Enda teha…
Aina uute võimaluste ja mitmekesisuse taotlemise tuhin, iseäranis siis, kui see muutub eesmärgiks omaette, hakkab meile mingist piirist jõuliselt vastu töötama. Kardan, et paljudel juhtudel on sellisest retoorikast (ikka on midagi koguaeg takistamas, puudu ja vähe) saamas inimestele hea vabandus ja argument enese laiskuse õigustamiseks. Tegelikult, suurte sportlaste elulood kinnitavad tihtipeale seda, et tegijad sünnivad sageli pigem väga kasinatest tingimustest. Kui on tõeline tahtmine teha, siis ka tehakse.
Tõsi, keegi ei saa eitada valikute ja võimaluste vajalikkust. Teisalt tuleb “võimaluste vajaduse” juttudega ettevaatlik ja taktitundeline olla, et (väidetavalt) “minule mittesobivad võimalused” ei kujuneks mittetegemise alibiks. Kui keegi tahab tervislikult elada, siis on seda (vähemalt alustuseks) võimalus teha väga lihtsatest vahenditest (võimalustest) ja meetmetest alustades. Eks me treeninguentusiastid oleme kõik kokku puutunud inimestega, kes tahaks justkui ohtralt trenni teha, aga alati jääb nagu midagi tegutsemisele takistuseks ette. Tegelikult ei ole need takistused paljudel juhtudel mitte niivõrd välised võimalused, kuivõrd meie enda sisemine valmisolek. See “miski” on meie sisemine TAHE, mis meid mugavustsoonist välja sunnib tulema.
Enne igasuguseid klubide kuukaarte ja treeningkavade tellimisi soovitan testida 3-4 nädala vältel, kas sa oled üldse võimeline ennast teatud päevadel peale tööd regulaarselt kodust välja ajama. Kas või lihtsalt selleks, et õues kahel (kolmel) korral nädalas korraga 5-10 km ära käia. Tihti võib tajuda, kuidas inimesed soovivad sõnades enesega tegeleda, aktiivsed olla ja liikuda, tellitakse treening- ja toitumiskavasid, kuid kui on aeg tegutseda, siis kerkivad esile mingid “segavad asjaolud”. Ei sobi enam trennide kellaajad, ei taha üksi käia, ei suuda süüa kodujuustu (lihtsalt näide), ei raatsi kuukaardi eest nii palju maksta, kui küsitakse, tahaks teha seda trenni, mida antud kogukonnas just ei ole jne. Suuremates linnades viimast taksistust muidugi ei ole. Aga, põhiküsimus jääb ja see on: praktikas ei suudeta oma suuri plaane ellu viia. Ehk, “suuga tehakse suuri linnu, käega kärbsepesagi”. Õppige enda vastu aus olema, kas tegemist on tõepoolest asjaoludega, mis ei luba sul aktiivne olla ja enese tervisega tegeleda või on tegemist pigem vabandustega (pseudotakistustega). “Ma teeks küll, aga mul pole seda” või “käiks küll, aga…”. Ärge ajage segamini sisemisi, endast tulenevaid “takistavaid” pahelisi harjumusi (maakeeli laiskus või mugavus) ja väliselt olemasolevaid võimalusi. Kas on väidetavad takistused tõepoolest nii ületamatud, et ei ole ühtegi võimalust olla aktiivne? Meil inimestena on tendents omale õigustusi otsida, see kehtib tegelikult elu igas valdkonnas. Nii ka selles, oma tervisega tegelemisel, selles sfääris veel eriti, sest tervisega tegelemine eeldab enese ületamist ja mugavustsoonist väljumist. Eks kinnitavad seda ka need arvukad fitnessvahendid ja veloergomeetrid, mis inimestel toanurkades või voodi all tolmu koguvad. Usutakse, et “kui mul on kodus see vahend, küll ma siis alles teeks, küll aga väntaks”. Ei vänta, kui tahet ja kohusetunnet ei ole. Seega, meil tuleb teha tööd oma TAHTE kallal, mis on teadlikkusest tulenevate tegude käivitamiseks möödapääsmatult vajalik. Ilma tahteta ei sünni mitte midagi ja alati jäävad igasugused vabandused meid takistama.
Autor: Janar Rückenberg