Füsioloogia ABC

1. Füsioloogia –

on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest. Eesmärgiks seletada füüsikalisi ja keemilisi faktoreid, millest elu areneb ja mis seda mõjutab. Homöostaas on sisemise keskkonna stabiilsus

2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis.

-Teatud muutujate muutmine soovitud eesmärgile orienteeritud viisil

-Teatud parameetreid hoitakse teatud kitsaas vahemikus

-Kohastumine ja komplekse termodünaamiliselt avatud struktuuri hoidmine

-Parameetri tasakaalus hoidmine toimib vaid siis kui parameetri suurenemisest ja vähenemisest tingitud mõjud on tasakaalus

-Homeöstaas

-Parameetrid võivad olla ruumiliselt eraldatud sellepärast regulatsioon üle terve organismi

Rakkudevaheline kommunikatsioon:

Autokriinne, parakriinne, endokriinne signalisatsioon

Elektrisignaalid (neuronid)

Lipofiilsed ja lipofoobsed signaalid

Ahelsignaalid-signaalikaskaadid

3. Autonoomse närvisüsteemi talitluse põhijooned.

Autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem reguleerib ja koordineerib siseelundite talitlust. ANS kaudu juhitavad funktsioonid ei allu tahtele. ANS effektoriteks on südamelihas, silelihased ja näärmed. Sisekeskkonna stabiilsus sõltub suuresti ANS-st. ANS-l on 2 neuroniline ühendus kesknärvisüsteemi ja sihtorgani vahel. Sünapsid 1. ja 2. neuroni vahel paiknevad närvisõlmedes ehk ganglionides. Vegetatiivse närvisüsteemi keskuste närvirakkudest lähtuv preganglionaarne närvikiud lülitatakse vegetatiivses ganglionis ümber teisele närvirakule, mille akson postganglionaarne närvikiud jõuab innerveeritava elundini. Preganglionaarne neuron on kergelt müoliniseerunud.

ANS põhiline inegratsiooni tsenter on hüpotaalamus.

Vegetatiivne närvisüsteem jaguneb: sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks. Üldiselt ”teenivad” nad sama siseorganit, kuid põhjustavad vastupidist effekti.

Sümpaatikus funktsioneerib intensiivselt äkilistes kriisiolukordades (fight or flight). Vereringe aktiveerub, südame löögisagedus kiireneb ja suureneb löögimaht, naha ja siseelundite veresooned ahenevad ning vererõhk tõuseb. Südame ja töötavate luustikulihaste veresooned laienevad. Peente bronhiarude silelihaskiud lõtvuvad ja hingamisteed avarduvad.

Sümpaatikus aeglustab seedekanali motoorikat ja eritamist. Sümpaatikuse ärritus laiendab pupille, suurendab higi eritumist. Sümpaatikus kontrolllib termoregulatsiooni vastusena kuumale, renniini vabanemist neerust ja mtaboolset effekti.

Parasümpaatikus domineerib kui kogutakse jõudu: magades ja toitu seedides. Parasümpaatikus aeglustab südame löögisagedust, kiirendab seedetegevust ja eritamist ning mõjutab osaliselt ka kusepõie tühjenemist.
4. Lihasraku membraani bioelektrilised omadused. Müoneuraalne sünaps. Lihasraku ehituslikud iseärasused. Lihaskoe põhitüübid.

Membraani laeng on positiivne väljaspool (rohkem Na+ ) ja negatiivne lihasraku sees. Sellega on tagatud potentsiaalide vahe ehk membraani polariseeritus, mis on vajalik aktsioonipotentsiaali tekkeks.

Müoneuraalne sünaps on koht kus motoneuron kohtub lihaskiuga (eraldatud mulguga, mida nim neuromuskulaarseks”cleft” e piluks).Motoorset lõpp-plaati ümbritseb sarkolemmist tasku, mis on moodustunud motoneuroni ümber. Motoneuronist vabaneb atsetüülkolliini, mis põhjustab lõpp-plaadi potentsiaali (EPP) e lihasraku depolarisatsiooni.

Motoneuronit koos lihaskiuga nim moroorseks ühikuks. Ühe motoorse ühiku stimuleerimine põhjustab nõrga kontraktsiooni terves lihases.

Kokkutõmme (tõmblus) koosneb kolmest faasist: latents- paar ms pärast stimulatsiooni kuni erutuse/kokkutõmbe ilmumiseni. Kontraktsioon- ristsillad on aktiivsed, lihas on lühenenud, kui pinge on piisavalt suur ületamaks laengut. Lõdvestus (puhkeperiood)- Ca2+ pumbatakse tagasi sarkoplasmaatilisse retiikulumi ja lihas pinge alaneb basaalsele tasemele.

Lihasrakk koosneb – Lihasfiiber ehk rakk, on sisse pakitud endomüüsiumi poolt. Lihaskimpe ümbriteb perimüüsium. Epimüüsium katab kogu lihast. Lihaskiu membraani nim sarkolemmiks , tsütoplasmat sarkoplasmaks ja ER=SR (müofiiber). Kontraktiilseks üksuseks müofiibris on sarkomeerid, Need koosnevad aktiinist (peened- troponiin, tropomüosiin) ja müosiinist (paksud filamendid). Sarkomeeris on M,H,Z- jooned ja A,I vöödid. Aktiin libiseb müosiini suhtes ja lihas lüheneb

5. Lihaskontraktsiooni molekulaarne mehhanism, selle iseärasused erinevat tüüpi lihasrakkudes. Lihaskontraktsiooni energeetika.

Motoorse lõpp-plaadi talitlus sarnaneb pmõtteliselt sünapsiga. Ülekandeaine on atsetüülkoliin. Motoorses lõpp-plaadis tekitab iga närviimpulss lihasimpulsi. Lõpp-plaadi juurest alanud aktsioonipotentsiaal levib mööda lihaskiu membraani ja lihaskiu sees mööda transversaalset torude süsteemi. Kui depolarisatsioonilaine levib rakumembraanilt T-süsteemi, vabaneb sarkoplasmaatilisest retiikulumist Ca ioone, mis ühinevad troponiiniga, mis nihutab eemale tropomüosiini, vabastamaks aktiini aktiivseid kohti. Aktiin reageerib müosiiniga. Aktiini- ja müosiinifilamendid kontraktsiooni ajal ei lühene. Müosiini väljapoole jäävad pead kinnituvad aktiini aktiivsetesse kohtadesse ja „sõuavad” aktiinist mööda. Samal ajal lõhustatakse ATP-d. Kui membraanide akts.potentsiaal on möödunud, pumbatakse suurem osa Ca ioone sarkopl.retiikulumi tagasi.

