Eesmärkide püstitamisest…
Mõned kuud tagasi käis meie koolis „Tagasi kooli“ projekti raames olümpiavõitja Gerd Kanter. Mis seal salata, tegemist on minu jaoks väga sümpaatse isiksusega. Ta on suur, seda nii mõõtmetelt kui vaimult, tasakaalukas, samas väga rahulik inimene ja kahtlemata oma ala tõsine tegija ning elav legend. Külaskäigu mõte oligi lastega kohtumine. Gerd rääkis oma tegemistest, oma karjäärist, spordist, aga ka elulistest asjadest üldiselt. Kuna mul oli vaba tund, õnnestus ka minul tema etteastest osa saada.(Janar Rückenberg on nimelt kehalise kasvatuse õpetaja. -toim.)
Mida täna teiega jagada tahan, on see mõte, mille kohtumisest Gerdiga kaasa sain ning millest olen pärast seda väga palju mõelnud. Ma ei kavatse täna midagi tõestada, ei kinnitada ega ümber lükata. Kutsun teid lihtsalt kaasa mõtlema.
Gerd rääkis ka eesmärkide püstitamisest. Ta rõhutas väga ja korduvalt, et kui te tahate kuhugi jõuda ja unistate millestki, mis teile väga meeldib, siis tuleb püstitada omale kohe maksimaalsed eesmärgid. Tuleb kohe sihiks võtta see kõige kõrgem. See on oluline, sest kui te seate omale kõige kõrgemad sihid ja jõuate isegi vaid poolele teele, olete ka juba väga kaugele jõudnud. Kõlab loogiliselt, kas pole. Seega, kui te panete endale kohe eesmärgiks saada maailmameistriks ja selleni isegi ei jõua, siis tõenäoliselt olete te vähemalt mitmekordne Eesti meister ikkagi, mis on tõepoolest ka väga suur asi.
Selge see, et mul puudub vähimgi alus olümpiavõitja filosoofia kritiseerimiseks. See mees on ennast läbi oma tegude igatpidi tõestanud. Ma ei kavatsegi seda, ent esitan teile oma argumendid, miks minu puhul selline eesmärkide püstitamise viis ei töötaks ja julgen arvata, et selline lähenemine ei töötaks enamuse peal. Miks? Aga sellepärast, et kui ma seaksin omale sisuliselt reaalselt hoomamatud eesmärgid, siis ma põletaksin ennast suure tõenäosusega juba eos läbi. Minu jaoks peaksid seatud sihid olema selgelt nähtavad, selgelt tajutavad. Tõsi, eesmärke võib võtta igasuguseid, kuid pigem soovitaksin ja sooviksin võtta reaalselt hinnatavaid ja saavutatavaid. Usun miskipärast, et see kehtib 99% inimeste korral. Arvan, et enamus suretaks ennast juba päris algfaasis selle kõige poole püüdlemisel.
Esiteks, inimesed ei suuda paljudel juhtudel jääda reaalseks ja hinnata oma võimalusi selle püstitatud eesmärgi poole püüdlemisel adekvaatselt. Mõni armastab judot ja püstitab omale eesmärgi saada kunagi judo olümpiavõitjaks, andmata omale tegelikult võib–olla aru, et tal puuduvad keskmisedki tahteomadused ja suur töötahe selle unistuse täitmiseks. Või teise näitena, mõni mees soovib näha ennast kunagi MM – sprindifinaalis, andmata endale tegelikult aru, et tal pole sprintimist silmas pidades isegi mitte keskmist geneetikat.
Teiseks, inimeste motivatsioon kipub hajuma, kui puuduvad vaheverstapostid. Väga oluline on vahepreemia või vahestiimul, mis annab ülevaadet tehtud tööst ja motiveerib jätkama. Sellest tulenevalt ongi minu filosoofia eesmärkide püstitamisel risti vastupidine meie olümpiavõitja käsitlusega.
Ma ei kujuta küll ette, et treeninguid alustades oleksin seadnud omale sihiks saada kulturismi maailmameistriks. Ma ei saagi ju sellist sihti endale kuidagi seada, kui ma ei oma ju alustades päris pikalt (aastates) tegelikult üldse ülevaadetki millised on mängureeglid ja mida see minult nõuab, et oma ülima eesmärgini jõuda. Minu filosoofiat toetab ka tegelikult psühholoogiast tulenev saavutusmotivatsiooni teooria, mis ütleb väga selgelt, et mida suurem on distants püstitatud eesmärkide ja reaalsete võimaluste vahel seda eesmärki saavutada, seda väiksemaks jääb ka motivatsioon ja tegutsemistahe selle eesmärgi nimel liikuda. Käsitlen seda teemat ka oma gümnaasiumi osas ning oma õpilastele seletan ma seda olukorda kõrgushüppe näol. Kui ma panen lati kõrgusele 1.80 ja ütlen, et see on kolme piir, siis ilmselt see ületab sedavõrd palju reaalseid võimalusi ja taset, et mitte keegi ei hakka isegi mitte üritama. Kui ma lasen lati 1.50 peale ja ütlen, et see on kolme piir, siis võib ilmselt näha, kuidas mõni tublim juba isegi üritab seda ületada ja kui ma lasen lati 1.15 peale ja ütlen, et tegelikult saab juba selle kõrguse ületades kolme kätte, siis proovivad seda juba ilmselt kõik ületada.
