Bigoreksia ja Kulturism

Sissejuhatus

Anoreksia on naiste seas levinud haigus, suure osa raporteeritud juhtumitest, mis on seotud korrapäratu söömisega ja toitumishäiretega, hõlmavad naised. Paljud noored naised ihalevad olla kenad ja saledad, võttes endale eeskujuks mõnest ajakirjast mõne võltsi ja ebareaalse välimusega modelli.
Viimasel ajal on teadlased (sporditeadlased, toitumisspetsialistid) hakanud uurima ja otsima seoseid treeningu (kehaliste harjutuste) ja söömishäirete vahel.
Mitmete vaatluste ja eksperimentide tulemused valgustavad tabavalt spordi ja treeningute mõjul tekkivat rahulolematust oma kehaga, selle kuju ja iseärasustega. Nimetatud tendents on levinud nii mees – kui naissportlaste hulgas.
Atleetliku ja vormis füüsise (keha) tähtsus on kaasaegses ühiskonnas tõusnud enneolematule kõrgusele.
Viimase kümnendi jooksul on kulturism spordina tohutult populaarsust kogunud, moodustades täna” suure valdkonna kogu spordist tervikuna.
See on ka põhjus, miks kulturism ja fit” liikumine on pälvinud sporditeadlaste suure tähelepanu, vajab uurimist ja analüüsi.
Kulturism on tänaseks muutunud ühiskonnas populaarseks ja mõjuvõimsaks kampaaniaks, mis järjest kasvavalt ajendab inimesi oma keha arendama, lihaseid treenima, külvates samal ajal uusi tendentse ja psühholoogilisi hälbeid, mis seonduvad just rahulolematusega oma kehaga.
Teadlased väidavad, et kulturismi populaarsuse kasv ja levik massidesse on sünnitanud ühiskonnas uudse psühholoogilise fenomeni, nn. vastandanoreksia” (Pope, Katz, Hudson 1993) või Taylor (1985) järgi bigorexia”, mis tähendab jätkuvat püüdu oma keha, lihaseid ja üldisi mõõtmeid treeningute abil suurendada. Nähtust iseloomustab alaline ja haiglaslik rahulolematus oma kehaga ja selle iseärasustega. Fenomen on laialt levinud kulturistide seas.
Atleetvõimlejate sellise kinnisideelise käitumise ja noorte naiste seas tuntud anoreksia nervosa” vahel võib üsna kõnekaid paralleele tõmmata. Erinevus seisnebki selles, et ühed püüavad meeletult kasvada” (suureneda treeningute abil), teised (anoreksia nervosa) üritavad meeleheitlikult ja haiglaslikult end näljutades kõhnuda.
Selline psühholoogiline sündroom kulturistidel võib tõsiselt süveneda, põhjustades veelgi sügavamalt psühholoogiliselt hälvestunud (muundunud) käitumist; loobutakse sõpradest, järgitakse ebaharilikke dieete, treenitakse lõpmatuseni ja hakatakse steroide kuritarvitama. Toimub totaalne enesesse tõmbumine ja eraldumine ühiskonnast.

Kulturism ja Vastand – Anoreksia”

Kulturistid, kes põevad nn. vastand – anoreksiat üritavad jätkuvalt/meeleheitlikult suurendada oma lihaseid, keha mõõtmeid ja kuju. Isegi siis, kui nad on juba piisavalt suured ja lihaselised, usuvad nad ikkagi, et nende lihased ja mõõtmed on veel ebapiisavad.
Pope jt. (1993) küsitlesid kulturiste ning tulemuseks oli, et 8 % katses osalenutest pidasid ennast/oma lihaseid, nende suurust jätkuvalt ebapiisavaks, kuigi oli tegemist äärmiselt suurte meeste ja võimsalt arenenud lihastega. Ilmnes, et selline tendents oli sedavõrd süvenenud ja psühholoogiline, et mõjutas tugevalt nende igapäeva elu. Näiteks mõned vastand – anoreksia sümptomitega kulturistid väitsid, et kannavad koguaeg (isegi palaval suvepäeval) suuri ja lopsakaid” riideid, et suurem välja näha ja varjata oma ebapiisavat” suurust.
Olgu teadmiseks öeldud, et 2.8 % selles uuringus osalenud kulturistidest olid tavalise anoreksia nervosa minevikuga, mis on märkimisväärselt suur protsent, arvestades, et kogu Ameerika meestest on vaid 0.02 % anoreksia all kannatanud.
Uuringut läbiviinud teadlaste sõnul on selliste hoiakute ja hälvete kujunemisel ka suur vastutus ja roll meedial, kes idealiseerib suurt, lihaselist keha.
Kahjuks tuleb öelda, et küsitluse teostamisel puudus kontrollgrupp, millega tulemusi kõrvutada. Uuring viidi läbi teadusliku intervjuu vormis, mistõttu võisid katsealused olla ka teatud eelpinges.
Läbiviidud küsitlusest võib järeldada järgmist:
Kulturismis ja kulturistidel täheldati süvenenud vastand – anoreksia esinemist. Küsitluse ja eksperimendi tulemused andsid sellest usaldusväärseid tõendeid.
On ainult ebaselge ja vähe teada asjaolu, kas indiviid kaldub vastand – anoreksiale juba loomult (omades selleks naturaalset tendentsi) ja hakkab siis kulturismiga tegelema või tegeledes kulturismiga, kulturism ise soodustab sellist hälvet ja käitumist. Või on need aspektid omakorda interaktsioonis, mis on üsna usutav ja tõenäoline.