Silelihases ei ole aktiin ja müosiin järjestunud filamentideks ega sarkomeerideks. Kontraheeruvad aeglasemalt kui vöötlihasrakud, suudavad arendada kolmandiku kontraktsioonijõust. Samas ei väsi nii kiirelt. Suurem osa silelihastest kontraheerub automaatselt, ilma närviimpulsita. Silelihast innerveerivad autonoomse NS närvikiud. Puuduvad tõelised närvi-lihase ühendused. Sama närvikiud võib teekonna vältel eritada ülekandeainet mitmetele rakkudele. Ülekandeaineks on atsetüülkoliin ja noradrenaliin.

Südamelihases innerveerib müokardi autonoomne NS. Müokard kontraheerub automaatselt, impulss algab stimulaatorrakkudest. Impulss levib ilma ülekandeaineta ühest rakust teise. Repolarisatsiooniaeg on pikk.

6. Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon.

Koevedelikus on palju naatrium-ja kloriidioone, samuti bikarbonaatioone. Koevedeliku koostis on pidevalt ühesugune, sest püsib tasakaal ühelt poolt söögi ja joogi manustamisel ning teisalt eritusfunktsioonide vahel.

Rakusiseses vedelikus on palju kaalium-, magneesium-ja fosfaatioone ning ka sulfaatioone rohkem kui koevedelikus. Naatriumioone väga vähe ja kaltsiumioonne pole peaaegu üldse.

Rakumembraani aktiivsed pumbamehhanismid transpordivad teiste seas rakkudest välja naatrium-, kaltsium- ja kloriidioone, raku sisse aga eeskätt kaalium- ja magneesiumioone. Rakkude sees toimub pidev proteiinisüntees. Proteiine transporditakse koevedelikust jätkuvalt lümfiteedesse

Kehavedelikud-sekreedid, filtraadid, mitme samaaegselt toimuva protsessi resultandid.

Ekstratsellulaarne vedelik- 4/5 koevedelik ja 1/5 vereplasma

Intratsellulaarne vedelik- tsütosool

Transtsellulaarne vedelik- tserebrospinaalvedelik, eksokriinsete näärmete sekreedid, silmakambrite vedelik.

Keemiline koostis:lahustunud ained (valgud, ioonid, süsivesikud).

Tsirkulatsioon:vedelikruumide sees difusioon

vedelikruumide vahel osmoos (ekstratsellulaarne vedelik-rakud)

interstitsiaalvedelikus difusioon ja filtratsioon (vereplasma)

7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus.

Veri on vedel sidekude. Keerukas paljudest komponentidest koosnev vedelik, mille mahust ~55% moodustab vereplasma ja ~45% rakud. Veri on oma komponentide ajutine kooseksisteerimise koht. Plasma komponentidel ja vererakkudel on erinevad verre jõudmise ja lahkumise teed ja mehhanismid. Samas on vere koostis stabiilne, näitajad kõiguvad küllaltki kitsastes piirides. Veri moodustab ~7% kehakaalust, ~5 l.

Vere rakulised elemendid on: Punalibled, Vereliistakud, Valgelibled: lümfotsüüdid, monotsüüdid, neutrofiilid, eosinofiilid, basofiilid

Vereplasmast moodustab 90-92% vesi, 6-8% vereplasma valgud. 1-2% on väga heterogeenne madalamolekulaarsete ühendite grupp, millest paljud on organismi normaalseks talitluseks väga vajalikud. Verplasma valgud on: albumin (60%), globuliinid ja fibrinogeenid (kuni 40%).

Vereplasma valkude süntees toimub põhiliselt maksas, erandiks on antikehad, mida toodetakse plasmarakkude poolt.

8. Ülevaade vererakkude talitlusest.

Punalibled e erütrotsüüdid- 4-5*1012 1l (dm3), iga neljas rakk on organismis. Tuumata, 1/3 massist on hemoglobiin. Pea funktsiooniks on hapniku transport. Kliiniliselt on olulised veregrupid, nn ABO süsteem. Erütrotsüütr kannab antigeeni, plasmas on antikehad.

Leukotsüüdid e valgelibled – Üldine ülesanne on immunoloogiline kaitse. Valgelibledel on võime veresoonkonnast väljuda ilma et oleks tegemis veresoone seina vigastamise või kahjustamisega. Seda protsessi kutsutakse ka leukodiapedeesiks.

Granulotsüüdid- neutrofiilsed, eosinofiilsed, basofiilsed

Agranulotsüüdid- lümfotsüüdid(T ja B) ja monotsüüdid

9. Vere hüübimise füsioloogia.

Veresoone seina vigastamisel kleepuvad vereliistakud kokku, moodustades korgi. Toimub massiline trombotsüütide kokkukleepiumine ehk agregatsioon. Agregeeruvatest trombotsüütidest vabaneb koehormoon tromboksaan, mis stimuleerib kokkukleepumist. Vabanevad ained põhjustavad ka veresoone seina lihaste kokkutõmbumise, mis osaliselt vähendab verejooksu. Suure verejooksu korral aktiveeruvad hüübimisfaktorid. Ühe faktori aktiveerumine põhjustab teise faktori ühe osa lõhustumise, mis aktiveerib teist faktorit, mis lõhustab omakorda osa kolmandast jne.

Hüübe levikut piirab eelkõige verevool, aga ka see, et hüübimisfaktorid hüübe tekkel kuluvad. Veresoone terve sein toodab prostatsükliini, mis takistab trombotsüütide agregatsiooni.

