Ahelreaktsioon…I osa

Olgugi, et kükki peetakse tihtipeale just reie – nelipealihase harjutuseks, ei ole asi siiski nii üheselt määratletav, kui nii mõnigi treener või harjutaja arvab. Kükki kui kompleksset liigutust saab väga hõlpsalt modifitseerida ka nii, et see harjutus on primaarselt just rohkem nagu sirutus puusadest ning kükkimisel kannavad põhikoormust hoopis reie – kakspealihas ja tuharalihas. Kui käsitleda tavalist kükki kui keskmist, siis seda saame ka omakorda modifitseerida rohkem rõhutatult just reie – nelipea harjutuseks, näiteks läbi eesküki. Eelnevast lähtuvalt, kui me käsitleme mõnda harjutust ja üritame määratleda millistel lihastel on selle liigutuse (harjutuse) korral peakoormus, peame arvestama väga täpselt ja ennekõike konkreetse harjutuse spetsiifilist sooritust, mehhaanikat ja eripärasid. See, milline on kükkimisel ühe või teise lihase panus või osakaal, et liigutus saaks teostatud, see sõltub järgnevatest võimalikest muutujatest:

1. Kangi asetus seljal/turjal
2. Kehatüve ja reievaheline nurk (puusaliigese nurk ehk kui suur on puusapainutus)
3. Sääre kalle vertikaaltelje suhtes
4. Jalgade asend

Kangi asetus seljal/turjal

Wretenberg kaastöötajatega võrdles kükkimist kahel juhul, nn. madala kangi asetuse korral, kui kang on trapetsi ja õlalihaste tagumisel alumisel osal ja nn. kõrge asetuse korral, mida kasutavad enam klassikalised tõstjad, kui kang asub umbes viimase kaelalüli ja esimese rinnalüli vahel. Tulemused näitasid, et kõrge kangi asetusega kükkijad jagavad raskuse puusa ja põlveliigeste vahel võrdsemalt kui madala kangi asetusega jõutõstjad, kes kükivad rohkem puusasirutajate pealt. Nagu oodatud ja öeldud, madala kangi asetusega kükkijad demonstreerisid kükkimisel suuremat puusasirutajate aktiivsust. Seega, kangi asetus turjal mõjutab väga olulisel määral seda, milline on küki täpne biomehhaanika, et me ümber ei kukuks ja milline on koormuse jagunemine erinevate lihaste vahel.
[pilt=5707][pilt=5708]

Pildid O ja P demonstreerivad erinevaid kangi asetusi turjal. Kui me võtame kangi madalamale, rohkem seljale, siis selleks, et me allaminnes pikali ei kukuks, peame automaatselt keha rohkem puusadest ette kallutama. See omakorda on põhjus, miks sellise kangi asetuse korral kannavad suuremat koormust puusasirutajad.

Kükki, nagu ka teisi harjutusi saab efektiivselt modifitseerida nii, et see koormaks rõhutatult just neid liigutuses osalevaid lihasgruppe, mida eelistame. Sellest tulenevalt ei peaks me kükist rääkides koguaeg vaidlema selle üle kas tegemist on rohkem puusasirutajate (tuharalihas ja reie – kakspealihas) või sääre sirutajate (reie – nelipealihas) harjutusega. Selleks, et teada saada, millise rõhuga üks või teine kükkija kükib tuleb hinnata ja analüüsida eelkõige kükkija soorituse täpset biomehhaanikat.