Rahulolematus kehaga

Hirm olla ja tunduda väike, tekitab kulturistides paanilist rahulolematust oma keha suhtes. Fussell (1991), endine kulturist kirjeldab oma raamatus isiklikest kogemustest: Ka meeletult suur ja lihaseline keha ei tundunud sel perioodil küllalt suur ja muskulatuurne. ”
Fusselli raamat, olgugi, et kirjeldav ja mitteteaduslik, annab selge arusaamise ning põhjaliku ja sügava analüüsi kulturistide hingeelust ja maailmast”, tehes seda oma kogemuste ja tunnistuste läbi.
Fussell kirjutab: Muutes end suuremaks, seda vähem hapram, kiusatustele järgiandev ja rünnatavam” ma olen. ”
Blouin ja Goldfield (1994) tegid tähelepanuväärse katse, kus võrreldi kulturiste, võitluskunstide sportlasi ja jooksjaid. Standardid, mida hinnati, olid rahulolematus oma kehaga, ebatavaline kõhnumissoov ja enneolematu ja ebatavaline püüe kasvada”.
Kõige rohkem rahulolematust oma keha suhtes näitasid üles kulturistid. Samuti ilmnesid kulturistide seas võrreldes teiste sportlastega suuremad ja selgemad buliimiatendentsid.
Uuringu üheks puuduseks, millel võib tulemusele mõningane mõju olla, võib pidada katsealuste vanuselist erinevust, jooksjate keskmine vanus 37.9 a., võitluskunstide esindajate keskm. vanus 27.6 a., kulturistide keskm. vanus 26.6 aastat.
Samuti ilmnes, et kulturistide grupp oli kõige vähem haritud, millel võib samuti lõpptulemusele mõningane efekt olla.
Hoolimata mõningatest argumentidest suutis teadlaste grupp ka selle eksperimendiga välja tuua arvestatavaid tõendeid kulturistide hulgas levinud oma kehaga rahulolematusest.

Moondunud toitumispõhimõtted

Perfektse füüsise otsinguil laskuvad kulturistid ekstreemsustesse ka oma toitumistavades ja põhimõtetes. Kõike seda jällegi ainult ühe eesmärgi nimel: suurem füüsis, väljajoonisunud ja arenenud lihased.
Pasman ja Thompson (1988) uurisid elukutselisi kulturiste ja jooksjaid ning registreerisid võrreldes kontrollgruppiga suuri toitumishäireid ja ekstreemseid toitumisharjumusi.
Näitena võib ära tuua ühe kulturisti nimekirja nädala toitudest: 70 muna, 14 karpi tuunikala, 5 kg loomaliha, 5 kg kanafileed, 30 liitrit rasvata piima, 4 pätsi leiba, 4 pakki pruuni riisi, pastat, kartuleid ja niipalju puuvilju, kui poekärusse mahub.
Selline tohutu toidukogus ei ole midagi ebatavalist ja on täiesti reaalne kulturistide puhul, kes püüdlevad suuremate lihaste ja keha massi poole. Samuti illustreerib see kõnekalt kulturistide jäägitut pühendumist valgurikkale ja rasvavabale toidule.
Dobbins (1997) märkis, et püüe kontrollida oma ainevahetust on üks pühendunud ja tulihingelise kulturisti kulturisti tunnusmärkidest. Kulturistid võivad oma laskuda oma taotluste elluviimise nimel ekstreemsete toitumismeetmeteni.

Kulturism ja kontrollivajadus

Kulturistide vajadust kontrollida oma ainevahetust taandatakse rohkem nende üldise enesekontrolli vajadusele, mis sarnaneb paljuski anoreksia tunnustega.
Yatesi (1999) kirjanduslik lühiülevaade kinnitab samuti kõikide kulturistide vajadust kontrollida oma keha.
Schwarzenegger ja Hall (1982) kirjeldavad Arnoldi uskumust, kuidas ta omab keha üle täielikku kontrolli, otsustades, mis kehakaalu ta soovib, on võimeline seda koheselt saavutama.
Kulturisti jaoks on keha kui savi ning seda voolides ja voltides, võib ta seda läbi treeningu ja toitumise kujundada vastavalt soovidele milliseks tahes. Selleks vajab ta ainult adekvaatset aega, distsipliini ja energiat.
Dobbins (1997) isegi rõhutab kinnisidee vajadust kontrollida oma keha, väites, et kulturismis on see Meistriks saamise vältimatu tingimus.

