Arvamus: Jahtijast saab jahitav…

Sündides oleme me kõik mingis mõttes „jahimehed“, kuna, kõik me hakkame midagi taotlema või millegi poole püüdlema. Ma ei peagi silmas ainult sportlikke ambitsioone. Me sünnime, areneme, tekivad sihid ja eesmärgid, mida üritame saavutada.

Rääkides sportlastest ja spordist, siis see on loomulikult täiesti omaette maailm. Taotletakse teatud taset, kvaliteeti, üritatakse jõuda mingisuguste ihaldatud tulemusteni või saavatutada konkreetseid eesmärke ja tiitleid. Kirjeldatud püüdlemine teebki meist kõigist „jahimehed“, olgu tegemist sportlastega või inimestega väljaspool spordimaailma.

Vaatlen ja nendin juba mõnda aega, kuidas samasugune mäng toimub ka minu poolt armastatud alal. Tunnen ja tajun hästi, kuidas ka kulturism ei ole erand ja toimub üks pidev „kullimäng“. Teate küll, seesama tavaline kullimäng, kus üks on „kull“ ja ajab teisi taga. Saades kellegi kätte, muutub kinnipüütu ise jahimeheks („kulliks“) ja eelnevast jahimehest saab nüüd endast jahitav. On see hea või halb??? Pigem hea ja edasiviiv, samas pikemas perspektiivis kindlasti äärmiselt väsitav.

Mis seal salata, eks kõik me oleme millegi „jahil“, kõik me püüame midagi. On see tiitel, staatus, kvaliteet või kellegi troonilt tõukamine. Aga üldiselt, jahtija on motiveerivam, aga ka tunduvalt kindlam olla kui jahitav. Eks kõige paremini teavad seda suured nimed, nagu Marek Kalmus, Taavi Koovit, Imre Vähi ja Ott Kiivikas, kes on nüüdseks juba palju aastaid olnud „jahitava“ või sihtmärk nr. 1 staatuses. Kindlasti pole see kerge koorem ja pärast 2011. aastat, nii kevadist kui sügisest hooaega arvan osaliselt ka ennast natukene aimavat, mida tähendab olla „jahitav“.

Oma eesmärkide saavutamine tähendab väga paljudel juhtudel kaudselt ka seda, et sinust kui püüdjast saab oma taotlusteni jõudes omakorda püütav. Ärgem laskugem detailidesse ja räägime üldiselt, Taavi jahtis Ott´i ja õnnestuski ühel korral kätte saada. Mina jahtisin Imret, sain ka kätte, samas olen selle tagajärjega mingis mõttes nüüd ise uuesti jahitav. Terve seltskond noori vihaseid „kütte“ tuleb alt peale ja neil on kõigil „kõht tühi“. On selleks ambitsiooniks mõni tehtud kuiv ja hea vorm või soovitakse sind finaalikonkurentsis lihtsalt lüüa, ikkagi sind sihitakse ja sihikul olla ei ole kerge.

Kindlasti ei soovi ma läbi oma mõtiskluse öelda, et keegi on nii hea või nii halb, et keegi on kellestki parem, et mina olen jube hea või kellestki parem, kuivõrd seda, et koguaeg käib „kass´i ja hiire mäng“. Tunnistan, et mulle isiklikult meeldib olla rohkem jahtija kui jahitav. Kui keegi sihib minu mõne hooaja või võistluse vormi kvaliteeti, siis loomulikult oleks silmakirjalik eitada, et see on ebameeldiv. Sina oled mingis mõttes dikteerinud ju „lati“ kõrguse, oled olnud selle ainus ületaja ja nüüd taotlevad seda ka kõik teised asjahuvilised. Samas, kui jahitav olemine tähendab tiitli kaitsmist või staatuse hoidmist koha mõttes, siis sellest ma eriti vaimustatud ei ole. Eelistan olla pigem pioneer või teerajaja milleski täiesti uues, mitte niivõrd see, keda tahetakse lihtsalt „mättasse lüüa“ või troonilt tõugata.

Kui kogu eelnev arutelu vaatleb kulturismi kui „mängu“ võistlusspordi tasandil, siis tegelikult samasugune püüdlemine käib ka madalamates sfäärides. Peale hakkab tegelikult kogu see „tagaajamine“ juba treeningsaalides, kus noored tegijad üritavad üle teha staažikmate tegijate kõikvõimalikke rekordeid, võrreldakse välimust ja räägitakse ümbermõõtudest.

See mõtisklus ei olegi tegelikult tühipaljas kasutu filosoofia. Kes asja sees (kõik me olemegi tegelikult erinevates valdkondades millegi „jahtijad“) nendel oleks kasulik selliste asjade üle mõtelda. Lõplik moraal kogu loost on see, et esiteks, kui sa oled „jahitav“, siis sul ei ole võimalik kaks korda eksida. Väiksemgi eksimus, minimaalseim järeleandmine ja sa oled kinnipüütud. „Jahtijal“ on samuti palju kaalul, kuid mitte nii palju kui „jahitaval“. Lihtsalt, „kõht jääb tühjaks ja jahipidamine jätkub“. Teiseks, „kõrgelt peab õppima kukkuma“. Tehke kindlaks, millises staatuses te olete, selleks „kukkumiseks“ tuleks suurtemate kahjusutuste vältimiseks ennast vaimselt varakult ettevalmistada. „Jahitavad“, teie peate olema alati maksimaalselt valvsad, sest teie olete etaloniks ja teile armu ei anta. Kolmandaks, see, millest eelnevas mõtiskluses arutlen on ilmselt paratamatus, elu ja arengu jätkumise alus ja eeldus. See ongi alguste ja lõppude, tõusude ja languste, tulekute ja minekute lakkamatu ning järjest korduv protsess. Loomulikult, on ka neid, kelle tegemisi on raske üle lüüa, keda ei tõugata troonilt ja kelle seatud kvaliteeti saavutavad võib – olla inimkonna ajaloos omas valdkonnas üksikud, kuid neid on ikka väga vähe. Märksa enam kohtame elus seda, et keegi ei jää lõplikult parimaks ja iga „jahitav“ saab oma eksisteerimise ajal pidevalt kogeda ka „jahtija“ seisust. Päris kättesaamatuid ei ole olemas ja võib – olla, selleks, et oma alustatud „teekond“ edukalt, aga ka väärikalt lõpuni käia tulebki vahepeal ka mõned korrad valusalt pikali kukkuda!

Autor: Janar Rückenberg