10. Vereringe üldine iseloomustus.

Koosneb kahest järjestikku lülitatud osast-suur e. Kehavereringe ja väike e. Kopsuvereringe

Veresooned (arterid, kapillaarid, veenid) moodustavad koos südamega kardiovaskulaarse süsteemi, mis kujutab endast transpordisüsteemi. Selle süsteemi tähtsaim ülesanne on varustada organismi kõiki elavaid rakke nende normaalseks funktsioneerimiseks vajalike ainetega (hapnik, toitained jne), samuti ära transportida rakkude ainevahetusjääke (CO2, metaboliite jne). Lisaks sellele transpordib veri ka keemilisi signaalaineid (hormoone) ning ühtlustab kehaosde vehelist temperatuuri, happelisuse jt. Erinevusi.
11. Vere voolamise üldpõhimõtted, seaduspärasused ja olulisemad näitajad.

Veri ringleb veresoontesüsteemis, mille osadena eristatakse kopsu- ja keharinget. Vasakust vatsakesest liigub veri läbi aordi, suurte arterite, väikeste arterite, erterioolide, kapillaaride, veenulite, väikeste veenide, suurte veenide, õõnesveenide, südame parema koja, parema vatasakese, kopsuarteri (juhivad venoosset verd), kopsukapillaaride, kopsuveenide (sisaldavad arteriaalset verd), vasaku koja ning jõuab tagasi vasakusse vatsakesse.

Veri voolab kõrgema rõhuga veresoonkonna osa poolt madalama rõhuga koha suunas. Verevoolamise mahtkiirus mingis veresoone osas oleneb veresoonelõigu otste vahel valitsevatest rõhkude vahedest ja selle lõigu takistusest verevoolule.

Veresoone diameetri 2-kordne vähenemine kutsuks esile verevoolu vähenemise 16 korda. Suurim takistus langeb srterioolidele ja kapillaaridele. Verevoolamise joonkiirus (cm/s või m/s) on seda väiksem, mida väiksem, mida suurem on antud vereringeosa summaarne ristlõik. Joonkiiruse maksimum on aordis (30 50 cm/s).

*Vererõhk: – süstoolne maksimaalne (120 mmHg), vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal

– diastoolne (80 mmHg), pärast süstoli lõppemist ja poolkuuklappide sulgumist.

*Veenipuldss – vererõhumuutused südametsükli ajal panevad võnkuma südamel lähedal asuvate veenide seinad.

*Aretripulss – südamesüstoli ajal tekkinud rõhulaine, mis leib mööda arterite seinu edasi.

12. Südame erutustekke- ja juhtesüsteem.

sinoatrial node on elektriliset impulssi tekitav kude südames. Ta asub südame paremas kojas (right atrium). Ta on rakkude kogum mis asub kotta sissetuleva veeni lähedal. Tegemist on kergelt modifitseerunud südamelihastega. Olemas on kontraktiivsed filamendid, kuigi nad ei kontrakteeru.

Kuigi kõik sydame rakud on võimelised impullssi tekitama, ning südame kokkutõmbamist indutseerima, tegeleb sellega enamasti sinoatrial node peamiselt sellepärast, et ta on võimeline seda kiiremini tegema kui teised sydame rakud.

Kui sinoatrial node ei tööta korralikult või temast tulev impulss on plokeeritud siis võtab impulsi tekitaja rolli üle atrioventricular node mis asub natuke maad edasi.

Normaalnselt levib sinoatrial node is (SA) tekkinud impulss südame lihastesse, mille järgselt nad kontrakteeruvad. Impulsi levik toimub mööda kindlat rada mis tagab südame effektiivse töö.

Impulss tekkib SAs ja levib mööda paremat ning vasakut koda, põhjustades kokkutõmbumist (P laine). Kojas levides liigub impulss mööda spetsiaalseid teid, mida nimetatakse internodal tracts, SAlt atrioventricular node ile (AV).

AV töötab kriitilise impulsi kinnihoidjana. Ilma selleta tõmbuksid kojad ja vatsakesed samaegselt kokku ning veri ei voolaks efektiivselt kojast vatsakesse. Impulsi kinnihoimisega tekkib PR osa

AV tagumine osa (distal portion)jaguneb kaheks kimbuks vatsakeste vahel, paremaks (right bundle branch) ja vasakuks (left bundle branch). Mis vastavalt aktiveerivad parema ja vasaku vatsakese kontraktsiooni. Vasak kimp on lühike, jagunedes esimeseks (left anterior fascicle) ja tagumiseks kimbuks (left posterior fascicle). Vasak tagumine kimp on võrdlemisi lyhike ja lai topelt verevarustusega, muutes ta eriti vastupidavaks verevähesusele(happniku puudusele ?) (ischemic damage).

bundle branchid kitsenevad moodustades Purkinje fibers mis stimuleerivad üksikute südamelihas rakkude kokkutõmbamist. Vatsakeses liikuvad impulsid moodustavacd QRS osa

Viimaseks osaks tsüklis on vatsakeste repolarisatsioon. T laine

13. Südame pumbafunktsiooni iseloomustus.

Südame parem ja vasak pool on vereringesse järjestikku ühendatud pumbad. Vere ühesuunalise liikumise südames ja veresoontes tagavad kodade ja vatsakeste vahel asuvad kodade-vatsakeste e hõlmased klapid ning südamest väljuvate suurte veresoonte ja vatsakeste vahel olevad poolkuu ehk semilunaarklapid. Vasaku koja ja vatsakese vahel on kahehõlmane ehk mitraalklapp ning parema koja ja vatsakese vahel kolmehõlmane klapp.

Südamelihase kokkutõmbed (süstolid) ja lõõgastumised (diastolid) vahelduvad korrapäraselt ning moodustavad ühe südametsükli, milles on võimalik eristada kodade ja vatsakeste tsüklit. Parema ja vasaku südamepoole tsükli kestuses ei ole olulisi erinevusi, märkimisväärselt erinevad parema ja vasaku vatsakese poolt arendatavad rõhud. Nii on maksimaalne (süstoolne) rõhk paremas vatsakeses 25mmHg ja vasakus vatsakeses 120 mmHg.