Kehatüve ja reievaheline nurk (puusaliigese nurk ehk kui suur on puusapainutus)

Kui rääkida koormuse jaotumisest erinevate liigeste ja lihaste vahel kükkimise ajal, siis nurk reie ja kehatüve vahel on koormuse jaotumise seisukohast väga oluline faktor. Üldine reegel on see, et mida teravam (väiksem) on nurk kehatüve ja reie vahel, seda suurem panus raskuse üleskükkimisel tuleb puusasirutajatelt (tuharalihas ja reie tagakülje lihased). See tuleneb sellest, et mida enam keha püstloodist ette kaldub, seda suurem on ettepainutus puusaliigesest. Keha ettekallutamine puusaliigesest tähendabki tegelikult puusaliigese painutust. Eelnevast tuleneb omakorda asjaolu, et mida suurem on keha ettepainutus puusaliigestest, seda enam rekruteeruvad töösse puusasirutajad, kuna puusadest ettepainutatud keha tuleb ju tagasi sirutada. Nii jõutõstmise stiilis kükk, jõutõmme, aga ka kõrgele kastile asted tingivad suhteliselt suurt keha ettepainutust puusadest, mistõttu on ka puusasirutajate töö nende liigutuste korral suur. Mida enam me puusadest keha ette painutame, seda enam venitatakse välja vastandtoimega lihased ehk puusade sirutajad tuharalihas ja reie tagakülje lihased. Hakates keha sirutama kannavad need lihased põhikoormust. Seega, see, kui suure panuse kükkimisel annavad puusasirutajad sõltub sellest kui suurde ettekallutusse me allaminnes läheme ehk milline on nurk kehatüve ja reie vahel.

Kui kellegil on soov kükkida nii, et puusasirutajad korralikult töös oleks, võiks kogu kükkimise vältel säilitada kehast kerge ettekalde ja kükkida madala kangi asetusega. Saavutamaks kükiks vajalik sügavus, istuge justkui alla taha, suruge puusaliigesest tagumik taha, jalgade vahe peaks olema suhteliselt suur. Nii, nagu seda demonstreeritakse allolevatel piltidel.
[pilt=5706][pilt=5709]

Piltidel A ja B näeme, kuidas tavapärase küki korral keha puusadest ette kaldub. Paks punane joon läbib lülisamba lülisid ja näitab, kuidas kehatüve ettekallutus mõjutab küki sügavust ja selle saavutamist ning tingib puusasirutajate potentsiaalse aktiivse osaluse kükist ülestulekul.
[pilt=5710][pilt=5711]

Piltidelt C ja D on näha, milline on keha ettekallutus kastilt küki ja traditsioonilise jõutõstmise küki korral. Punane joon läbib lülisamba lülisid ja demonstreerib selgelt, kui väikeseks läheb nurk keha tüve ja reie vahel. On selgelt arusaadav, milline on vahe tavapärase küki ja jõutõstja küki vahel. Jõutõstja küki korral on kükkimisel väga suur puusasirutajate osalus, see osalus on oluliselt suurem, kui tavapärase küki või eesküki korral. Jõutõstja stiilis kükkimise korral on puusasirutajate panus kangi üleskükkimisel suurem, kui sääre sirutajate ehk reie – nelipealihaste panus. Kõik saab omakorda alguse sellest, kuidas me kangi seljale turjale võtame. Mida madalamal seljal on kang, seda enam on vaja just puusadest ettekallutada, seda selleks, et me ümber ei kukuks ja keha säilitaks oma raskuskeskme tasakaalu.
[pilt=5712][pilt=5713]

Piltidelt E ja F on näha, kui püstine on keha asend eesküki korral. Punane joon läbib lülisammast, mis annab ülevaate sellest, et nurk kehatüve ja reite korral on oluliselt suurem, kui jõutõstja või tavalise küki korral. Samuti näeme, et võrreldes eeskükki tavalise või jõutõstja kükiga on nurk reie ja sääre vahel tunduvalt väiksem, see tingib automaatselt selle, et reie – nelipealihase panus kükist ülestulekul on suurem kui puusasirutajate panus. Põlvede möödumine eesküki korral varvaste tasapinnast on vajalik jällegi selleks, et keha säilitaks oma tasakaalu ja me pikali ei kukuks.

Tõlkijalt: ehk, kõik saab tegelikult alguse sellest, kui kõrgele kang seljale/turjale võtta. Kangi asetus/kõrgus dikeerivad ära selle, kuidas (kui püstiselt või ettekallutades) me peame kükkima, et küki sügavus saavutada ja et me kükkides tasakaalu säilitaks ning pikali ei kukuks.