Effective & Permanent Fat Loss Symposium

Effective & Permanent Fat Loss Symposium, Grand Hotel, Malahide
2. osa

15.aprill,laupäev ja seminari teemaks on ”Fat Loss with Interval Training”. Tegelikult on just tänase päeva teema minu siinoleku põhjuseks. Miks? Kindlasti oleme kõik märganud (või ise kogenud), kuidas inimesed rohke aeroobse treeninguga mitte just eriti edukalt (osa päris tulutult) üritavad rasva põletada. Kui millegagi väga liialdatakse (loe: aeroobset treeningut soovitud keha saavutamisel ületähtsustatakse), siis kutsub see esile tasakaalustavaid jõude revideerimaks liialt nihkesse läinud arusaamu. Autoriteete, kes taunivad liigset ja segedast aeroobset treeningut, on maailmas mitmeid, kuid kõige tuntumaks on kindlasti Charles Poliquin.S eega tõotab terve loeng tulla antiaeroobne!
Charles teadustabki kohe, et isegi aeroobsetel spordialadel on maksimaalne hapnikutarbimine ületähtsustatud, sest parimad sportlased ei oma kõrgeimat näitajat (kuigi seda võiks ju eeldada), vaid nad on tipus sellepärast, et tänu oma töövõimele ja laktaaditaluvusele on nad suutelised taluma pikaajalist kõrget intensiivsust kauem kui konkurendid.
Järgnevalt tähtsamaid kehalise treeningu printsiipe Charles Poliquini järgi:
anaeroobne energiatootmismehhanism tuleb välja arendada enne aeroobset energiatootmismehhanismi – see, et aeroobne treening on anaeroobsele baasiks, on müüt: aeglaste lihaskiudude adaptatsioon ei paranda kiirete lihaskiudude taastumisvõimet ning maksimaalse hapnikutarbimise ja võimekuse vahel sooritada laktaati kuhjavaid intervalle pole leitud seost;
anaeroobse treeningu korral tuleb võimsust treenida enne mahtuvuse kallale asumist (kiirus enne kiirusvastupidavust!), aeroobse korral on seis vastupidine;
mida suurem on aeroobne mahtuvus,seda väiksem on anaeroobne võimsus ehk maakeeli – aeroobne teeb nõrgemaks (uuringute autorid Pakarinen, Keskinen);
mida laiem on aeroobne baas, seda halvem on potentsiaal arendada anaeroobset võimsust: just sellel põhjusel soovitab Charles vältida kuni 12-aastaste laste puhul regulaarset aeroobset treeningut (nimelt kujuneb selleks ajaks välja 90% koordinatsioonist);
erinevate alade harrastamine säilitab organismi üldist treenitust, varieerides samaaegselt lokaalseid adaptatsioone;
sportlane peab treenima ületreeningu piiril.
Ületreeningu 4 tundemärki on:
psühholoogilise valmisoleku vähenemine/puudumine;
DHEA/kortisooli omavahelise suhte muutus kortisooli suunas (mõõdetakse veretestiga);
kehakaalu langus;
söögiisu vähenemine.
Miks ei klassifitseeru siia uneprobleemid? Sest treeningu mahust tulenev ületreeningu näht on vajadus palju magada, mida aga ei seostata ületreeninguga (treeningu intensiivsusest tuleneb aga võimetus end välja magada).
Charles esitab mõtlemapanevaid seoseid liigse ja sagedase aeroobse treeningu ja tervise vahel:
põhjustab osteoporoosi (eriti naistel);
Alzheimeri tõve juhtumid (liigsest mahust tingitud);
mononukleoosi juhtumid;
immuunsüsteemi nõrgenemine (lineaarne seos mahu suurenemisega);
põhjustab organismis mineraalainete defitsiiti;
stimuleerib liigselt kortisooli produktsiooni;
võimendab oksüdatiivset stressi (eriti välitingimustes treenides, põhjuseks keskkonna saastatus);
aeglustab lõppkokkuvõttes ainevahetuse kiirust.
Ja siis jõuamegi põhiliseni: aeroobne treening on rasvade põletamiseks väheefektiivne – platoo saabub 8 nädalaga ja kestab kogu elu! Ja Charles kordab kolm korda naerulsui: ”…and lasts for your life, for your life, for your life!”
Ning seejärel defineeritakse hullumeelsus: sooritades lõputult ühte ja sedasama tegevust,mis toodab ühte ja sedasama tulemust (s.t. tulemust ei ole), kuid oodates ikkagi erinevat lõppresultaati.
Charles kasutab oma treeneripraktikas rasvade põletamiseks anaeroobset intervalltreeningut ja tulemused räägivad iseenda eest – niimoodi ettevalmistatud sportlased alustavad võistlushooaega alati üliheas kehalises vormis ning kliendid kaotavad, nagu esimeses osas juba mainisin, koos toitumise reguleerimisega 12 nädalaga keskmiselt 9 kilogrammi rasva. Tipptreener toobki näiteid nii tippsportlaste kui ülekaaluliste klientide intervalltreeningu programmidest.
Anaeroobse intervalltreeningu põhieelised on:
kiirete lihaskiudude hüpertrofeerumine;
kiirete lihaskiudude aeroobse võimekuse paranemine;
ainevahetuse ulatuslikum intensiivistamine võrreldes aeroobse treeninguga;
rasvade intensiivsem treeningujärgne põletamine võrreldes treeninguaegsega.
Enda kogemustest võin kinnitada, et süstemaatiline intervalltreening on äärmiselt tõhus meetod saavutamaks paremat kehalist vormi ja säilitamaks rasvavaba keha.
Võttes kokku teist päeva, võib õelda, et Charles Poliquin seadis õigustatult kahtluse alla rohke ja sagedase aeroobse treeningu mõttekuse rasvade põletamise põhimoodusena ning esitas veenvalt teistmoodi lähenemist – põletada järelejäänud polster intervalltreeningutega.

Järgneb…

Autor: Fred Antson