Selgelt saab näha, et mida lähemale tuli ihaldatud eesmärk reaalsetele võimalustele see eesmärk saavutada, seda enam tõusis motiveeritus seda eesmärki realiseerida.
Kui kolm 1.15-ga käes, räägime juba neljast, mille saab 1.30–ga, näiteks. Aga oleks ma kolme kriteeriumiks pannud näiteks selle 1.30, siis poleks selle proovijaid kindlasti nii palju olnud, kui siis, kui esmalt 1.15 alistati. Siit tuleb väga eluliselt välja, miks vaheetapid on olulised, arvan, et seda valdava osa inimeste jaoks.
Räägime kulturismist. Ma ütlen otse välja, et minu arvates on algajatel, isegi juba mõnda aega ala harrastanutel hullumeelne mõte püstitada omale eesmärgiks tulla kulturismis maailmameistriks. Teile enesele palju edasiviivamaks jõuks oleks eesmärkide seadmine väikeste vaheetappide näol. Esmalt proovige teha selline vorm, et laval kriitikat kannatav välja näha, tehke üldse esimene võistlus lihtsalt ära. Järgmine eesmärk võiks olla oma kategoorias mitte viimaseks jääda. Kui need eesmärgid on realiseerunud, võiks mõelda alles oma kategooria võitmise peale. Järgmine eesmärk võiks olla pääsemine finaali ehk absoluutselt parima kulturisti valimisele. Seejärel võiks mõelda, et absoluudis mitte enam viimaseks jääda. Peale seda võiks mõelda absoluudi esikolmikusse pääsemisele ja alles siis absoluutselt parima tiitlile. Seda jada annaks aina jätkata. Kui absoluuti olete juba pääsenud, ilmselt alles siis oleks mõeldav hakata hellitama lootusi koondisesse pääsemisest. Kui olete koondises ja läkitatud välisvõistlusele, võiks eesmärk olla mitte oma kategoorias viimane olla. Järgmine eesmärk võiks olla juba välisvõistlustel olla esikolmikus või esiviisikus ja alles siis, kui need eesmärgid on saavutatud, oleks mõistlik heietada mõtteid Euroopa meistritiitlist, maailmameistritiitlist jne. On enam kui utoopiline rääkida Euroopa Meistriks saamisest, kui te olete oma kodumaal stabiilselt 5–6 mehelise kategooria viimane või eelviimane mees.
Aga kokkuvõttes, ma ei arva sugugi, et mul peab õigus olema. See on lihtsalt minu vaatenurk asjadele. On selge, et eesmärkide püstitamine ja nendeni jõudmine on sügavalt individuaalne. Ent siiski, küsitlen ka oma gümnasiste, et millist eesmärkide püstitamise viisi nemad eelistavad, kas kohe maksimaalne või vaheetappide kaupa, siis 10–st 8 eelistab vaheetappidena edasi liikuda. Seda eriti veel siis, kui olen neile põhjendanud selle eesmärkideni jõudmise viisi olemust ja eeliseid.
Ma ise ei kujutagi ausalt öeldes ette, et teisiti on võimalik. Kas on võimalik, et kui meie esikettamees nägi esimest korda ketast, siis teadis kohe: „Jah, tahan kindlasti saada sellel alal olümpiavõitjaks!“ Ma ise arvan, et äkki see ikka kohe ka päris nii ei olnud. Võib – olla mõtted olümpiavõidust tekkisid, kui oldi ikkagi juba mitmekordne Eesti Meister, alistati näiteks 65 m jne. Siis võis see ambitsioon hüppeliselt tekkida, et „65 m on käes, mis oleks kui 4 aasta pärast…?“ Aga kas kohe alguses…? Mine sa tea, võib–olla tõesti on võimalik ka kohe alguses suurelt mõelda ja selleni jõuda. Eks neid teid püha tõeni on erinevaid.
Ma ise siiski arvan, et vahepeal on oluline „lõkkesse puid peale visata“, vastasel korral kipub tuli ikkagi ära kustuma. Mis kasu on suurtest unistustest ja nende heietamisest, kui me nendeni kunagi ei jõua, andmata endale aru, et see liialt suur ambitsioon ei lasegi üldse meil oma eesmärgi suunas arenema hakata.
Kuidas on teiega, lugejad, kas mõtlete kohe suurelt või üritate esmalt ikka väiksemad ambitsioonid realiseerida?
[pilt=6365]
Autor: Janar Rückenberg