Boosman classic 2006-04-26

Kuna Eesti koondisel läks nendel võistlustel väga hästi, siis palusid meeskonnakaaslased mul sellest Fitness.ee rahvale pikemalt kirjutada.

Helsingisse saabusime juba reedel, 21-l aprillil. Sama päeva õhtul toimus ka Helsingi kultuurikeskuses võistlejate kaalumine ning instruktaa¸. Klassikalises kulturismis oli kokku tulnud 9 võistlejat ning enne kaalumist räägiti veel detailselt läbi, millised poosid tulevad ja kuidas toimub laval liikumine. Kaalumise ajal saime Kaido Vooglaga ka ülevaate oma konkurentidest ning peale ühe mehe(Timo Poutiainen) olid kõik vastased väga heas vormis.

Enne meie kaalumist instrueeriti naisvõistlejaid ning pärast meid tulid auditooriumisse kohale Grand Prix-il osalevad kulturistid. Nende seas hakkas kohe silma üks suur taanlane Kim Kold, kes oma karmide näojoontega ning pikkusega oli väga sarnane meie suurima kulturisti Marek Kalmusega! Taanlane oli samuti 193 cm pikk, aga tema võistluskaal oli 137 kg. Selle sõbraliku olemisega 40-e aastase hiiglase võistlusväline kaal pidi olema 150 kg! Ka teine taanlane oli päris hirmuäratavalt suur, aga natuke lühem kui Kim. Suured mehed viskasid ükshaaval särgid seljast ning kaalusid ennast ja poseerisid fotograafidele. Nende seas ka meie mitmekordne absoluutne kulturismimeister Ott Kiivikas.

Pärast kaalumist oli meil aega veel linnas käia ning laadimisega tegeleda. Ise lootsin kusagilt omale veel sooja keedetud riisi saada, aga ei suutnud sellist asja reedeõhtusest Helsingist leida ning pidin leppima puuvilja, rasvata jogurti ja mahlaga. Öösel ei olnud mul und ning jalutasin oma jogurtipakiga mööda kesklinna ning hommikul kädistasid koondisekaaslased nagu harakakari, et nüüd kaotasin oma rätsepalihase öösel Helsingi tänavatele. Nad teevad kogu aeg minu tegemistest suure draama.

Hommikusöök. Ott ei jõudnudki kella 7-e ajal restorani ning meie näksisime Kaidoga värsket sepikut ja murakamoosi rasvata piimaga! Natuke munavalget ja värsket tomatit ikka ka! Arnoldiga (Tokko) sai pikalt juttu aetud ja eelseisvatele võistlustele pühendatud. Läksime tubadesse tagasi ja hakkasime kõike võistlusteks vajalikku spordikottidesse toppima.

Helsingi kultuurikeskusesse jõudsime juba kella 12:00 ajal. Olime võistlejate ruumis esimesed ja tegime omale privaatse nurgakese ning hakkasime teisi võistlejaid ootama. Enne võistluseid on alati kasulik varem kohale minna ja oma asjad laiali laotada ja olemine mugavaks teha. Tavaliselt on ikka nii, et need, kes viimasena kohale tulevad ei saa enam normaalset kohta. Peagi saabusid ka esimesed soomlased ning Ott oma abikaasa Nataliaga. Klassikalise kulturismi võistlus algas täpselt kl 13:00 ning esmalt alustati kohustuslike poosidega. Kuna konkurents oli tihe, siis pidin kõiki kohustuslikke poose järjest läbi tegema 5(!!!) korda! Pärast sellist katsumust olen kindlasti jälle kogemuse võrra rikkam. Lõpus oli jõud nii otsas, et kuigi Ott kisendas peenikese häälega publikust, et ma jalgu ka pingutaksin, olin ma selleks hetkeks ikka päris läbi omadega. Kahju, et laval ei ole võimalik oma konkurente peeglist jälgida. Teised on sul küll kõrval, aga neid näevad ainult publik ja kohtunikud!

Pärast kohustuslikke poose algasid vabakavad. Minu kava oli kolmas ning nagu ikka kestis see paar sekundit alla 1-e minuti. Lavale minnes kutsusin publiku kohe kaasa elama ning pärast poolsaltot tundsin ennast Helsingi laval juba väga koduselt!

Pärast enda vabakava oli võimalik lava kõrvalt ka oma konkurentide etteasteid näha ja avastasin, et mitu võistlejat ei osanud poseerida ning liikumine oli ebakindel. Loomulikult annavad sellised tähelepanekud teatud enesekindluse. Viimasena esines oma vabakavaga Kaido Voogla. See mees on oma vabakavaga kõvasti vaeva näinud ning võimalik, et just tema saab selle aasta Eesti karikavõistluste parima meeste vabakava tiitli! Seda peab oma silmaga nägema!

