Eesti karikavõistluste absoluutne võitja räägib avalikult tippspordi tagamaadest
Vahel peab olema elu raske, et oskaksid hinnata hetke, kui on kerge…
Mida dieedid mulle andnud on või miks ma selle kulturismiga üldse ennast vaevan?
Seda on küsitud väga palju kordi. See võib tunduda kummaline, kuid vaev, valu ja kannatused on andnud mulle palju. Nagu ütlevad luulereadki: „Rasked ajad on meie parimad õpetajad!“ Tänu võistluseelsetele „paastumistele“ on tohutult muutunud minu maailmatunnetus. Kannatuses ja periooditi heast paremast ilma olemine on mind vaimselt väga palju kasvatanud. Ma ütleksin nii, et rasketel aegadel näen ja tajun ma ümbritsevat elu oluliselt adekvaatsemalt, kui headel aegadel või mugavas tsoonis viibides. Hakkan hindama ja mõistma väärtuseid, millest muidu võib – olla nii hästi aru ei saa.
On tekkinud võime mõista, mis on tegelikult probleemid ja mis pole ju tegelikult üldse mingid mured või probleemid. Kindlasti olete kuulnud, kui räägitakse, et andmisrõõm on palju suurem, kui saamise rõõm. Nii see on ja seda kogen tihtipeale ka just siis, kui ninaesine on kesine ja süüa väga palju ei saa. See ei ole lihtsalt see, et „ise süüa ei saa, siis tassib teistele“. Ei, lihtsalt tekibki tahtmine teistele head teha, teistele anda, teha kingitusi, kusjuures tunnen just ise kannatades sellest erilist rõõmu, kui näen, kui head meelt, see minu kingitus või lastele toodud maius pakub.
Samuti tunnen, näen ja kogen, millistele mõttetustele raiskavad inimesed raha. Ühelt poolt on see ammu teada, aga mina seostan seda ka suuresti tõdemusega, et kui vähe vajab inimene tegelikult selleks, et normaalselt elada, et normaalselt funktsioneerida või olla õnnelik. Seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Uskumatu, millist rõõmu ja elamust võib pakkuda 20 grammi hapukoort 200 grammi maitsestamata lahja kohupiima peal.
Kas on võimalik valu ja kannatusteta tunda rõõmu ja rahulolu?
Küllap on, kuid olen sügaval veendumusel, et lühiajalises mõttes, pikemas perspektiivis kindlasti mitte. Kirjanik John Green on selle kohta öelnud: „Brokkoli olemasolu ei mõjuta mingilgi viisil seda, milline on šokolaadi maitse!“ Kindlasti kõlav ja esmalt ehk loogilisenagi tunduv, kuid minu arvates pigem demagoogia varjundiga ja mittekehtiv loosung. Puhas sõnade mäng. Tõsi, vaevalt, et lehtsalati maitse või brokkoli olemasolu kuidagi määrab milline on šokolaadi maitse. Ent, pole vähimatki kahtlust, et maitsetud oad, seesama brokkoli või kuude kaupa menüüs põhiroaks olev nuikapsas mõjutavad just, et kuidas šokolaad maitseb. „Milline on“ versus „kuidas“, sõltub kuidas tõlgendada, kuidas tõlkida. Pole kahtlustki, et tõepoolest faktiliselt jääb šokolaad magustoiduks ja maiuspalaks, ent see, kui hästi ja kuidas see maius pärast kuudepikkust dieeti ning maitsetute toitude söömist hakkab maitsma ei vaja teaduslikku tõestust, kuivõrd ise läbikogetud praktikat.
Tegelikult see faktiline asjaolu, et milline on mingi toidu maitse iseenesest ei omagi siinkohal olulisust. Me räägime ikka sellest, et teada, mis on hea, selleks peab mõnda aega teistsugust (halba/ebamugavat/mittemeeldivat) ka kogema. Kokkuvõttes taandub kõik suhtelisusele. See, kuidas keegi midagi tajub, see sõltub, millisest keskkonnast me tuleme, milline on taustsüsteem, millega me midagi võrdleme, kui küllastunud millestki või kellestki oleme. See kehtib absoluutselt kõige kohta. Mida tähendaks õnnelik olemine, kui me ei ole kogenud õnnetuks olemist või kui me ei teaks, mida tähendab nn. „tavaline tunne“ või „niisama olemine“. Ei ole musta ilma valgeta, ei ole head ilma halvata, ei ole sooja ilma külmata jne. Need äärmused on olemas ja samuti igaühe korral erinevad ja suhtelised.
Ent, selge on ka see, et ühe äärmuse tajumiseks defineerimiseks peab tunnetama ka vastandäärmust. Kui koguaeg on hea ja mugav olla, siis õige varsti see hea ja mugav on igav ja ei ole enam hea ja mugav. Seega, ärge kartke kannatust ja raskuseid, need aitavad ikka ja jälle värskendada kiiresti devalveeruma kippuvat tavalist heaolu seisundit, jõudehetke või mugavustsooni. See puudutab absoluutselt igat valdkonda elus. Õigupoolest, terve elu, edasiminek ja areng läbi vastandlike nähtuste tunnetamise, uuesti kogemise ja nendest õppimise toimibki.
Seega, ärge kartke kannatada ja topeltjuustuburger statoilist pärast kuudepikkust dieeti maitseb kordades teistmoodi ja paremini, kui seda päevast päeva süüa. See õpetab meid hindama seda, mis on juba hea ja meenutab, et pole vajadust alati uute asjade suunas tormata. Kannatused õpetavad meid rõõmu tundma lihtsate asjade üle. Kui koguaeg tuleks joostes liikuda, siis mõelge kui hea on, kui vahepeal saab kasvõi mõne minuti kõndides liikuda. Lõppude lõpuks, koguaeg ei saa edasi liikuda, mingil hetkel on piir ees ja tuleb hakata ka juba vanadest, ammu olemasolevatest asjadest, tegevustest, seisunditest, millest iganes, uuesti rõõmu tundma!
Autor: Janar Rückenberg