Kodade tsükkel kestab u 0,1s ja lisab diastoli ajal täitunud vatsakesse u 10%. Kodade süstol lõpetab vatsakeste täitumisfaasi, mille jooksul kummassegi vatsakesse on voolanud 70-80ml verd, seda vere hulka võib nimetada täitumismahuks. Selle järel algab kodade diastol, mis kestab kogu ülejäänud tsükli aja.

Kumbki vatsake sisaldab nüüd u 150ml verd, see on vatsakeste lõppdiastoolne maht.

Vatsakeste süstol algab asünkroonse kontraktsiooni faasiga (0,05s) atrioventrikulaarklapid on veel avatud. Vatsakestesisese rõhu tõus põhjustab vere liikumise kodade suunas, atrioventrikulaarklapid sulguvad (I südametoon) ja takistavad vere tagasivoolamist kodadesse. Südamelihase jätkuva kokkutõmbe tõttu tõuseb vatsakestesisene rõhk järsult ilma, et nende maht muutuks (isomeetrilise kontraktsiooni faas 0,05s). Kui vasaku vatsakese siserõhk ületab rõhu aordis (80mmHg) ja parema vatsakese rõhk on suurem rõhust kopsuarteris (8mmHg), siis avanevad poolkuuklapid ning veri surutakse järsu tõukega aorti ja kopsuarterisse, see on vere väljutusfaas (0,25-0,27s). Üldse kestab vatsakese süstol 0,35-0,37s. Puhkeolekus paiskab vasak vatsake aorti ja parem vatsake kopsuarterisse ühe süstoliga 70-80ml verd, seda vere hulka nimetatakse südame löögimahuks. Pärast väljutusfaasi lõppu vatsakestesse jäävat mahtu nimetatakse lõppsüstoolseks mahuks e jääkmahuks.

Väljutusfaasi lõppedes vatsakeste lihas lõõgastub, vatsakeste siserõhk hakkab langema. Järgneva protodiastoli (0,04s) lõpul sulguvad poolkuuklapid, mis takistavad vere tagasivoolamist vatsakestesse diastoli ajal. Poolkuuklappide sulgumisega kaasub teise südametooni teke. Nüüd on vatsakeste õõs jälle suletud ja algab diastol. Järgneva isomeetrilise lõõgastumise faasi (0,05s) ajal langeb rõhk vatsakestes peaaegu nullini. Hetkel, mil rõhu väärtus osutub madalamaks rõhust kodades avanevad atrioventrikulaarklapid ja algab vatsakeste täitumisfaas(0,5…0,6s).
14. Vereringe talitluse regulatsioon.

Vereringe funktsioonide kohandumisel muutuvate nõuetega kombineeruvad regionaalsed ja üldised regulatsiooniprotsessid, mille efektid on vastastikku tihedalt seotud. Sel eesmärgil on kardiovaskulaarse süsteemi funktsionaalne seisund mitmesugustes kohtades paiknevate retseptorite pideva kontrolli all. Nende retseptorite impulsid kulgevad aferentsete kiudude kaudu piklikaju struktuuridesse. Nendest nn. vereringekeskustest kulgevad impulsid osalt eferentsete kiudude kaudu perifeeriasse tagasi südame-ja veresoontesüsteemi efektoritele, osalt aga kesknärvisüsteemi teistesse struktuuridesse , mis muude ülesannete kõrval on ka vereringe neurohormonaalsete humoraalsete regulatsioonimehhanismide teenistuses.

Vereringe üldise regulatsiooni keskseks ülesandeks on üldise perifeerse takistuse ja südame väljutusmahu kooskõlastamine, millest sõltub vere voolamise eeltingimuseks oleva rõhugradiendi suurus veresoontesüsteemis.

Suurt tähtsust omab ka veresoonte mahtuvuse ning vere mahu vahekorda puudutavad kohanemisprotsessid, millest sõltub staatiline (vere-) rõhk.
15. Hingamise üldine iseloomustus. Gaasivahetus organismi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Hingamise etapid”.

Hingamine laiemas tähenduses tähendab gaasivahetust organismi ja väliskeskkonna vahel. Õhuhapnik viiakse väliskeskkonnast kudedesse ja eemaldatakse ainevahetuse käigus tekkinud süsinikdioksiid.

Hapniku viimiseks ümbritsevast ruumist kudedesse ja süsinikdioksiidi toomiseks kudedest väliskeskkonda on vajalikud ”etapid”:

*gaasivahetus kopsudes, mille käigus uuendatakse kopsudeventilatsiooniga osa alveoolides olevast gaasisegust. Kopsukapllaaride gaasivahetustsoonis olev veri rikastub hapnikuga ning annab ära süsinikdioksiidi;

*gaaside difusioon alveoolide ja vere vahel;

*hapniku ja süsinikdioksiidi transporti verega;

*gaaside difusioon kudede ja vere vahel.

Rakkudes toimuval sisemisel hingamisel kasutatakse hapnikku kõrgmolekulaarsete toitainete bioloogiliseks oksüdatsiooniks.

16. Kopsude ventilatsiooni biofüüsikalised alused. Hingamismehaanikat illustreeriva Dondersi mudeli skeem ja töö põhimõte.

17. Hingamisgaaside transport verega ja gaasivahetus kudedes. Hingamisgaaside difusioon kopsudes.

Gaasivahetus välisõhu ja alveolaargaasi vahel hoiab viimases CO2 osarõhu madalama ja O2 osarõhu kõrgema kui venoosses veres. Kuna venoosses veres on CO2 osarõhk kõrgem kui alveolaargaasis ja alveolaargaasi O2 osarõhk on kõrgem kui venoosses veres, difundeerub CO2 verest alveoolidesse ja O2 alveoolidest verre – veri arterialiseerub. Kui ei esine difusioonihäireid, ühtlustuvad CO2 ja O2 osarõhud alveolaargaasis ja arteriaalses veres u 0,3s jooksul.

Lokaalsete faktorite mõjul, kus peamist osa mängivad O2 ja CO2 osarõhud reguleeritakse verevoolu ja ventilatsiooni nii, et verega voolutatakse läbi just neid alveoole, mida ventileeritakse, ja ventileeritakse neid alveoole, mille kapillaarides voolab veri.

