Arvamus: Tuli, vesi ja internet…

Tuli, vesi ja internet, mis võiks olla neil kolmel ühist? Kas üldse on midagi ühist? On ja väga palju on. Neid kolme ühendab nimelt see asjaolu, et kui me kasutame neid mõistlikult, taktitundega ja kontrollitult, siis saame nendest ainult kasu. Ent, kui me ei suuda neid enam ohjata on asi halb.

Tuli… väga hea asi, juba vanadest aegadest peale. Tuli on andnud meile sooja, valgust, tule abiga saame toitu valmistada jne. Nüüd mõelge aga suurte tulekahjude peale, metsatulekahjud, elumajade põlengud jne… ei saa kuidagi meeldivaks pidada.

Vesi… jällegi väga vajalik, teame ju, et ilma veeta poleks elu maal. Saame juua, saame süüa teha, pesta, koosnemegi ise ju enamasti veest. Managem nüüd silme ette pilt suurtest tormidest merel või mõelgem mõne suure uputuse või üleujutuse peale… jällegi mitte eriti hea, eks.

Internet…ilmselt suurem osa meist ei oskaks vist enam arvutiteta ja internetita elada. Tõsi on ja ei saa eitada, et internetil, sel nähtusel või nimetaks seda isegi suureks süsteemiks, on mitmeid positiivseid kasutegureid. Igasugune info jõuab meieni nii, et meil tarvitseb vaid kohvitass kõrval mugavas toolis arvutilaua taga istuda ja hiirega toimetada. Info liigub kiiresti, infot on palju, me saame oma sõpradega suhelda, uusi tuttavaid juurde, saame abi enda harimisel ja omame võimalust olla kursis 24/7 kõigega, mis maailmas toimub. Need on vaid mõned põgusad positiivsed internetist tulenevad kasutegurid. See kõik, mida ma nimetasin, on hea, ent vaid ühel juhul. Juhul, kui me suudame internetti tarbida kontrollitult, ratsionaalses koguses ja ei lase sellel enda üle võimust võtta…täpselt nii, nagu oli see ka tule ja vee puhul. Nii väidangi, et suures koguses on nii tuli, vesi kui ka internet väga suure kahju tekitajad ja ei ole kuidagi positiivsed. Mõõdukalt ja kontrollitult aga panustavad.

Mis saab internetis halba olla? Saab ja palju saab! Kuna olen õpetaja ja puutun tihedalt kokku noortega, siis näen, milliseid negatiivseid tendentse internet meie järelkasvus külvab.
Eks neid negatiivseid mõjusid on palju, kuid tooksin välja ja käsitleksin minu arvates peamist ja kõige negatiivsemat kahju, mida internet tekitab. See on pealiskaudsus… täpselt nii see on, internet on pealiskaudsuse ja sellise lodeva ning eesmärkideta elustiili sünnitaja. Lubage, ma seletan miks see nii on. See on nii, kuna see see meeletu infotulv, mida internet meile pakub röövib inimestelt vaikselt, kuid järjekindlalt selliseid omadusi nagu sihikindlus ja keskendumisvõime. Iseäranis kahjulik on see noortele, kes on alles isiksusteks kujunemas. Mõned näited… palju te viitsite internetist lugeda artikleid? Kõige populaarsemad on sellised Delfi-laadsed portaalid, kus on pildike ja mõni rida teksti juures. Mõelge nüüd enda peale, kui te surfate internetis… infot on nii palju, et tahaks seda kõike korraga endasse ahmida. Klõpsite ühe artikli peale, loete kiiresti üle rea läbi, klõpsite teise artikli peale, loete selle samuti üle rea läbi, samas terve rida klikkimata artikleid on järge ootamas. Tahaks nagu lugeda ka, aga ei viitsi tervet lugu läbi lugeda, üks pealkiri on ahvatlevam kui teine ja lõpuks ei jõua tegelikult mitte midagi korralikult ära vaadatud.

