Emotsionaalne ja siiras rännakulugu Janar Rückenbergilt

Me ei saa enne teada, kes me oleme, kuni me pole näinud, mida me teha suudame… I osa

Kuna olin ka osaline selles hullumeelses ettevõtmises (jalgsi Tartust Tallinnasse), siis mõni sõna ka minu poolt selle ajaloolise retke kohta. Silvari ees müts maha, medal kaela, monument ja aukiri kah veel! Jalgsi Tartust Tallinnasse, 180 km, nii väikeste viivitustega kui võimalik. Inimesi, kes sellist asja üritaks, taluks ja ka lõpetaks hetkel ilmselt kaasaegses Eestis väga palju ei ole. Mina pidin algselt kaasa tegema 11 km, Vägeva ristist Kapu ristini. Aga, Silvarile isegi eelnevalt ütlemata tekkis mõte, et teen nii pikalt kaasa, kui suudan ja isegi lõpuni, kui pean vastu. Kahtlesin muidugi algusest peale enda otsuses pikemalt üritada, kuna raske dieediperiood praktiliselt alles lõppes ja teiseks, kui oleksin lõpuni teinud, oleks tulnud kokku 120 km, mis ka just „meelakkumine“ ei tundunud. Aga, siiski üritasin…

Miks üldse pikemalt kaasa hakkasin tegema? Esiteks tundsin kohustust väikevenda moraalselt toetada ja teiseks, peale dieedi lõppu tekkinud kaalutõusu oli hea võimalus sellise „väikese jalutuskäiguga“ korrigeerida.

Vägeva ristist Aegviiduni…

Algus oli tore ja tunnistan, et veel 20 km peal mõtlesin, et „mehed, mis kuradi villidest te räägite“? Aga, meetrite kogunedes hakkasid mõtted õige pea muutuma. Esimesed villid tekkisid peale 30 km läbimist ja suhteliselt järsku, nagu ka Tartust tulnud käijad ennustasid. Samas, villid iseenesest ei saanud mulle lõpuni välja takistuseks ehkki loomulikult, oli väga valus, aga sellist valu suudan ignoreerida.

Oma emotsioonide täpsemat kirjeldamist alustan hetkest, kui laupäeva öö (reede vastu laupäeva) hakkas lõppema. Ettevõtmises võis minu silmade läbi teatavat dramaatikat hakata tajuma, kui Tallinnani oli veel umbes 80 km. Öö hakkas selja taha saama, kell oli äkki mingi 5.45 või 6.00, võtsime teeäärsest tanklast kõik ühed kohvid. Väsimus oli väga suur ja naeratust ei olnud enam kellegi näol. Ka omavaheline jutt oli selleks hetkeks ammu lõppenud. Öösel sai tegelikult tehtud väga korralikku tempot. Öö, just varahommikune periood, oli väsitav ilmselt kõigi meie jaoks, ent ehk talus Silvar seda aega, öötööd teinud inimesena, meist kõige paremini. Vähemalt mind tappis küll eriti ära just peatselt seljataha jääv öö, olin ju alles 2.5 päeva tagasi saabunud Moldovast EM – lt, kus tegelikult ükski öö ei saanud korralikult magada.

Minu jaoks kõige liigutavamad, aga ka kulmineeruvad hetked algasidki siis, kui olime kohvid joonud ja asusime Jäneda poole teele. Jänedale oli sellest tanklast 9 km, Aegviitu 16 km. Tanklast hakkasime tuimalt astuma, igaüks oma mõtete ja hädadega – kellel villid, kellel puusad või alaselg jne. Enne Jänedat oli minul väga raske ja aeglustasin mõnevõrra tempot, ütlesin Silvarile ja Jürile, et minge ees kiiremini edasi, tiksun omas tempos ja küll teile järgi jõuan. Aga, mingit mahajäämist siiski ei toimunud, hoidsin tasapisi ikka koguaeg neil järel ja praktiliselt liikusimegi ikkagi koos. Tee Jänedale venis kohutavalt. Murdepunkt oligi Jänedal – istusime kohalikku bussijaama, et hetkeks puhata ja teha pilt foorumi tarvis. Jüri jalad olid juba väga halvas seisus ja leevendust ei olnud enam millestki võtta. Pärast mõningast tohterdamist ütles mees järsku väsinult, lööduna ja kibestunult, et ei saa jalgadele enam toetada ja nende jalgadega ei suuda enam küll meetritki edasi liikuda. Villid talla all olid sedavõrd karmid. Oli näha, et mehel oli tõesti raske, nii füüsiliselt, aga ehk vaimseltki veelgi rohkem, sest oli ju väga suur osa teest jäänud juba seljataha. Aga, otsused tuli kiiresti langetada. Sellega ei läinud kaua, Jüri jäi Jäneda bussijaama maha, ta pidi sealt rongi peale minema, et siis Tallinnasse minna. Nii ka läks. Pärast Jüriga rääkides sain teada, et Jäneda rongijaama oli sealt bussijaamast mingi 1.5 km, mida Jüri läks 45 minutit. Valu oli sedavõrd suur. Ka oli tegemist, et lõppjaamas Tallinnas maha saada.