Hemoglobiin koosneb neljast polüpeptiidahelast, millest igaüks sisaldab prosteetilist rühma heemi. Igas heemis on üks kahevalentne raua-aatom, O2 seotakse ilma raua-aatomi valentsi muutmata kergesti pöörduvasse ühendisse heemiga hemoglobiin muutub oksühemoglobiiniks.

18. Hingamise regulatsioon. Hingamiskeskuse aferentsed mõjustused.

Hingamise regulatsioon toimub neurohumoraalsel teel, seda reguleerib piklikajus asuv hingamiskeskus, mis koosneb sisse- ja väljahingamisekeskusest, kust lähevad impulsid seljaaju närvirakkudele, mis innerveerivad hingamislihaseid. Kopsude ventilatsiooni võib vähendada olenevast keskusest läbi voolava vere keemilisest koostisest (humoraalne regulatsioon) ja retseptoritelt hingamiskeskusele saabuvatest aferentsetest signaalidest (tingimatu refleks). Loomulikes tingimustes toimivad humoraalsed ja neuraalsed mehhanismid vastastikkuses.

Hingamiskeskuse üldise erutuvuse tõttu olenevad hingamissagedus ja sügavus kõrgematest osadest (ajusild, -koor) ja perifeeriast lähtuvatest mõjutustest (kopsude venitusretseptorid ja skeletilihaste retseptorid). Hingamiskeskuse eritusseisundit muudavad CO2 ja O2 osarõhud arteriaalses veres ( pCO2 tõus ja pO2 langus veres suurendavad hingamiskeskuse erutusseisundit, mille tagajärjel kopsude ventilatsioon suureneb). Hingamiskeskus on väga tundlik vere CO2 muutuste suhtes, O2 muutuste suhtes vähem tundlik. Hingamiskeskust mõjutab ka piimhape ja vere reaktsiooni nihe happelisuse suunas. CO2 mõjutab HK-st peale otsese kokkupuute ka reflektoorselt veresoones paiknevate kemoretseptorite kaudu. Viimaste tundlikkus CO” liia ja O2 puudulikkuse suhtes on tunduvalt suurem kui HK-se närvirakkudele. Mõjutusi saab HK ka kopsudes olevailt retseptoreilt (kopsudest tulenevad aferentsed närviimpulsid ning hingamislihaste proprioretseptorite ärritamisel tekkivad impulsid juhitakse uitnärvi vahendusel HK-sse).

19. Seedimise üldine iseloomustus, olulisemad seedeprotsessid. Süsivesikute, valkude ja lipiidide seedimise üldine iseloomustus. Seedimine suus ja maos.

Olulisemad seedeprotsessid: Toidu suukaudu manustamine. Toidu transport mööda seedetrakti kiirusel, mis võimaldab optimaalset seedimist ja absorbtsiooni. Vedelike, soolade ja seedeensüümide sekretsioon. Toidu lagundamine. Laguproduktide absorptsioon. Seedimatute jäänuste eemaldamine kehast

Süsivesikud: lagundamine algab suust, amülaasi sekreteeritakse ka kaksteistsõrmikusse, edasine lagundamine peensooles

Lipiidid: Lagundavaid ensüüme sekreteeritakse süljenäärmetest, makku, pankreasest kaksteistsõrmikusse

Valgud: Lagundamine algab maos, jätkub peensooles

Seedimine suus: Toidu sissevõtt. Närimine, toidu peenestamine. Sülje eritus, toidu niisutamine, lagundamine. Sülg sisaldab tärklist ja triglütseriide lagundavaid esüüme

Seedimine maos: Toidu ajutine hoidla. Toidu mehaaniline peenestamine. Toidu edasiliikumise reguleerimine peensoolde

20. Seedimine peensooles. Pankrease nõre ensüümid. Sapi osa seedimises, sapipõie roll.

Soolenõrede toimel lõpeb valkude, süsivesikute ja lipiidide lõhustumine. Toimub toitainete imendumine verre ja lümfi

Pankrease nõres koosneb erinevatest ensüümidest. Nendeseas on

Trypsinogen – proteiinide lammutaja eelkäja

Chymotrypsinogen proteiinide lammutaja eelkäja

pancreatic lipase rasvade lõhustaja

amylase tärklise lammutaja

Sapipõis on õõnes pirnikujuline organ, mis paikneb paremal ülakõhus ja on kinnitunud maksa alapinna külge. Söömisel pigistab sapipõie lihaseline sein sapi ühissapijuha kaudu kaksteistsõrmiksoolde.

Sappi tekib maksas pidevalt, ööpäevas võib olla selle hulk ulatuda 0,5-1 liitrini(ca 400 ml). Sapp ei sisalda mingeid ensüüme. Sapp on kuldkollase värvusega(kuldpruun kuni rohekas) vedelik, mis sisaldab sapphappeid, bilirubiini jt. Aineid.

Sapi funktsioonid seedimises. Sapil on tugevasti väljendunud aktiveeriv toime kõhunäärme nõres ja soolenäärmete nõres olevate lipaaside suhtes(aktiveerib neid). Sapp emulgeerib toidurasvasid(lipiide) (need on omastatavad nii kergesti), mõjutab sooleseina seisundit(mudab rasvadele ja rasvhapetele hästi läbitavaks), eelneva tulemusena soodustab rasvas lahustuvate vitamiinide omastamist, selgesti väljendunud soolemotoorikat stimuleeriv toime jne.

21. Endokriinse süsteemi talitluse põhijooned. Sisenõrenäärmete süsteem. Mida mõistetakse hüpotalamo-hüpofüsaarse süsteemi all.