Ühelt poolt saaks korraga justkui jube palju, teiselt poolt ahmime endasse tegelikult suuresti sisutut infot. Infot, mille kohta võiks isegi küsida, et kas seda üldse on meil oluline teada. Praegu viitsitakse veel artikli pealkirjale ehk klikkida ja kui on lühem artikkel siis ehk poolenisti läbigi lugeda, kuid päris sageli olen ka ennast avastanud olukorrast, kus ei viitsi ausalt enam isegi artiklit lahti klikkida, vaid vaatan ainult pealkirja ja pilti selle juures. Tunnistan ausalt, ka selles, oma raskejõustiku valdkonnas toimin selliselt… ei viitsigi tihtipeale kahetsusväärselt enam artikleid läbi lugeda, paar reakest ja kui seda „point`i“ nagu kohe ei selgu, siis enam edasi ei loe. Samas ise saan aru, et see on jama ja päris sageli olen liiga pealiskaudne ja ruttan edasi.

Teine asi…seda informatsiooni on nii palju ja see informatsioon on nii mitmekesine, samas tihtipeale vastuoluline. Toon näite jällegi omast valdkonnast. Üks artikkel ütleb, et treeni nii, nii on õige, siis on tulemust. Samas paar tolli allpool on link, kust leiad artikli, mis väidab, et nii ära üldse treeni, see on puhta vale lähenemine ja tulemust ei ole sellega kindlasti oodata. Sellist vastuolu ja väga suures koguses, on terve internet täis, kõik valdkonnad. Ühelt poolt hea, õpime analüüsima ja justkui mõtlema, teiselt poolt ajendab see mind tihtipeale kõiges kahtlema ja millestki kindlast on sellest tulenevalt raske kinni hoida või juhinduda. Oluline ei ole enam üldse see palju sa oled erinevat infot omandanud või lugenud. Oluline on suuta eristada oluline ebaolulisest, hea halvast ja õige valest. See, kes seda ei suuda, see jääbki pealiskaudsusesse ja vastuoludesse ekslema.

Üks asi on tavaline informatsioon artiklitest teadmiste avardamiseks. Hoopis hullem on aga see, kui sellises virtuaalses kõikvõimalikkuses, vastuolulisuses ja mõnes mõttes kõike tolereerivas maailmas kujunevad noorte moraal ja väärtushinnangud. See on halb…

Läheme edasi…igasugune „pildikultuur“ ja selle massiline populaarsus on samuti interneti tulemus. Rate´d, orkut´id jms ainult süvendavad seda. Mõelda vaid, käib mingisugune piltide hindamine. No kas pole naljakas, paneme üksteise piltidele hindeid. On tõesti naljakas, aga kui edasi mõelda, siis leian, et meie noorsoole ei mõju see jällegi hästi. Mõni, kes on selle rate`iga alates viiendast eluaastast kokkupuutunud ei mõistagi, ka kahekümneselt muud teha, kui rate´s pilte vaadata ja neile punkte panna. Soovitage mõnele tänapäeva noorele raamatut lugeda, vaadake, mis näoga ta teid vaatab. Raamat vajab ju keskendumist, teatud mõttes mõttesse ja sellesse raamatu olustikku süvenemist. Ma ütlen teile, et tänapäeva noored, olles harjunud ainult pilte vaatama ja HINDAMA, „ei oskagi enam lugeda“.

Arvutimängud internetis. Täiesti saatanast minu arvates. Mis siis toimub??? Toimub see, et kui üks mäng hästi välja ei tule, siis klõpsatakse hiirega teisele mängule ja uus ning „huvitavam“ mäng võib alata. Ja nii läheb edasi ja edasi. Mänge on seal sadutuhandeid, valik missugune, kui aga mäng on raske ja edasi ei saa, võid vabalt valida uue ja „põnevama“ mängu. See on ju jama. Millised tahteomadused sellised võimalused kujundavad ja kasvatavad??? Minul oli ka arvutimäng, kangiga ja sellised kollased kassetid. Oli ainult paar kasseti, kus peal kokku 2 – 3 mängu. Reaalsus oli see, et mul puudus valikuvõmalus. Samas mängida meeldis, ka „Supermario“ ja „Tank“ pakkusid pinget. Kuna muid mänge polnud, kassetid olid kallid, siis ma neid mängisingi koguaeg ja sain nendes väga heaks, tõeliselt heaks. Ma tegin ühte asja ja sain selles tõeliseks tegijaks. Oleks mul valikuvõimalus olnud, oleksin tõenäoliselt ka selle valiku teinud ja uue ning huvitavama mängu valinud ja hoopis seda edasi mänginud. Hea, et seda valikut ei olnud, sest kui see võimalus oleks olnud, siis ehk poleks ma „täna“ ka oma valitud spordis võib – olla olnud nii kaugel, kui ma praegu olen.