Jüri mahajätmise hetk oli raske. Mingis mõttes olime nagu sõjas ja nagu lahinguski, su sõber saab kõrval haavata või surma, aga sa ei saa midagi teha. Sa pead ta sinna jätma, sest tuleb valida, kas ellu jääda, eesmärgini jõuda ja edasi minna või langeda ka ise. Tuli edasi minna, edasi minna ning edasi võidelda. Raskes lahingus tuli kaasvõitleja maha jätta, kerge ei olnud see hetk kellegi jaoks ja ehkki rääkisime lõpupoole päris vähe oli nende hetkede traagika ka sõnadeta hästi tajutav.

Peale otsust, et Jüri läheb Jänedalt rongile, andis „langenud sõdur“ meile enda allesjäänud esmahädavajalikud vahendid (vesi, valuvaigistid jms.) ning meie Silvariga liikusime edasi. Tajusin hästi, et ka Silvar elas seda hetke üle, ehk rohkemgi kui mina (kuna just nemad kahekesti Jüriga olid tulnud algusest peale Tartust), ent kindlasti emotsionaalne oli see olukord ka minu jaoks. Liikusime tasaselt, vaikides ja longates. Silvar hakkas päris kiiresti tempot tegema, hoidsin järgi. Tema ees, mina taga. Mingil hetkel hakkas ta oma silmi nühkima, tegi ninaga mõned nuuskavad turtsatused ja hakkas siis taskust päikeseprille otsima, et need ette panna. Sain aru, et mees võitles emotsioonidega, et mitte nutma puhkeda. Oli ka põhjust, väsimusaste temal võis selleks hetkeks olla juba väga kriitilisel piiril. Oli seljataga 2 magamata ööd ja umbes 110 km kõndimist. Liikusime mõnda aega vaikuses, tema ees ja mina taga. Veidi aja pärast küsisin, et Silvar, kas sa nutsid. „Vist jah“, vastas mees. Ütlesin talle seepeale, et: „Kui sa nutsid või nutad, siis ei pea sa seda minu eest varjama, nutavad ainult väga tugevad mehed!“

Poolel teel Aegviitu hakkas Silvari kiire tempo märgatavalt aeglustuma. Sel hetkel, aga tegelikult juba siis, kui Jüri maha jäi ärkas minus vanema venna instinkt. Teadsin, et pean tegema kõik selleks, et oma väiksem vend lõpuni vedada ehkki tunnistan, et ka minul ei olnud kerge. Probleemiks minul ei olnudki niivõrd villid, mida oli muidugi ka omajagu, kuivõrd väga kanged puusad (iseäranis vasak puus) ja alaselg. Silvari tempo langedes tundsin, et nüüd tuleb minul oma osa täitma hakata. Jänedalt Aegviitu tegin sellist tempot, kui vähegi jaksasin. Silvar hoidis järgi. Tee ääres aeglustas veel üks auto, mille juht elas meile kaasa, soovis jõudu ja ütles, et: „Enam ei ole palju, Tallinn pole enam kaugel!“

Aegviidu ise tuligi suhteliselt kiiresti, kuid Aegviidust läbijõudmine võttis aega ja venis, kuna tee sellest asulast läbi kulges väga looklevalt ja pikalt. Sealsamal jõudis meieni Esta Pilt, kelle tõi meile järgi Margo Mändli. Esta liitumine rännakuga oli positiivne ja kindlasti kergendav, kuna võis kindel olla, et Esta oma värske jalaga suudab Silvari Tallinnani „vedada“. Minu jaoks oli see kaks ühes, ühelt poolt suur kergendus, teiselt poolt kiusatus oma vaevad lõpetada. Aegviidus tuligi raske otsus, väga raske otsus, mida ei olnud lihtne langetada mitte niivõrd enda pärast, kuivõrd kohusetunde pärast noorem vend lõpuni viia. Algselt plaanisin käia vaid 11 km, kuid neljapäeva õhtul turgatas mõte, et äkki prooviks teha kaasa niipalju, kui tuleb, miks mitte isegi lõpuni. Ilmselgelt oli see mõisniku mõte. Sellist retke ei teostata niisama lõdvalt, eelnevalt vaimselt valmisolemata. Aga, ega ma heidagi endale selles suhtes midagi ette. See, et mina lõpuni ei käinud, see ei olnudki vajalik, tähtis ega oluline, ei teiste ega minu enda jaoks. Oluline oli Silvar lõpuni saada.Aegviitu tuli meile vastu Jüri Vilo. Ilm oli meeletult lämbeks kiskunud. Olin oma suures väsimuses endiselt kahe vahel. Kõige hullem oli see, et väga pikka aega ei olnud mitte ühtegi teeviita, mis osutaks, kui palju on täpselt veel Tallinnasse. Kui Jüri teatas, et: „Veel umbes 60 – 70 km“, siis see oli minu jaoks viimane piisk karikasse. Lõpetasin raske südamega, väga raske südamega, tundsin ennast väga kehvasti, nagu tõeline luuser ja altvedaja. Otsust oma osalus lõpetada süvendasid kaks asja. Esiteks, Esta ühinemine Aegviidust, mis oli iseenesest hea (värske kaaslane Silvarile). Ent, mis mulle juba väga tükk aega närvidele käis oli see, et väga pikalt ei olnud mitte ühtegi teeviita, mis oleks valguseks tunneli lõpus ja oleks sihiks silme ees. Teadmine, „kui palju veel“ oleks minu vaimule väga suureks kosutuseks olnud. Minu osalus selles projektis lõppeski 10.05 laupäeva hommikul, 15.5 tundi kõndimist. Panin Silvarile oma ristiga hõbeketi kaela ja palusin korduvalt, et Kõige Vägevam juhiks mu noorema venna lõpuni…

