Areng ja vabadus ei sobi kokku…

Paljude asjadega on nõnda, et me räägime nendest, kasutame neid kõnepruugis, kuid mõistame neid väga erinevalt või ei saa asjast tegelikkuses ikkagi üldse aru. Eks on ka see järgnev mõtisklus kõigest minupoolne selgitus/tõlgitsus Hr. Laigna ütlemisest. Üritan oma arusaamisest tulenevalt pisut mõtiskleda kuidas mõista, et arengul ja vabadusel ei ole kaugeltki nii suurt ja sellist seost, nagu seda arvatakse olevat.

Niisiis, ARENG JA VABADUS EI SOBI KOKKU, mida see tähendab? See tähendab midagi risti vastupidist nende arvamusele, kes tõlgitsevad vabadust kui olukorda, kus inimene võib kõike, mida aga hing ihkab, teha. Tegelikult on selline mõttelaad ja arusaam hoopis kõige otsesem tee probleemideni, mandumiseni, kurjuseni, labasuseni ja taandarenguni. Vabadus tähendab kohustusi ja tahte abil enda pahede kontrollimist. Kui me ei kontrolli oma tungisid ja ihasid on varem või hiljem tagajärjeks pahelisus/pahandused. See puudutab kõike, söömist, laiskust, seksimist, aga ka igasugust füüsilist aktiivsust jne. Kui igat minu sammu juhivad tungid nii, et ma ei suuda sellele vastu seista ja teha seda, mida oleks vaja teha, siis kas ma olen vaba? Ei ole, sest ma ei suuda astuda samme, mis oleks juhitud ratsionaalse mõtlemise ja teadmise poolt, vaid on dikteeritud ihade poolt.

Areng, ükskõik millises kontekstis sellest ka ei räägitaks, see tähendab teatud suunas liikumist. Uku Masing on öelnud: “Areng ilma suunata on mõeldamatu.” Soovitud, tihtipeale ka eesmärgistatud suunas liikumine saab toimuda teatud tingimustel. Tingimused tähendavad nõudmisi meie eksisteerimisele. Nõudmised omakorda kirjutavad ette, piiritlevad, reguleerivad ja määratlevad juhised. Niisiis, edasiminek tähendab enamasti teatud tingimuste täitmist, tihtipeale millestki loobumist ja tavalisest teistmoodi toimimist. Areng soovitud positiivsete muutuste esilekutsumiseks tähendab tihti tavapärasusest välja astumist, mis on meie jaoks enamasti ebamugav. See väljendub kasvõi näiteks söömisharjumuste muutmises.

Nendest asjadest on oluline aru saada, sest siis mõistetaks ka tänase “VABAKASVATUSE” loosungi sisutühjust ja vastuolulisust. Vabakasvatus tähendab tegelikult kasvatuse puudumist. See tähendab, et lastakse lapsel üksnes meelepärase elurütmi saatel kujuneda. See on väär, sest meelepärasus on otsesemal või kaudsemal määral juhitud ratsionaalselt kontrollimata tungidest. Laps ei ole vaba, sest ta ei vastuta ja ta ei vastuta, sest tal puudub väljaarenenud ratsionaalne mõtlemine. Ja kui puudub analüütiline ratsionaalne mõtlemine, siis on raske aru saada ka selliste, tihtipeale tüütute ja vastumeelsete tegevuste vajadusest/olulisusest, mis on hetkel ebamugavad/vastumeelsed, kuid perspektiivis arendavad/vajalikud/kasulikud. Noor inimene alles valmistub läbi hariduse, küpsemise ja kasvatuse vabaks saama. Seoste loomise võime ning analüütiline mõtlemine kujunevadki läbi hariduse ja vanuseliselt küpsedes. Mida noorem on inimene, seda enam juhindub ta oma ettevõtmistes sellest, et ta tahab teha, seda, mis meeldib.

Aga räägime arengu ja vabaduse seosest spordis. Võtame näiteks ühe kõige tavalisema treeningkava ja selle järgimise jõusaalis, mille eesmärgiks on näiteks 3 kuu pärast kuhugi jõuda või olla teatud tasemel. Selleks, et me kolme kuu pärast soovitud eesmärgini jõuaksime tuleb kava järgides täita terve rida nõudmisi: tuleb regulaarselt harjutada, tuleb pöörata tähelepanu toitumisele, tuleb õigel ajal magama minna jne, kuni väikeste detailideni välja. Tingimused ja nõudmised, see on ju kõike muud, kui TEEN MIS TAHAN või MIDA MEELDIB TEHA. Niisama on kasvava ja areneva lapsega, kes on teel saamaks terveks, täisväärtuslikuks väärikaks kodanikuks. On terve hulk reegleid, mida tuleb täita, et me oma järelkasvuga selle eesmärgini jõuaks. Lapsele tuleb õpetada kohusetunnet, meelekindlust, kannatlikkust, kaastunnet, ausust, kinni pidama kellaaegadest, mõistma perekonna ja tervisliku eluviisi tähtsust jne jne jne. Kõik see tähendab teatud reegleid, juhiseid ja nende järgimist, mitte VABADUST (omavoli). Vastasel korral ei jõua me kolme kuuga oma treeningprogrammiga isegi mitte ligilähedale sellele, milleni pürgisime ja täisväärtuslikest kodanikest võime ainult unistada.

Areng tähendab enamasti selle tundmist, talumist ja kogemist, mis on meie jaoks pigem ebamugav ja mitte meeldiv. Meie tungide ja kirgede rahuldamine tekitab lühiajalises perspektiivis naudingut, kuid juhib meid pikaajalises plaanis kahjule. Inimest läbi aegade arendanud esmalt ebameeldivatena tunduvate ettevõtmiste otsene/vahetu kogemine on enemasti ebamugav ja raske, kuid pikaajalises perspektiivis on see meile hoopis kasulik ja arendav.

Autor: Janar Rückenberg