Kulturistide sotsiaalne isoleeritus

Pühendunult võistluskulturismiga tegelevad ja treenivad kulturistid, sarnaselt anoreksikutele, näitavad üles tendentsi ühiskonnast võõrduda ja eemalduda. Nad muutuvad eraklikuks, hakkavad lähedasi vältima ja suhted muutuvad inadekvaatseks.
Kulturism on nn. erakute spordiala ja köidab sellise elustiiliga inimesi just tänu oma individualismile (Klein 1985). Oma uurimuses kirjeldab ta kuidas meeskonnaspordis pettunud või haavata” saanud (emotsionaalselt) sportlased on vastuse ja alternatiivi leidnud just kulturismist.
Fussell (1991) kirjeldab, kuidas ta kulturismile pühendudes loobus tööst, sõpradest ja perekonnast.
Kulturist teab, et peab lootma ainult iseendale, tal pole meeskonna kaaslasi ega treenerit, kes teda aitaks.
Nende keha on nende mänguväljaks ja meel (mõistus, vaim) treeneriks.

Kulturism ja madal enesehinnang

Kulturistide ja anoreksikute puhul paistab silma üks paradoksaalne fakt. Kulturistid on sisemiselt oma ürituse” teostamisel omas maailmas äärmiselt enesekindlad, samal ajal reaalsuses ja reaalses maailmas on nende enesehinnang äärmiselt madal.
Paljud noored mehed leiavad kulturismi, kuna tunnevad ennast nõrkade ja abitutena.
Algtõukeks võib olla kasvõi mõni tühine kuulutus, kus kus reklaamitakse või pakutakse müüa hantleid.” (Fussell 1991)
Sellisest tagasihoidlikust ja tähtsusetust algusest saab kõik alguse ning peagi õpitakse kulturismi kasutama kui kaitsekilpi, luues võitmatuse fassaadi.
Raamatus Men`s Health” (1995) kinnitab Klein: Mida tähtsusetumalt ma ennast sisemiselt tunnen, seda rohkem suudan end pingutada ja võimsamana tunda ning näidata ennast välimiselt.”

Miks kulturistid hakkavad steroide kasutama?

Massiline steroidide levik kulturisminduses on parimaks tõestuseks sellele, et kulturistid rakendavad kõhklusteta oma eesmärkide elluviimiseks kõiki meetodeid.
Steroidid mõjutades tugevalt hormonaalset tasakaalu, põhjustavad sügavaid psühholoogilisi kõrvalekaldeid.
Hoolimata psühholoogilistest mõjutustest, mõjustavad ja kätkevad nad ka mitmeid pöördumatuid kõrvalmõjusid organitele, nende funktsioonidele ja organismile tervikuna.
Eesmärk ja janu” veelgi suureneda” ja kasvada, tuimestab igasuguse ohutaju. Steroididest tulenev edu hüpnotiseerib ja seab selle kasutaja sõltuvusse. Nähes, et midagi” tuleb juurde, tahetakse veel ja veel. Samas on tegemist teatud mõttes suletud ringiga, sest normaalne hormonaaltasakaal on rikutud ja loomulikul teel ei tulegi enam midagi juurde.

Kokkuvõte

Analüüsis on käsitletakse Bianca Hitti artiklit Reverse Anorexia in Bodybuilders”.
Uurimuses analüüsitakse kulturistide rahulolematust oma kehaga, selle põhjuseid ja kujunemist sügavaks psühholoogiliseks hälbeks. Samuti üritatakse anda sellele küllalt uudsele psühholoogilisele fenomenile vastus, lahates erinevaid võimalikke aspekte.
Rahulolematus oma kehaga on teatud mõttes kompleksne hälve, see tendents tekitab paralleelselt ka teisi väärastunud käitumisilminguid: eraldumine ja isoleeritus ühiskonnas, steroidide kasutamine, madal enesehinnang ja ekstreemsed toitumismeetodid.
Peamiseks meetodiks selle nähtuse uurimiseks on teaduslik intervjuu ja erinevad küsitlused.
Järeldustena konkreetseid lahendeid ei pakuta, kuna valdkond on suhteliselt uurimata ja pakub teadlastele järjest suuremat huvi.
Probleem on üleüldse tulnud ilmsiks ja hakanud ilmnema seoses kulturismi ja fit liikumise populaarsuse massilise kasvuga.
Eestikeelses teaduskirjanduses võib selle uudse psühholoogilise patoloogia kohta suhteliselt vähe viieid kohata.
Patoloogia ingliskeelne nimi on reverse anorexia” ja bigorexia”, mõned teadlased nimetavad nähtust ka muscle dysmorphia” (lihasdüsmorfia).
Lihasdüsmorfia on omane rohkem meestele, kuid teadlased tõmbavad bigorexia ja anorexia vahele suuri parallele, kuna mõlemad psühholoogilised hälbed on seotud ühiskonnas valitsevate ideaalfüüsiste ja nende saavutamisega.

Autor: Janar Rückenberg