Arutlus … geneetika

Kaua mõtlesin, kuidas käesolevat kirjutist pealkirjastada. Kuna artikkel pealkirjaga „Mõtisklus on vist juba olemas, siis saigi selle loo pealkiri just selline nagu ta on. Aga mille üle siis arutleme? Geneetika oleks selle mõttearenduse läbiv teema.

Mõnda aega tagasi, külastasin fitness.ee rate`i osakonda ja klikkides uutel lisatud piltidel sattusin kasutaja Lexus`e säärtele. Pildi vaatamisest saadud emotsioon ongi selle arutluse allikaks. Enne veel ütlen ära, et ei taha kedagi artiklis halvustada, samuti ei alahinda ega alaväärista kellegi tegemisi või tegemata jätmisi. See on lihtsalt mõtisklus minu peast.

Mis mõtted minus siis tekkisid? Esimene emotsioon oli see, et vat kus tubli trennimees, pöörab ka säärtele suurt rõhku. Mis seal salata, säär on tõepoolest ilus, tõesti on ilus (kuju). Nii ilus, et teeb lausa kadedaks…ma mitte ei häbenegi seda väita. Ei väidagi, et olen ise alati eriline sääretreeningu fänn olnud, kuid ma olen ka juba ikkagi 13 aastat säärt teha nühkinud ja mul ei ole sellist „klotsi kuskilt võtta :))). Vilunud silm minu peas kahtlustas muidugi kohe, et tegemist ka meeletult hea geneetikaga ja mehele ongi selline sääre kuju antud. Minu „õnneks :)) olid peagi pildi all ka kommentaarid:

„Säär on hea 🙂
„Mõnusad klotsid jah 🙂
„Vist on geenides, pole eriti treeninud neid. Kui just kunagi veeämbrite teisele korrusele tassimine välja jätta. :):)
„Aaa tegelt sõidan ratast ka, eks see tuleb ka kasuks vist.

…ja ma sain oma kahtlustele kohest kinnitust. Tõepoolest, mõnele on ikka antud…kellele selg, kellele rind, kellele jämedad käed, kellele sääred.

Millele tahaks tähelepanu juhtida, on see, et kuigi me elame maailmas, kus maksab ja loeb ainult see, mis on „siin ja kohe praegu, on asju, millest mõtlevate ning asja sees olevate inimestena peaksime aru saama Räägin sellest, et kui kellegil on hea säär või jämedad küünarvarrelihased, siis tuleb vahet teha, kas mehel on see säär (või mõni muu lihas) tohutu töö tulemusena või 90% sellest fenomenaalsest säärest (või mõnest teisest lihasest) on „lihtsalt juba olemas. Ütlen veelkord…ei midagi halba kellegi suunas, kaasaarvatud kasutaja Lexus`e suunas. Kuigi olen oma rinnaga väga palju tööd teinud, võin siiski öelda, et minul on rinnalihas selline lihas, mis on teistest märgatavam koguaeg olnud ja allub ka treeningule hästi. Sestap rõhutangi, et ei heida kellegile midagi ette ega tembelda kedagi „priileiva söödikuks vaid lihtsalt arutlen. Kui loodus on selle „andnud, siis ei või seda ju pahaks panna.
Säär on käesolevas artiklis peamiseks teemaks ka seetõttu, et just see lihas on kulturistide seas väga sagedasti valupunktiks. See on see lihas, mis paljudel juhtudel ka ideaalilähedastesse dimensioonidesse arendatud prohvidel vajaka jääb. Ja ma ei usu, et sellisel tasemel oleks asi selles, et pööratakse selle lihase treenimisele vähe rõhku vms. Asi on geneetikas…mida ei ole ikka antud ja määratud olema, seda ei saagi olema. Kuigi jah, on ilmselge, et ühe elukutselise säär, mis on küll võib olla „kehva kujuga on ainetega viidud sellistesse mõõtmetesse, mis tavainimesega võrreldes paistab ikkagi meeletult suur. Häda ongi selles, et teiste omasuguste seas annab see nõrk koht ikkagi tunda.