Esmalt ei saa võib – olla aru, et mida halba saab selline suur valik ja rohked võimalused tekitada. Saab küll…see sünnitabki jällegi pealiskaudsust ja võimet mitte keskenduda ning mitte vaeva näha, need negatiivsed omadused kanduvad edasi üle ka sellistesse valdkondadesse, mis on noore inimese kujunemisel olulised. Ma näen seda jõuetust kaudses mõttes, keskendumisvõime puudumist ja pealiskaudsust iga päev oma tundides. Ei ole lastel enam keskendumisvõimet. Harjutame näiteks tiritamme (seis pea ja käte toetusel jalad üleval), proovitakse neli korda ja juba pasundatakse, et ma ei oska, mul ei tule välja ja nii edasi. Ei olda võimelised proovima seda elementi näiteks 50 x ja seda tõeliselt perfektsel tasemel selgeks saama. Nagu ütlesin, 4 – 5 korda proovitakse ennast üles uppida ja kõik. Mis edasi, edasi mossitatakse, põrnitsetakse, „aga ma ju proovisin ja näed, ikka ei tule“. Muidugi, internetis pilte klõpsides või mängides, kui pilt oli jama, siis tegid klõps ja oli uus pildike ees või kui mäng ei sujunud sai „100 000“ mängu seast uus ja huvitavam valida. Koolis kehalise kasvatuse tunnis või mis iganes tunnis nii aga ei ole. Asjadesse tuleb keskenduda süveneda ja asjad tuleb selgeks saada. Tuleb varuda kannatust, pingutada ja näha vaeva, et midagi selgeks saada või omandada.

Veel enam, noorte kehaline võimekus ja füüsiline tase on vähemalt siin maal küll sageli alla igasugust arvestust. Mina hakkan õpetama alates kolmandast klassist. Mida värskem algklass mulle tuleb, seda kehvemaks nad lähevad. Aga teadagi millest see tuleb. „Minu ajal“ internetti ei olnud, ainus nö. meelelahutus oligi füüsiline aktiivsus. Tehti tööd, lõhuti puid, tehti heina, käidi metsatöödel abis ja kui tööd ei tehtud, siis mängiti rahvastepalli, korvpalli, jalgpalli, „luurekat“, pesapalli või „ukakat“ ja nii pimeduse tundideni välja. Võite kolm korda arvata, mis praegune peamine „meelelahutaja“ on…loomuikult tubane arvuti ja internet. Kujutage ette, mille eest ma panen hindeid. Esimese veerandi üks suur arvestus seisnes algklassides selles, et õpilane seisis võrkall käes korvpalliväljaku keskel ringi sees. Arvestus seisnes selles, et õpilasel oli kasutada 12 viset, ta pidi ringist väljumata viskama 12 korda selle võrkpalli enda ette õhku 3 – 4 meetri kõrgusele ja siis hüppama õhku ja selle palli õhust kinni püüdma.

