Anaboolsed steroidid – sõbrad või vaenlased
Valguainevahetust juhivad meessuguhormoonid, ajuripatsi ja kilpnäärme hormoonid. Anaboolsetest hormoonidest on kõige enam väljaspool meditsiinilisi näidustusi (kuri)tarvitamist leidnud meessuguhormoonid ja organismis mitteleiduvad nn. anaboolsed steroidid, mis on oma toimelt valguainevahetusele ca 10 korda tugevamad. Meessuguhormoone toodavad mehel munandid ja neerupealsed; naisel munasarjad ja samuti neerupealsed, kusjuures täiskasvanud mehe organismis on nende hormoonide hulk veres enam kui 100% korda kõrgem kui naistel. Nende hulgast sõltuvad otseselt lihaskonna soo-omane areng, karvakasv, häälepaelte ja suguelundkonna areng.
Paljud spordiga tegelejad tarvitavad anaboolseid hormoone, mille positiivseid efekte kiputakse sageli kahjuks ülehindama ja negatiivseid alahindama. Milline on siis nende ainete efekt ? Tõepoolest nad suurendavad oluliselt lihaskoe massi ja seda eriti juhul, kui nende kasutamisega kaasnevad täisväärtuslik toitumine ja treening. Samuti kasvab organismi üldine ja seksuaalne aktiivsus – seda vähemalt ravimite tarvitamise alguses. Iseloomulik on kasvav söögiisu ja agresiivsuse tõus, mida kirjanduses on nimetatud ”steroidivihaks”. Kui nende kasutamine toimub organismi aktiivse kasvu perioodil, on ootuspäraseks toruluude kasvutsoonide enneaegne sulgumine koos järgneva kasvupeetusega. Varasema maksakahjustuse korral tekib naha kollasus, hiljem rindade haiguslik suurenemine (günekomastia). Anaboolsete steroidide kasutamisel eriti murdeeas on sagedaseks probleemiks naha rasuseks muutumine ja mädase lööbe (acne) tekkimine.
Reeglina hakkavad väljastpoolt organismi viidud suguhormoonid ja nende sünteetilised analoogid vähendama organismi poolt toodetavate suguhormoonide hulka ning pärssima sugunäärmete talitust. Sellised muutused kujunevad välja umbes 2-4 kuu jooksul. Juhul kui jätkata nende hormoonide manustamist, taandareneb meessuguhormoone produtseeriv näärmekude, seemnevedelikust kaovad elujõulised spermatosoidid ning mehel kujunevad välja impotentsus ja sigimatus (”medikamentoosne kastratsioon”). Suure riskina võib nimetada esmasteks haiguslikeks nähtudeks vererõhutõusu, südametöö häireid ning kindlasti ka vähkasvajasse haigestumist.
Anaboolsete steroidide kasutamise tagajärjel naistel ilmneb välisvaatusel tugev , lihaseline, mehelik keha, intensiivistunud on karvakasv, hääl on tavapärasest mehelikum, jämedam. Kõrvaltoimeks on naistel veel menstruaaltsükli häired ebakorrapärastest menstruaalverejooksudest kuni nende täieliku lakkamiseni.
Lähtudes eeltoodust ei saa kuidagi mõistlikuks pidada anaboolsete steroidide kasutamist, tagajärjed võivad olla väga kurvad, mida tagasi pöörata on pea võimatu.
Autor: Toimetus