Pärast vabakavasid kutsuti kohe välja 5 kategooria parimat ning mina nende seas ja oma suureks üllatuseks sain teada, et Kaidot selles seltskonnas ei ole. Kuna Kaidol oli päris hea vorm ning ta oskab hästi poseerida, siis tekkis kahtlus, et olen soomlaste esinemisoskust natuke alahinnanud ning valmistusin väga kõvaks lahinguks lavalaudadel. Uuesti kõik kohustuslikud poosid 3 korda ja pärast seda minutiline vabaround. Pärast vabaroundi rivistati esiviisik üles ja algas autasustamine. Kuna mina soome keelest halligi aru ei saa, siis oli olemine ikka päris pingeline. 5-s koht…4-s koht…Päris karm, ma olen esikolmikus! 3-s koht!!! Minu nime ei mainitud? Küsin endalt, et kui suur on tõenäosus, et võidan Soomes Soome eelmise aasta klassikalise kulturismi meistrit? Läbiviija seletab midagi punktidest ja teadvustab teise mehe nime! Kas tema tuli esimeseks? Mitte prääksugi ei saa aru. Teine mees tuleb mind õnnitlema… Vaatan meie kulturismiliidu presidendi poole- ka teda õnnitletakse! Krt, võitsin! Karikas, nänn ja poseerimine fotograafidele ning siis ruttu lavalt minema!

Algas naiste võistlus, millest võttis osa ka meie Natalia Nazarenko-Kiivikas! Natalia hakkas oma konkurentide seas silma kohe oma tugeva vormi ja hea esinemisoskusega. Kui jõudis aeg naiste vabakavadeni, siis Natalia esinemist jälgides võib julgelt öelda, et Eesti naiste fitnessis on alanud uus ajajärk. Sellist liikumist ja kehaväänamist ei ole emakesel Eestimaal ilmselt varem nähtud. Tervet seda keerulistest kombinatsioonidest koosnevat kava on sõnadesse ümber raske panna ning loodetavasti näevad sama programmi juba 29-dal aprillil kõik Eesti fitnessihuvilised oma silmaga Salme kultuurikeskuses Tallinnas.

Kuulutati välja naiste esiviisik ja loomulikult oli ka Natalia nende seas! Eks me kõik lootsime, et siit tuleb Eestile ka teine kuldmedal, aga siiski pidi Natalia leppima hõbedaga ning kõige suurema naiste karika sai pisike soomlanna Mimmi Jokinen. Ma ei oska kommenteerida, milline erinevus oli Mimmil ja Natalial, aga arvan, et medalid jaotusid väga väikeste punktivahedega.

Pärast naiste võistlust algas siis kauaoodatud meeste Grand Prix!!!

Sellel võistlusel oli väiksemaid (umbes 80 kg) ja suuremaid (137 kg) mehi. Meie Ott oli päris keskmist mõõtu. Algasid kohustuslikud poosid, kus iga vägilane tuli lavale üksinda ja tegi kõik poosid läbi. Selles suhtes oli hea, et fotograafidel oli võimalik niimoodi rahulikumalt võistlejaid pildistada. Mul endal oli ka selleks ajaks Arnoldi kaamera pihku antud ja tegin siis fotograafitööd. Pärast poseerimist algasid vabakavad ning nii mõnigi jurakas üllatas väga originaalse etteastega. Võistlejad kasutasid väga omapäraseid poose, millega tõid ilusti esile oma parimad küljed. Ott üllatas ka jälle uute poosidega ning teenis välja rahva suure aplausi.

Pärast vabakavasid kutsuti lavale 5 paremat ning võrdses rebimises sai ka Ott koha esiviisikus! Uuesti algasid kohustuslikud poosid ning enne autasustamist toimus veel 1-2 minutiline vabaround, kus mõni mees läks üldse lavalt publiku keskele! Show oli võimas!!!

Autasustamine algas 5-dast kohast ja seekord sai selle koha omale Ott! Vastased olid temast seekord paremad, aga arvatavasti on Ott nendest ka ainuke, kes oma vormi ei ajastanud mitte selleks võistluseks, vaid 2 nädalat hiljem toimuvateks euroopa meistrivõistlusteks, mis on loomulikult igale kulturistile palju olulisem.

Lõpetuseks.

Olen meeldivalt üllatunud soomlaste suurest huvist kulturismi ja fitnessi vastu. Publik elas täiega kaasa ning sellel päeval oli võistlushoones oma kaubaga väljas vist küll rohkem firmasid, kui meie Tervexi messil. Spordiklubisid on seal palju ning ka tegijaid ehk isegi 100 korda rohkem kui emakesel Eestimaal. Selliseid 110-120 kiloseid jurakaid oli pealtvaatajate seas ehk sadakond. Rahvas oli sõbralik ning tekitas hästi koduse tunde. Siinkohal hakkan oma reisikirja lõpetama ning tänan Robocopi ja Fasti meeskonda võistlusteks ettevalmistumisel, samuti Eesti kulturismi koondist ning Boosman classic 2006 korraldajaid!

EDU!

Vend Vähk

Autor: Vend Vähk