Arvamus: Palun, lubage lõpetada…
Kui sportlane on otsustanud võistelda, siis on asjade loomulik kulgemine enamasti järgmine: võetakse vastu otsus võistlusel osaleda, püstitatakse konkreetne eesmärk (eesmärgid) tulemuste osas ning koostatakse tegevuskava või strateegia, mida rakendades üritatakse oma eesmärgini tulemuslikult ja õigeks ajaks jõuda.
Pärast esmase otsuse langetamist käivitub protsess. See stsenaarium kehtib vabalt tegelikult ükskõik mis spordiala puhul. Erandiks ei ole ka kulturism. Võistlusteks valmistumine kulmineerub alati võistlustega. Võistlused on sportlase kohtupäev, etendus või nimetagem seda kuidas soovite. On taktitundetu, ärritav ja teatud situatsioonides väga võhiklik, kui sportlase võistlustulemust üritatakse juba ettevalmistuse käigus määratleda.
Loomulikult soovin mina antud teema taustal keskenduda enam just kulturismile. Eriti just kulturismis on väga ennatlik anda võistlusteks valmistumise käigus sportlase vormile mingeid resoluutseid hinnanguid. Toonitan veelkord, eriti kulturismis on sellised, protsessi käigus antavad hinnangud tihtipeale mitteadekvaatsed, samas sportlast ja tema pühendumist vägagi häirivad. See, kui valmistuval kulturistil tunduvad pärast tunniajast aeroobset käed või jalad peenikesed, separatsioon on kadunud, ei ole mingi näitaja.
Kulturistid on võistlusteks valmistudes tihtipeale väga niru väljanägemisega, süüa saab vähe, energiatase on madal ning vorm võib päeviti olla äärmiselt muutlik. Ärgem kiirustagem selle ajutise välimuse alusel andma hinnanguid ja tegema prognoose. Või, kui, te seda teete, siis jätkem järeldused enda teada. Konstruktiivne kriitika on loomulikult alati teretulnud, kuid, olge sellega taktitundeline ja arvestav. Oluline on, mis ajal, kus ja kuidas te ennast väljendate. Igal juhul, kriitikat jagades on peamine see, et te teadvustaksite endale, et loomise protsess on alles pooleli. Kui te ehitate maja, siis te ei anna ju ka ehituse käigus lõplikku hinnangut, et kas maja on ilus või kole. Seda saab teha ikka siis, kui maja täielikult valmis. Või, kui õpilane teeb kontrolltööd, siis ei saa ju ka minna poole töö pealt seda ära võtta ja siis hindama hakata. Töö on ju alles pooleli, aega on veel töö lõpetamiseks. Päevad ei ole vennad, seda tavatingimusteski, rääkimata veel võistlusperioodist, mil keha on ületreeningus, kurnatud, maksimaalse piirini viidud ja stressis.
Niisiis head sõbrad, toetajad ja asjahuvilised:
Ärge hinnake mu võistlusvormi pärast pooleteise tunnist jalatrenni!
Ärge tehke tühiseid järeldusi mu vormi kohta pärast tunniajast aeroobset!
Ärge mõõtke minu võistlusvormi kvaliteeti, kui mul on riided seljas!
Unustage ümbermõõdud ja üldine visuaalselt tekkiv suurus. Suurus ja ümbermõõdud ei ole kulturismis kaugeltki võistlusvormi kvaliteedi peamised määratlejad!
Ärge kritiseerige minu võistlusvormi teravust või taset päeval, kui olen saanud vaid 75 grammi süsivesikuid!
Ärge otsige sooni, triipe, kiulisust ja separatsiooni, kui lesin tavaolekus rammestunult, pärast pikka ja väsitavat päeva diivanil!
Teil on õigus minu üle kohut mõista, kui olen lõplikult valmis ja minu töö pärast kuudepikkust ettevalmistust eksponeerub laval võrdluses teiste omasugustega…
Autor: Janar Rückenberg