vastavate meetmetega. Halvimal juhul, kui juba pikema ajaliselt tegemist olukorraga, kus treening organismile enam midagi ei paku, toimub tagasiminek e. deadaptatsioon. Tegemist ongi fenomenaalse nähtusega. Kui sportlane soovib resultatiivne olla ja oma valitud alal karjääri teha, siis loorberitele puhkama jääda ei saa. Kohe kui treeninugud muutuvad rutiiniks või veel hullem katkevad, leiab aset taandareng. Saavutatud adaptatsioonilised muutused (milles iganes need ka ei väljendu) hakkavad taanduma.

Treeninguga seonduvaid detreeningu efekte on palju uuritud. Näiteks ühes katses uuriti 12 raskejõustiklast ning seda, milliseid efekte toob kaasa kahe nädalane jõutreeningute katkestamine. Võrreldes harjutuste sooritamist enne ja pärast treeninguid, siis tavaliste harjutuste (free weight) puhul ei täheldatud väga suuri muutusi; surumine lamades vähenes kuni 1,7%, kükk kuni 0,9%, isomeetriline jõud 7%, isokineetiline kontsentriline jõud sääre sirutusel vähenes 2,3%, vertikaalne hüpe paranes aga 1,2%. Kõige suurem jõu kadu ilmnes sääre sirutamise puhul, mis sooritati isokineetilisel ekstsentrilisel re¸iimil, kõigil katsealustel toimus kuni 12% jõunäitajate vähenemine.
Esmalt võib tunduda, et kadu oli väga väike, ent süvenegem pisut. Tegemist oli kõigest kahenädalase treeningpausiga. Võiks ju edasi spekuleerida mis juhtub 4, 8 või 12 nädalaga?
Siinkohal pean oluliseks juhtida tähelepanu kahele aspektile:

1. On suur tõenäosus, et oma maksimaaltulemuste (katses sooritatud tulemuste) saavutamiseks kulus eelnevas katses osalenud sportlastel aastaid.

2. Kui tegemist eliitjõusportlastega, siis on ütlematagi selge, millist kahju võib lõppresultaati silmas pidades tekitada see esmalt väiksena tunduv 1.7% kadu lamades surumisel.

Seega, on hea, et meil on olemas adaptatsiooni võime, see tähendab progressi ja resultatiivsust, ent isegi spordimehena on ääretult masendav mõelda millise kiirusega kulgeb tekkinud adaptatsiooniliste muutuste taandareng.
Olen palju selle üle diskuteerinud, et miks on nii, et väiksemagi märkimisväärse tulemuse saavutamiseks võib kuluda aastaid, samas treeningute katkemise korral või treeningutega kohanemisel tekib seisak mõne nädala või koguni isegi mõne päevaga.
Ma mõistan miks see nii on organismile meeldib status quo, stabiilne sisekeskkond. Talle ei meeldi muutuda, seepärast tulebki juba vähimagi tulemuse saamiseks võib-olla, et isegi aastaid „rügada. Ja kohe kui koormused „tagant ära – sellele reageerib ta kiiresti, mõistab, et nö. „ellujäämiseks pole seda kõrgenenud võimekust vaja ja treenitus taandareneb enneolematu kiirusega.

Ühelt poolt on see nii loogiline ja seletatav, teiselt poolt tundub kuidagi paratamatu ja ei tahaks sellega kuidagi leppida.
Paraku, on selge, et looduse seaduse vastu ei saa ja me peame kõige sellega leppima.

Nii, et kui küsida kas adaptatsioon on spordimehe soovitud või soovimatu kaaslane, siis ühest vastust on raske anda. Kirgliku spordimehena, hoolimata kiiresti arenevast deadaptatsiooni fenomenist, ütleksin, et pigem on tegemist soovitud kaaslasega. Loodus on andud meile vähemalt võimaluse ellu jääda, ennast arendada, tugevamaks muuta. Sportlastena on meil oluline seda mõista. Paigalseis treeningprotsessis tähendab tagasiminekut, selle ennetamiseks peavad treeningud olema progressiivsed ja loomingulised ning pakkuma organismile pidevalt uusi väljakutseid

Autor: Silvar Rückenberg