Edu saavutamisega kaasnevad alati riskid…
Käesoleva kirjutise ajendiks on taaskord kogemused ja läbielamised minu oma elust. Mina ise ei ole ka riskija tüüp, kuid ma annan endale väga hästi aru, et täiesti riskivabalt ei olegi võimalik midagi saavutada. Tom Platz ütleb ühes oma intervjuus väga tabalt: „Isegi üle tee minemine, ühelt poolt teisele saamine, tähendab riskeerimist!“
Usun, et treeneritele, treenijatele ja harjutajatele ei ole võõras suhtumine, kui mõni harjutaja ise, lapsevanem või lihtsalt kõrvalseisja kõneleb, et „tuleks treenida rahulikult ja mitte üle pingutada“. Või, et „tahaks treenida küll, olen valmis pingutama, et areneda, kuid ilma vigastusteta“. See ei ole vale, treening peab kindlasti olema ratsionaalselt ülesehitatud, teadlik ja kontrollitud. Kõik on õige. Ent, kui te arvate, et te suudate piire kompamata kuhugi jõuda, siis te eksite. Paljudel juhtudel jõuavadki need tippu, kes kompavad piire ja neid nihutavad. Tegelikult ei olegi asi isegi tippujõudmises. Absoluutselt igasugune areng eeldab piiride nihutamist. Korraga võib–olla küll vähesel määral, kuid need väikesed kohastumise piiride ületamised summeeruvad ja väljenduvad perspektiivis märgatava arenguna. Õigupoolest räägitakse sellest ka treeningu teooriates, mille kohaselt öeldakse, et kui koormus on selline, millega keha saab hõlpsasti hakkama, puudub vajadus uusi struktuure luua.
„Selleks et treeningul oleks töövõimet parandav efekt, peab selle iseloom ületama seniseid kohanemise piire. Lihtsamalt öeldes – treening peab olema väsitav ja mõnikord isegi valus ning põhjustama koormatud funktsiooni tagavas struktuuris mõõdukaid kahjustusi. Alles nii saab organism aru, et keskkonna nõudmised ja tema võimed ei ole vastavuses ning ainukeseks lahenduseks on uute, senisest võimekamate struktuuride loomine.“
„Inimese kohanemisvõime“ Kristjan Port
„Ei taha väga endale liiga teha, ei taha üle pingutada“, ilmselt samuti palju kuuldud lugu. Mingi tagasihoidmise jutt eeldatavate vigastuste kartuses on ka päris tavaline. Jällegi, selge see, et ei saa õigeks pidada ka arutut lõhkumist ja enese „ribadeks“ tõmbamist. Ka tavaelu tahab elamist. Samas tuleks teada, et iga areng tähendab kohastunud seisundist väljumist. Juhul, kui eesmärgiks on ikka kuhugi areneda. Ja, mugavustsoonist väljumine tähendab alati teatud riski. Kes ei ole valmis testima, kui suure raskusega jõutakse kükkida kümnene seeria või milline on enesetunne (mõju selja arengule) pärast tunniajast lõuatõmbe trenni, nendel ei saa oma eesmärkideni jõudmine lihtne olema (kui eesmärgiks on keha kujundamine). Need on vaid üksikud näited igapäeva trennipraktikast. Riske tuleb võtta! Iseküsimus on, et millisel tasemel, kuid võtta neid tuleb. Kui sa oled siiani kükkinud 170 kg – ga kolmese ja sind kangesti huvitab, kas sa oleksid selle 170 kg – ga võimeline ka viiest kükkima, siis seda tulebki taotleda. Selge see, et mõttetut enese vigastamist ei saa mõistlikuks pidada, kuid piire tuleb nihutada. Ja, 170 kg – ga tuleb perspektiivis viiest üritada, isegi, kui viimasel paaril kordusel vajub selg võib–olla natukene ette ära. Selle kohta võiks öelda, et „tuleb üle pingutada nii, et üle ei pinguta“.
[pilt=9759]
Tuleb üle pingutada nii, et üle ei pinguta
See filosoofia kehtib iga eluvaldkonna kohta ja iga spordiala treeningu korral. Areng tähendab enamasti „millegi uue“ proovimist ja uued, tundmatud „asjad“ kätkevad alati teatud riske (ohte). Ennast testimata ning oma senisele võimekusele väljakutset esitamata ei ole võimalik arengus edasi liikuda. Aga, väljakutsetega kaasnevad riskid. Juhtuda võib mida iganes. Me tunneme küll oma keha, kuid me ei tunne seda kunagi lõpuni. Ma olen teinud kümnese suutlikkuseni seeria kükke. Ma tean, milline on enesetunne sellise seeria viimaseid kordusi tehes. Minu keha elas selle seeria üle, tunnen, et tahan üritada sama raskusega viieteistkümnest seeriat teha. Ma tunnen, et see on arenguks ja edasiminekuks vajalik. Võin ainult eeldada, milline on enesetunne kümnese suutlikkuseni seeria raskusega viieteistkümnest seeriat tehes, aga ma ei suuda ilmselt kunagi ette näha on see, milliseid kõrvalmõjusid (vigastusi) see kaasa võiks tuua. Samas, arengu huvides, progressiooni huvides tuleb selliseid riske võtta. Tuleb sageli võtta, nädalast nädalasse selliseid otsuseid teha ja suuremaid või väiksemaid väljakutseid suhteliselt alaliselt alistada. Tegelikult on iga progressiooni, isegi juba väikseim juurdekasv (raskuse näol või seeria pikenemise näol) risk. Iseküsimus on ainult, kui palju korraga?
Aga, kõige lihtsam ja riskivabam on loomulikult ju üldse mitte millegi tegemine…
Autor: Janar Rückenberg