Areng on üksikutest sidusatest osadest koosnev protsess…

Tunnistan ausalt, et ega ma treeninguga seotud tõsisemate teemade omapoolseid sügavamaid arutelusid väga enam interneti avarustesse kiirelt devalveeruma toota ei taha. Lihtsalt, säästan neid pigem selleks, et ükskord taas midagi kaante vahel käes hoida. Aga tänane sõnavõtt on üks sellistest, millega puutun palju kokku ja selgitustega ei anna oodata.

Päris sageli tullakse minu käest nõu küsima, iseäranis just treeninguga seonduvates valdkondades. Vastan hea meelega. Kui minu teadmised ja kogemused vähegi lubavad üritan küsijat alati hea nõuga varustada. Ent selle küsimisega on väga sageli ka üks väga suur probleem. Probleem, mis räägib kõige ehedamalt ikka ja jälle sellest, et inimesed ei vaevu ise mitte kübetki kõige elementaarsemat infot otsima ja omale põhitõdesid selgeks tegema. On otse elust olukordi, kui minu käest tullakse küsima „et tahan palju suruda/kükkida“, kuidas ma täna võiksin teha“? Mul on väga raske sellisele küsimusele vastata. Sellises olukorras, võrdlemisi juhuslikult saali sattunud harjutaja sellisele küsimusele võin ma ju ükskõik, mis eesmärgi korral ükskõik mida öelda või soovitada. Tõsiasi on aga see, et ükski treener, teadmata taustsüsteemi (millisel tasemel harjutaja te olete, millise jaotuse järgi treenite, millega olete viimastel nädalatel tegelenud, mis on teie täpne eesmärk, millega te veel peale jõusaali veel tegelete, milline on toitumise pool, mitu korda nädalas treenite jne) ei oska teile vastata, kuidas te (oma äärmiselt abstraktselt ja üldiselt sõnastatud eesmärgi korral) just täna võiksite teha (kuna plaan on tulevikus surumist/kükki natuke edasi viia). Minuga on nii olnud, korduvalt ja teate, tekib tunne, et oled ise loll, kes ei oska lihtsale küsimusele „mida teha, et palju suruda“ vastata.

Kõik algab väga konkreetselt eesmärgi püstitamisest. Eesmärk on tervikpilt, üksik treening selles tervikus on samaväärne üksiku pusletükikesega. Teadmata/hoomamata/adumata tervikpilti (täpset lõppeesmärki) ei saa ka kõige teadjam asjatundja teile üksiku tükikese (treeningu) „asetamise“ kohta mingit kohast ja loogilist soovitust või juhist anda. Eesmärgi poole püüdlemine tähendab arengut. Areng omakorda on mitmele nädalale (kuule) teatud loogikast lähtuvalt planeeritud protsess. Protsess, mis koosneb kümnetest üksikutest omavahel seoses olevatest osadest (üksikud treeningud). Kui keegi ütleb, et „tahan palju suruda, kuidas peaksin täna tegema“, siis selline küsimuse püstitus lööb ka kõige targema treeneri/asjatundja lühisesse. Miks? Sellepärast, et rääkida oleks väga palju. Ilmselgelt puudub ka küsijal igasugune teadmiste vundament, kuidas oma treeningsaalis tekkivate ambitsioonide saavutamisega tegeleda või sellega tegelema hakata. See on probleem ja oma tegemata töö, kuna tänapäeval ei tohiks keegi kurta informatsiooni puudumise üle. Kusjuures, sarnaste küsimustega on sinu juures võib-olla isegi inimene, kes alles kaks päeva tagasi „kiitis“ mõnda sinu artiklit või „tunnustas“ raamatu sisu laikidega.

Kui me tahame midagi mingis valdkonnas saavutada, siis kõik peakski algama teadmiste kogumistega ja ABC selgeks tegemisega. Küsimustele vastamisega ei ole mul probleemi (ja naudin sisukaid arutlusi väga), aga praktikas on tihtipeale nii, et küsijale ühe väite/vastuse selgitamiseks tuleb eelnevalt 5-6 lauset eelselgitust teha. Saadud vastus sünnitab omakorda 2-3 uut küsimust jne. Kõigi jaoks aega säästvam, ka küsija enda jaoks, oleks lihtsam lugeda teemakohast materjali ja teha omale põhitõed iseseisvalt selgeks.

Kui teil on väidetavalt mingi plaan või eesmärk ja te ei ole treeneriga koos otsast/algusest peale oma plaani elluviimiseks terviklikku strateegiat paika pannud, siis te ei saa kelleltki suvaliselt (ta võib isegi olla treener) mingil suvalisel ajahetkel oma üksiku treeningu kohta sellist nõu küsida, mis eeldab lahendust perspektiivis taotletavale eesmärgile. Võite seda küsida, aga teid ei ole võimalik aidata mingi loogikast lähtuva ja teid kindlasti aitava vastusega. Areng on üksikutest sidusatest osadest koosnev protsess, mis planeeritakse enamasti mingi perspektiivi peale. Tõenäosus, et meie arenguplaanid kulmineeruvad edukalt on suurem siis, kui see protsess on eesmärgistatud ja juhitud mingist loogikast lähtudes. Eesmärgistatud areng on terviklik protsess, mille üksikud osad sõltuvad üksteisest, omavad iseseisvat funktsiooni ja moodustavad suure taustsüsteemi. Arengu selgemaks määratlemiseks peakski treeningprogrammid planeeritult algama, arenema (progresseeruma) ja kulmineeruma. Kõik see, mis jääb alguse ja kulminatsiooni vahele moodustab terviku. Milline on teie väga konkreetne eesmärk, millise jaotuse järgi treenite, kas valmistute mõneks konkreetseks jaotuseks, millist progressiooni kasutate, soovite kasutada, kas olete üldse kasutanud, kuidas olete treenitud eelnevatel nädalatel/päevadel jne. Need küsimused koos vastustega moodustavadki konteksti. „Kas ma peaks täna (jällegi) koos rinnaga treenima õlga või triitsepsit?“ Selliseid küsimusi esitatakse, aga veelkord, sellele ei saa teile 1-2 lausega õiget ühest vastust anda. Ennast kurssi viinud inimesed teavad seda…

Miks ma sellest räägin? Räägin ikka selleks, et rumal on ju pärast nõuandja, kes täpselt ei öelnud, kuidas oleks olnud õige treenida. Kui te midagi väga saavutada tahate, siis lähtuma võiks hakata lõppeesmärgist, see dikteerib sidusa tegevuskava (treeningujaotus, treeningute arv nädalas jne) ja seda moodustavate üksikute osade (treeningute) iseloomu.

Kui täpselt planeeritud eesmärke ei ole, käite treeningsaalis tegemas seda, mis lihtsalt meeldib või pähe tuleb (mis ei ole absoluutselt keelatud), siis on teil igas trennis sisuliselt vabad käed tegemaks mida iganes. Soovitada võib siis ju mida iganes. Aga veelkord, kui plaanid läbimõeldud ja tõsised, siis kõik algab selgelt püstitatud lõppeesmärkidest (soovitavalt ajaliselt fikseeritud). Vastasel korral kõlab eelnevalt kirjeldatud stiilis ja olukorras nõu küsimine umbes nii, et „plaanin omale kunagi maja ehitada, kuid mul pole isegi veel projekti valmis, aga siiski, küsin sõbra käest, et mis ta arvab kuhu täpselt ma suures toas nurgadiivani panna võiksin…“.

Loe seda arutlust kui head abistavat soovitust…

Autor: Janar Rückenberg