Tingimus oli see, et pall pidi saavutama see 3 – 4 m kõrgust, ringist ei tohtinud see „viska – püüa“ toiming väljuda ja õpilane pidi palli püüdes hüppama õhku pallile vastu ning püüdma selle õhust (ajastama). Tulemus oli masendav – no võiks öelda, et kuigi olime seda eelnevalt isegi harjutanud, siis pooled 4. klassi 19 – st lapsest ei olnud seda suutelised isegi mitte kolmele ära tegema ja käisid seda arvestust terve veerandi mitmel korral järgi vastamas. Kolme jaoks oli vaja teha 5 täpset viset – püüdmist, 1 – 4 oli hinne 2, 5 – 7 oli hinne 3, 8 – 9 oli hinne 4 ja hinde 5 sai 10 viskega. Kokkuvõttes jäi neli viit (5), seitse nelja (4), viis kolme (3) ja kolm kahte (2). Täiesti masendav, kas pole??? Ja mina mõtlesin, et pakun lastele hea võimaluse (arvestuse), millega saada head hinded – neljad viied. Loo moraal on see, et see „töö“, mille minu ajastu lapsed (ja vanemad) tegid ära õues mängides ja spordisaalides elades, on nüüd tegemata ja seda tuleb hakata alles koolis tegema. Kui koolis 4. klassis võiks tegeleda tõsiste rahvastepalli lahingutega, siis meie õpime alles palli õigesti ühe käega viskama ja korralikult püüdma. Loomulikult, ma ei saa rääkida linnakoolide eest, kuid siin, maal saan täheldada küll sellist tendentsi, et noorsugu, mis peale tuleb on järjest mannetum, füüsiliselt nõrgem ja tahtejõuetum. Lõuatõmbed ja kätekõverdused on valdava enamiku poiste jaoks tõeline õudusunenägu.

Kui peale ülikooli ringiga kooli kehalise kasvatuse õpetajaks jõudsin, siis avastasin veel midagi hirmsat. Nimelt, laste väärtushinnangud on täiesti muutunud ja minu arvates väärastunult paigast ära ja teisenenud. „Minu ajal“ ei tahtnud keegi kaotada, keegi ei tahtnud olla pallimängu meeskonnas kõige viletsam mängija, keegi ei tahtnud olla võidujooksus viimane jne. Oli au asi olla võimekas ja JÕUDA. „Savi“, et jäin viimaseks kuuleb tihtipeale, „pohhui pole vä?“. See, et lapsed sõna otsese mõttes suurt midagi füüsilist enam teha ei jõua ja väärtustavad hoopis imelikke asju, ei ole muidugi ainult interneti süü, see on ühiskonna trendide ning valitseva mentaaluse küsimus tervikuna, milles virtuaalkultuuril on oluline osa kanda. Muud meelelahutust on niivõrd palju, et kes viitsiks higistada ja sportida. Taevakanalid, internet, ööklubid, reisimine, rate.ee jne…kahjuks on need eelpool nimetatud peale reisimise kõik noore inimese kujunemisele äärmiselt negatiivsed.

Eks me kõik soovime tunnustust, oleme seda alati soovinud, igas vanuses ja igal ajal. Tunnustus on hea, see tõstab meie eneseväärikust, aga ka enesekindlust, mis on inimesele normaalseks eksisteerimiseks vajalik. Üheks võimaluseks, kuidas noor inimene saab tunnustatud, on pika aja vältel olnud just sport, sportimine koolisport ja sportimisest saadud tulemused. Kui võrkpallis peetakse maha tuline pallivahetus ja teie lööte selle pallivahetuse läbi osavuse ja pingutuste oma meeskonnale punktiks, siis te olete tegija, meeskond rõõmustab, on palju positiivset emotsiooni ilusa ja hea mängu üle ning teie olete staar, et lõite selle raske pallivahetuse meeskonnale punktiks. On teistel hea meel, ja on teil endal hea meel ja tunne…see on õige, siiras ja teenitud tunne. Selline tunnustus, tähelepanu ja kiitus noorele inimesele ponnistatud positiivse sportliku tulemuse eest on ülimalt posiitiivne. Õigupoolest kaua aega ongi just sport olnud valdkonnaks, kus noor inimene saab ennast näidata, tõestada ja teda ümbritseva grupi tunnustust pälvida. Noore inimese enesekindlus tõuseb ja see motiveerib teda edasi tegutsema.