Endokriinsüsteem kontrollib: Kasvu ja arengut. Energia regulatsiooni. Sisemist homoöstaasi. Reproduktsiooni. Stressi

Endokriinne mõju hormoon on veres lahustunud ja seondub sihtrakkudele

Parakriinne mõju hormoon toimib lokaalselt läheduses olevatele rakkudele

Autokriinne mõju hormoon toimib samale rakule, mis seda tootis

Peptiidhormoonid:

Sünteesitakse prehormoonide ja preprohormoonidena. Säilitatakse membraaniga ümbritsetud graanulites. On suhteliselt polaarsed. Neid ei saa manustada oraalselt. Neil on tavaliselt rakumembraani retseptorid. Suuruselt varieeruvad 3 kuni sadade aminohapeteni. Vees lahustuvad. Suurima arvukusega hormoonid

Kuna peptiidid on imepermeaablid, peavad need kasutama membraaniretseptoreid ja second messenger signaali edasikande mehhanisme.

Enamik kasutab g-proteiiniga paarduvaid retseptoreid, aga mõned kasutavad türosiin-kinaas tüüpi retseptoreid (nt insuliin)

Amiinhormoonid: On olemas kahte liiki türosiini derivate: Türoidhormoonid ja katehoolamiinid

Steroidsed hormoonid: Pole vees lahustuvad aga on rasvlahustuvad. Kõiki sünteesitakse kolesteroolist. Glükokortikoidid. Mineraalkortikoidid. Androgeenid (testosteroon). Östrogeenid. Progesteroonid

Rasvhapete derivaadid: Aktiivsed väga lühikest aega ja mõjult autokriinsed v parakriinsed

Humoraalse reaktsiooni etapid: vajaduse tuvastamine. hormooni süntees ja väljutamine. hormooni transport sihtrakku. sihtrakus reaktsiooni tekkimine. hormooni lõhustamine

Hüpotalamus ja hüpofüüs: Reguleerivad türoidsete, neerupealise ja suguhormoonide näärmete funktsioone. Ühtlasi kontrollivad somaatilist kasvu, lakatsiooni, piimaeritust ja vee metabolismi. Hüpofüüsi tegevus sõltub hüpotalamusest

Hüpotalamo-hüpofüsaarses süsteemis kasutatakse hormoonide regulatsioonil neuraalset kontrolli, kronotroopset kontrolli ja kõige enam tagasiside mehhanisme.

22. Reproduktiivse süsteemi füsioloogia.

(oogenees, spermatogenees, viljastumine, areng)

SRY geen määrab ära soo.

23. Kirjeldage neerude verevarustuse eripära. Kui suure osa südame minutimahust saavad neeerud puhkeolekus ühes minutis? Nefroni ehitus, filtratsioonirõhk (filtratsiooni soodustavad ja takistavad tegurid), esmasuriini teke, selle hulk ööpäevas?

Neeru eri piirkunnad on väga erineva verevarustusega: läbivoolutus koores 5,3 ; välimine säsi 1,4 ; papill 0,4

Aferentsed arterioolid ja glomerulused asuvad kõik korteksis. Iseloomuliku iseärasusena on takistusveresooned ja kapillaarid üksteisega kaks korda järjestikku lülitatud

Süda ca 5 l minutis, neerud 0,12 l minutis 0,12/5= 0,024 2,4% südame minutimahust saavad neerud puhkeolekus´

Nefroni ehitus: neeru morfofunktsionaalne üksus. Koosneb: glomerulus,proksimaalne vääntoruke, Henle ling (alanev ja ülenev säär), distaalne vääntoruke, kogumistorukeste süsteem

Filtratsioonirõhk: efektiivne filtratsioonirõhk(Pef)- hürostaatilise ja onkootse(kolloidosmootse) rõhu vaheline differents (Pef = Pkap – PBow – Ponk )

Mõjutavad: vererõhk (madal vererõhk vähendab), ADH (tõstab), kolesterool (tõstab), toksiinid

Esmase uriini teke: Glomerulaarfiltri struktuur: Kapillaari valendikku ja Bowmanni kihnu õõnt eraldav vahesein koosneb kolmest kihist: tugevalt fenesteerunud kapillaari endoteel. basaalmembraan (sõel suurematele valgumolekulidele). tihedaim on Bowmani kihnu epiteel nn. podotsüütidega (mod. filtratsioonipilud)

Glomerulaarfiltraat on ultrafiltraat: ei ole vormelemente ega valku (peaaegu), lahustunud väikesemolaarsete kontsentratsioon sama kui plasmaski.

24. Tagasiimendumine e resorptsioon. Neerutorukeste funktsioon, lliku uriini teke.

neerutorukestes on passiivne (spontaanne) difusioon ja kergendatud difusioon (ioonkanalid, uniport ja sidestatud transport- antiport, sümport), aktiivne transport ( vastu elektrokeemilist gradienti vajab energiat) ja endotsütoos.

Neerutorukeste ülesanne on vee ja elektrolüütide tasakaalu hoidmine.

Tagasiimendumine on summaarne transpordi tulemus, kus mingi aine toimetatakse neerutorukeste süsteemist verre. Sekretsiooni puhul toimub vastupidises suunas.

Proksimaalses vääntorukeses imendub tagasi 2/3 filtreerunudd veest,Na,Cl,K ja teistest ainetest. Filtreeritud glükoosist ja aminohapetest filtreeritakse tagasi enamus. Võtmeelemendiks proksimaalse vääntorukese reabsorbatsiooniprotsessides on NA-K-ATPaas, mis asub basolateraalselt. Kõikide ainete tagasiimendumnine on seotud NA-K_ATPaasi funktsiooniga.

NaCL ja vee tagasiimendumine proksimaalsetes vääntorukestes on jaotatud kahte faasi. NA tagasiimendumine kood glükoosi, aminohapete, fosfaatioonide, laktaadi ja HCO3 ioonidega proksimaalse vääntorukese esimeses pooles. Teises pooles toimub tagasiimendumine peamiselt koos CL-ga. Erinevus põhineb erinevatel transpordisysteemidel, samuti turbulaarvedeliku erineval koostisel neis lõikkudes.

Kuivõrd peaaegu kõigi orgaaniliste ainete, Cl ja teiste ioonide ning vee tagasiimendumine on seotud Na tagasiimendumisega, siis muutused Na tagasiimendumises mõjutavad vee ja teiste ainete imendumist nefroni selles piirkonnas.