Kuna olime veidi juba Aegviidust läbigi liikunud, siis Jüri Vilo viis mind veidi maad tagasi, Aegviidu raudteejaama. Istusin vana raudteejaama pingile ja usun, et kogesin peaaegu, et üks ühele sama, mida Jüri (Juurikas) tundis Jäneda bussijaamas.

Kui isa mulle Aegviitu järgi tuli, kell oli 11.15 ja ma kell 12.02 koju jõudsin, siis tunne oli muidugi kohutav. See üritus tuli minuga koju kaasa ja ehkki füüsiliselt olin rajalt maas ei olnud ma seda veel kaugeltki vaimselt. Veelgi suurem draama hakkaski pihta kodus. Seda, et Silvari üksi lahingusse maha jätsin, see jõudis kohale alles kodus. Olin mehega ju koguaeg edasi ühenduses ja tema hääl telefonis oli ka kõike muud kui paljulubav. Veelgi enam, enne lahkuminemist sain aru, et temagi vaimsed ja füüsilised ressursid on otsakoral. Mehe hääl telefonis tõi mulle pisarad silma, kuna olin ise just rindelt tulnud, emotsioon oli sedavõrd võimas. Silvari häälest piisas, et olukorra tõsidust ja raskusastet tajuda. Ema oli ka meie poole tulnud, kes peale esimest kõne uuris samuti, kuidas vennal läheb, kas pea vastu. Lõpetasin kõne Silvariga ja ei suutnud talle vastata. Nii, kui suu lahti tegin, nii tulid ka nutt ja pisarad: „Et ma ka ei võinud sinna edasi jääda, tal on nii raske seal…“.

Järgneb…

[pilt=9159]

Retk jala Tartust Tallina kestis 41 tundi ja 26 minutit

18. mai hilisōhtul jōudis jala Tartust Tallinna kōndinud TÜASKi treener Silvar Rückenberg Tallinna, retke sihtpunkti.

Jalgsiretk kestis 41 tundi ja 26 minutit, retke ajal pikemad peatused olid vaid 1h ajakirjanikega suhtlemiseks, 15 min söömiseks, pesemiseks ja veidi aega oldi ka autos hoovihma eest varjus.

Terve retke läbis Silvar Rückenberg, Tallinna jalutas Silvariga Esta Pilt. Esta alustas enda teekonda Aegviidust, läbides kokku 55 km. Tartust alustasid veel Allan Nikopensius ja Edmunt Pilt, kes nagu plaanitult, kōndisid kaasa esimesed 50km ning sōitsid siis Tartu tagasi. Silvariga alustas ka Jüri Juurikas, kes plaanis retke lōpuni käia, kuid kahjuks tugevate valude tōttu jalgades pidi Jüri katkestama ning tema distantsi pikkus tuli hinnanguliselt 115km. Rakkes liitunud Silvari vend Janar Rückenberg läbis hinnanguliselt 70km.

Terve distantsi pikkus oli ligikaudu 180km, teekond kōnniti läbi järjest, ilma pikemate pausideta.

Eskortautot matkalistel polnud, kuid Tallinnale lähemale jōudes külastas jalakōndijaid paaril korral autoga tugiisik, Eleri Ōisma, kes kontrollis kōndijate olekut ja varustas neid veega.

Äitäh kōigile teistelegi, kes pakkusid abi, andsid juua, jagasid süüa ja neile, kes jalutasid kaasa!
Rännaku kajastus Fitness.ee foorumis: [url=http://forums.fitness.ee/index.php?/topic/35761-silvar-ruckenberg-team-fast/?p=372158]Silvar Rückenberg -Team Fast[/url]
Seotud uudised:
[url=http://www.fitness.ee/uudis/5170/retk-jala-tartust-tallina-kestis-41-tundi-ja-26-minutit]Retk jala Tartust Tallina kestis 41 tundi ja 26 minutit[/url]

Autor: Janar Rückenberg