Mõni sõna kirjandusest…

Millest siis sõltub, kui hea kellegi säär on või kui heaks see võib saada. Mõni aeg tagasi sattusin bodybuilding.com`ist lugema artiklit „sääre implantaatidest kulturismis. Seal räägiti väga lihtsalt ja selgelt lahti, mille arvelt hea sääre geneetikaga tuleneb. Tõlge sellest artiklist:

„Suure osa patsientidest, kes lasevad panna sääre implantaate moodustavad kulturistid. Põhjus selles, et neid lihaseid on määratletud „halva geneetika korral teadaolevalt väga raske edasi arendada. Sääre kõõluse kinnituse iseärasustest tulenevalt (kõrge kinnitus või madal kinnitus) on säärte „kasvatamine raskendatud eriti just mustadel kulturistidel (omavad kõrget kinnitust). Artikli autor: minu jaoks täiesti uus teadasaamine!!! Praktiliselt kõikidel, kellel on head sääred (sääre mass ja kuju ning nende arendatavus) on väga madal säärekõõluse kinnitus (pahkluule võimalikult lähedal). Selline kinnitus tähendab ka seda, et sellisel säärel (madala kinnitusega) on tunduvalt rohkem kiudusid, mida kasvatada. Mida kõrgem on säärekõõluse kinnitus (lähemal põlveliigesele), seda väiksem on potentsiaal head massiivset säärt kasvatada. On praktiliselt võimatu (ja teadmata), et keegi väga kõrge sääre kõõluse kinnitusega oleks suutnud oma sääred arendada eriliselt ja ennneolematult massiivseks.

[url=http://www.bodybuilding.com/fun/ronharris8.htm]http://www.bodybuilding.com/fun/ronharris8.htm
[/url]

Nii, et on asjad, mis kohe on ja midagi polegi väga teha. Muidugi see teadmine ei takista meil oma nõrka edasi arendamast. Teadmine olgu lihtsalt see, et vaadates mõnel võistluslaval kulturistide rivistust ja kui kellegil mõni kehaosa kuidagi silmnähtavalt mahajäänum, siis ei pruugi põhjus alati olla tegemata töös.

Loo moraal oleks see, et vaevuksime mõningates olukordades natukene ka analüüsima. Ärme tee kohe kiiresti ja eelarvamuslikult maha, kui kellegil mõni lihas on mahajäänud või ei ole võib olla nii hea, kui kellegil teisel. Mees on võib olla meeletut tööd teinud, kuid…no mis ei tule see ei tule. Teine mees näe sõidab suviti natuke rattaga ja vaadake mis juhtub:))). Kuigi, nagu juba enne ütlesin, tänapäeval on tendents selline, et loeb see, mis on siin ja praegu. Siiski, mõtlemisvõimeliste olenditena peaksime sellest rääkima, seda arvesse võtma ja mitte eirama. Mõistagi ei arvestata seda võistlustel, siis loeb loomulikult see, mis on mehel lavalt ette näidata. Ent kui mees on „asja kallal vaeva näinud ja ikka ei ole midagi näidata, siis kehtibki see, kui öeldakse, et „tal on s..t geneetika või, et „tal ei ole võitja geene. Vähemasti meie, kes me siin fitness.ee lehel ringi kolame, peaksime neist asjust teadlikud olema ja neist asjust mõtlema. Miks peaks geneetika mõjust treeningule ja tulemusele rääkima? Kindlasti mitte selleks, et leida vabandusi vaeva mittenägemisele. Küll aga selleks, et aduda ka oma arengupotentsiaali võimalikke piire. On selge, et võrreldes omaenda lähtetasemega saame me kõik paremaks minna ja kohe kõvasti paremaks. Halb geneetika ei ole põhjuseks selle mahajäänud ja raskesti arendatava lihase mittearendamiseks ja vaevanägemiseks. Ent on dimensioonid, milledesse me ei saa kunagi küündima. Midagi ei ole teha, Kalmus ei saa ka tõenäoliselt kunagi omama selliseid sääri nagu otil, isegi kui Marek kõik selleks teeks (implantaadid muidugi välja jätta). Samuti ei tasu Oti süüdistada selles, et tal pole selliseid käsi (iseäranis biitsepstit) nagu Kalmusel ja Koovitil. Vot nii on lood!!!

Kokkuvõttes, eks muidugi mõnele võib olla tundub, et see on selline lapsik emotsioon, et „miks tal on sellised või selline ja mul ei ole, kuid mina ütlen, et see on inimlik. Sääpärast ma sellest räägingi. Võib olla mõni noor trennimees vaatab ka Lexus`e sääri ja isegi oma halva geneetika juures mõtleb ka, et „oi, kui ma säärt palju treenin, saan ka omale sellised klotsid alla. Aga kahjuks ei saa. Sama lugu on selgade, jalgade, kõhtude ja rindadega…

Autor: Janar Rückenberg