Helne lingus imendub tagasi umbes 20% filtreeritud NA,CL ja K. Samuti reabsorbeeritakse seal CA, HCO3 ja Mg ioone. Tagasiimendumis protsessid toimuvad peaaegu eranditult ülenevas osas. Helne lingus imendub tagasi ka umbes 20% filtreeritud veest. Viimane toimub peamiselt alavenvas sääres. ülenev säär on läbipääsmatu

Distaalne vääntoruke ja kogumistorukesed. neis imendub tagasi umbes 12% filtreeritud Na ja Cl, sekreteeritakse erineval hulgal K ja H. Samuti reabsorbeerub erineval hulgal vett. Distaalsetuubuli algusosas toimub Na,Cl, Ca tagasiimendumine. Ka see osa on veele läbimatu. Na ja Cl liiguvad rakku NACL sümporteri abil. Na viiakse omakorda välja NA-K-ATPaasiga ja Cl lahkub rakust difusiooni teel kanalite kaudu. Seega Proksimaalne vääntorukese algosa jätkab aktiivset turbulaarvedeliku lahjendamisprotsessi, mis algab juba Helne lingu ülenevas osas

Lõpliku uriini teke- uriini konsentreerimine Henle lingu jämeda üleneva sääre keedusoolapumba ja ADH regulatsiooni tagajärjel + vastuvooluprintsiip-

Vastassuunalise vedelikuvooga Henle lingu alanevas ja ülenevas sääres on struktuurne eeldus uriini konsentreerimiseks. Sääri lahutav sein on veele läbimatu, tubulaarvedelik lahjeneb ülenevas osas ja konsentreerub alanevas sääres, mida tipu poole seda hüpertoonilisemaks läheb.

Ülenevast säärest hüpertoonilisena äravoolav lahus muudetakse distaalses vääntorukeses vee osmootse eemaldamise tulemusel jälle isotooniliseks ja mahult väiksemaks. Kogumistorukeste läbimise vältel vee edasise eemaldamise teel osmootne võrdsustumine papilli tipu suunas järjest hüpertoonilisemaks muutuva ümbrusega.

Vastavalt ADH-antidiureetiline hormoon, hulgale väljub neerude papilli tipul mahult vähenenud ning osmootselt kontsentreeritud lõplik uriin.

25. Happe-leelistasakaal, selle häirumise põhilised vormid.

Happe-leelistasakaalu reguleerimises osaleb distaalne tubulus nii vesinikioonide eritamisega kui glutamiinist ja mõnest teisest aminohappest ammoniaagi moodustamisega. Ammoniaak seob vesinikioone, mida nii võib uriini minna rohkem kui muidu oleks võimalik, samas suunas mõjutavad filtraati ka verest imbunud bikarbonaatioonid. Ensüümidel on teatud optimaalne pH, mil nende toimevõime on maksimaalne. Happe-leelistasakaalu nihet happelisuse suunas nim, atsidoosiks, vastupidine häire on alkaloos. (atsidoosi esinebsagedamini). Respiratoorseks atsidoosiks peetakse seisundit, mille korral on raskendunud CO2 eemaldamine kopsude kaudu, vere pH langeb. Seisund võib tekkida hingamisteedes olevate takistuste tõttu, kopsupõletiku või emfüseemi tagajärjel. Respiratoorse alkaloosi saab esile kutsuda sagedamini ja sügavamalt hingates, CO2-e elimineerub verest normaalsest rohkem, pH tõuseb. Võivad tekkida vere Ca sisalduse muututest tulenevad vaevused. Kõiki teisi nim.metaboolseks atsidoosiks või metaboolseks alkaloosiks. Võivad tekkida näiteks maksa, seedekanali või neerude funktsionaalsete häirete tagajärjel.

26. Termoregulatsiooni füsioloogia. Palavik.

Organism reguleerib temperatuuri, kontrollides nii soojuskadu kui soojusteket. Tõeline reguleerija on hüpotalamuses paiknev soojusregulatsioonikeskus. Seda mõjutavad peamiselt vere temperatuur ja mõnevõrra ka naha termoretseptorid. Keskuse talitlus sõltub ajast ja ka teistest teguritest. Inimese kehatemperatuur ei püsi kogu aeg muutumatuna.

Palavik. Palavikku käsitletakse kui kehatemperatuuri nõutud väärtuste ümberseadistumist”. Palaviku tõusu aluseks on soojusproduktsiooni suurenemine külmavärinate tagajärjel ning perifeersete veresoonte maksimaalne vasokonstriktsioon. Seega käitub organism nii, nagu tervel inimesel siis, kui välise külmakoormuse tagajärjel tekib tegeliku kehtemperatuuri kõrvalekalle normaaltemperatuurist. Palaviku languse korral, vastupidi, tekib higisekretsioon ja vasodilatatsioon täpselt nii nagu siis, kui tervel inimesel on toimunud kehatemperatuuri tõus. Kestva palaviku ajal kompenseerivad väliseid termilisi häiringuid vastavad reguleerimisprotsessid intaktsed, kehatemperatuur on ainult kõrgemale tasemele reguleeritud.

27. Mida nimetatakse hemolüüsiks ja mis põhjusel tekib osmootne hemolüüs? Isotoonilise, hüpertoonilise ja hüpotoonilise lahuse mõiste.

hemolüüs- erütrotsüütide purunemine ja hemoglobiini leke ümbritsevasse vedelikku

osmootne hemolüüs tekib kui erütrotsüüte ümbritseva vedeliku osmootne rõhk on oluliselt väiksem kui erütrotsüütides olev osmootne rõhk ja seetõttu rakkudesse sisenev vesi purustab need

isotooniline lahus kaks lahust on isotoonilised, kui nendes lahustunud ainete kontsentratisoonid on võrdsed

hüpertooniline lahus- lahus on hüpertooniline kui temas lahustunud ainete kontsentratsioon on kõrgem temaga võrreldavast lahusest

hüpotooniline lahus- lahus on hüpotooniline kui temas lahustunud ainete kontsentratsioon on väiksem temaga võrreldavast lahusest

28. Üksik- ja tetaaniline lihaskontraktsioon, nende iseloomustus ja tekkimise tingimused. Elektromüogrammi registreerimine ja iseloomustus inimesel.