Samuti on selliselt pälvitud tunnustus õigustatud, kuna selleks on vaeva nähtud, harjutatud, higistatud, see tuleneb tehtud tööst. Motiveeritud tegutsemisest tulenev edu palliplatsil, raske vaevaga saadud punkt pallivahetusest, aga ka pidevalt oma kaugusüppe tulemuse parandamine väärivad kiitust ja tunnustavaid sõnu. Need on vaid põgusad näited sellest, mille poole enamus noortest inimestest võiks vähemalt oma kooli ajal püüelda, üritada rõõmu leida just sellistest edasiminekutest. Ent kui vaid tänapäeva noored sellist tunnustust taga ajaks. Kergemalt ja hoopis väiksema vaevaga saab oma ego kergitada ju kasvõi näiteks ikka sealsamas Rate´s.

Miks jooksta ja tõestada ennast koolis kehalise kasvatuse tundides, kui võib ju minna koju, lükata huuled prunti, tuunida ennast korralikult ära, lükata „pahtlilabidaga“ meiki näkku, panna need pildid üles ja ei kulu ilmselt kaua aega, kui „ilalõuad“ hakkavad teile koos „ego´t kergitavate“ kommentaaridega kümneid jagama. „Oi kallike sa oled nii nummi…“ jne. See on reaalsus. See on noorele tütarlapsele ilmselt vägagi tunnustav ja ego´t kergitav. See on selgelt väär ja kahjuks ei noored inimesed ise ega ilmselt ka paljud lapsevanemad ei suuda lahti mõtestada mis selles siis halba on. Aga on küll…esiteks tuleb tunnustus välja teenida, see, kui keegi on noor ja kaunis, tal on pilt Rate´s, tema välmimust kiidetakse…see ei ole tunnustus. Sellised me olemegi, sellistena on jumal (kes iganes) meid noortena loonud. Noored inimesed ongi sellised…ilusad, kaunid, siledad, nad ei peagi selleks midagi tegema, selliseid on sadutuhandeid. Sellel, kui keegi ütleb, et „sa olen nii nummi“ ei ole kahjuks mingit väärtust…see on naljaks, vale ja täiesti tobe. Mis kõige lubamatum…“Kallike, sa näed nii hea ja sexy välja“, selliseid repliike lisavad üksteise piltidele verinoored plikatirtsud. No andke mull andeks, kuhu me nii jõuame??? See, mis kogu Rate.ee – s, aga ka Orkut.com – s toimub on puhtalt seksistliku alatooniga „üritus“.

Nii, et kui keegi kiidab teie välimust, siis loomulikult on lubatud sellest rõõmu tunda, ent selle väärtus on tühine. Välimust kiidetakse ainult ühe alatooniga. Miks see on ohtlik ja miks noored inimesed ei tohiks sellise „reidindusega“ tegeleda? Sellega on nii, et panen lihtsalt pildi öeldakse, et kaunis, panen veidi meiki peale ja olen juba nummi, värvin juuksed ära, panen veel rohkem „grimmi“, tõmban naba, kust nabarõngas välja vahib paljaks olen juba sekikas ja nii see lugu läheb. Kui ma algul sain lihtsalt pildi eest 6 punkti, siis oli tunne hea. Kuidas end veel paremini tunda? Veidi rohkem meiki juurde, kergelt kelmikam poos ja avatum särgike ning ongi 10 punkti käes, pealegi peetakse mind siis veel „superseksikaks“…milline egolaks. Panen järgmiseks fotosessiooniks veel kõrgemad saapad jalga, meiki veel rohkem, annan salapäraselt veidi ka sellest aimu, mis mul särgi all, siis olen vast top 10 – s ka. See tekitab sõltuvust ja kujundab väga väärastunud tõekspidamisi ja juba väga noortes inimestes.Väärtustatakse riideid, raha, kunstlikult üleshaibitud välimust. Läbi selliste väärväärtuste tulenev ego kerkimine ei ole noorele inimesele hea, ei ole kellelegi hea ja õige. See ei ole väljateenitud, selline kultuur kujundab nii moraalilt aga ka üldistelt isiksuse omadustelt mittetäisväärtusliku lodeva ja väärastunud tõekspidamistega kodaniku.

Sellised võivad olla interneti ja selle moodsa infoajastu, päris tõsiselt kombatavad tagajärjed. Kuhu see kõik viib, ei suuda ettegi kujutada…

Autor: Janar Rückenberg