Tetaaniline kontraktsioon on organismi tingimustes tüüpiline nähtus, mis tekib üksikute kontraktsioonide summeerumise (liitumise) tulemusena. Kontraktsioonide summeerumine tekib siis, kui kahe ärrituse vaheline aeg ona väiksem üksikkontraktsiooni kestusest, ületab sealjuures aktsioonipotentsiaali kestuse ja langeb eelmise kontraktsiooni lõõgastufaasi. Selliselt summeerunud kontraktsioon on oma amplituudilit (jõult) suurem, võrreldes üksikkontraktsiooniga. Kui iga järgmine ärritus satub eelmise kontraktsioonifaasi lõppu, tekib kontraktsioonide täielik liitumine e. lihase tetaaniline kontraktsioon. HAMBULINE e OSALINE TEETANUS tekib inimese lihaste ärritamisel sagedusega 5 10 Hz. SILE TEETANUS e TÄIELIK TEETANUS tekib inimese lihaste ärritamisel sagedusega 15 20 Hz. Aeglased motoorsed ühikud töötavad sileda teetanuse tingimustes juba ärritussagedusel 20 Hz, kiirete motoorsete ühikute jaoks on selleks vaja aga märksa suuremat ärritussagedust (35 40 Hz). Inimese tahtelisel liigutustegevusel on alati tegemist tetaaniliste lihaskontraktsioonidega. Nõrkadesl lihaspingutustel on aktiivsed tavaliselt ainult aeglased motoorsed ühikud, mis töötavad sealjuures hambulise teetanuse reiimis. Pingutuse kasvades lähevad nad üle sileda teetanuse reziimi. Lisaks sellele lülituvad nüüd talitlusse ka kiired motoorsed ühikud, mis sõtuvalt pingutuse astmest võivad töötada kas hambulise või sileda teetanuse reziim.Tetaanilise kontraktsiooni iseloom sõltub ärritusimpulsside vahelisest intervallist seerias.

Elektromüograaf registreerib lihastepoolt tekitatud elektrilisi potensiaale kui lihased kontrakteeruvad või ka kui nad on puhkeasendis. Puhkeasendis lihasel ei ole normaalselt elektrilist aktiivsust. Tahtliku lihase kontraktsioonikorral tekkib elektriline poyensiaal ning elektromüograaf registreerib järjest suuremaid väärtusi midarohkem lihast rakendada. Täiesti kontrakteeritud lihasekorral peaks müograaf näitama palju erineva sagedusega ja erineva tugevusega muutusi.

Lihase membraani potensiaal on -70mV ning 7-20Hz

29. Neerude osa osmootse rõhu säilitamisel. Antidiureetilise hormooni produktsiooni regulatsioon ja toime realiseerumine.

30. Vererõhu kaudne määramine inimesel Korotkovi meetodil.

kuulatletakse stetoskoobi abil mansetist distaalselt küünarliigese sisepinnal. Arteriaalse rõhu määramiseks tõstetakse mansetirõhk algul kiiresti oodatavast süstoolsest rõhust kõrgemale. Sel teel komprimeeritakse arter ja verevool katkeb. Seejärel ventiili avamise teel langetatakse aeglaselt rõhku. Kui rõhk mansetis langeb süstoolsest rõhust madalamale, tekib iga pulsilöögi puhul lühike terav kahin (Korotkovi toon), mille põhjustab vere sissevool arterisse. Mansetirõhu

edasisel langetamisel muutuvad kahinad esialgu tugevamaks ja jäävad siis kas püsima või muutuvad nõrgemaks. Diastoolne rõhk on saavutatud, kui mansetirõhu edasisel langetamisel kahinad äkki tumenevad ja kaovad.

31. Millised vead võivad esineda inimese vererõhu kaudsel määramisel.

Riva-Rocci meetodil võib segada: arsti enda vererõhk sõrmedes, vähene tähelepanu

Korotkovi meetod: arsti kuulmise puudulikkus, segav müra, Korotkovi toonid võivad esineda ka allpool tegelikku diastoolset rõhku lastel, täiskasvanutel teatud haiguse tõttu ja peale füüsilist tööd

Üldiselt võib segada: oodatav tulemus, manseti vale asend,manseti vale suurus

valge kitli sündroom, tühjendamata sool või põis, füüsiline pingutus vahetult enne arstijuurde tulekut, tarbitud kohv, alkohol, sigaretid

Sõrmearteri rõhu puhul: käed peavad olema soojad, sõrmed peavad asuma südame kõrgusel

32. Spirograafia. Kopsude mahud ja mahtuvused, suletud ja avatud süsteemi spirograafid. Kopsude jääkmahu mõõtmise põhimõte.

Täiskasvanud inimese kops mahutab umbes 6 liitrit õhku. Rekord kuulub briti sõudjale Peter Reedile kelle kopsud mahutavad 11,68 liitrit

A spirometer is an apparatus for measuring the volume of air inspired and expired by the lungs. It is a precision differential pressure transducer for the measurements of respiration flow rates. The spirometer records the amount of air and the rate of air that is breathed in and out over a specified time. The Spirometer and attached flow head function together as a pneumotachometer, with an output signal proportional to airflow. It was invented by John Hutchinson in 1846.

The output produced by a spirometer is called a kymograph trace. From this, vital capacity, tidal volume, breathing rate and ventilation rate (=tidal volume x breathing rate) can be calculated. From the overall decline on the graph, the oxygen uptake can also be measured.

Suletud süsteem tähendab seda et on teada kindel kogus õhku ja ei seda ei tule juurde ega ei lähe vähemaks. Kinnisesse süsteemi võidakse kontrollitult hapnikku lisada et katsealunbe ei lämbuks

Avatud süsteem on eelneva vastand

Residual volume The amount of air left in the lungs after a maximal exhalation. The amount of air that is always in the lungs and can never be expired (i.e.: the amount of air that stays in the lungs after maximum expiration).

Jääkmahu mõõtmiseks kasutatakse mõnda süütut gaasi mis ei imendu koheselt verre. Gaas lastakse kinnisesse systeemi kus on ka inimene (loom) ja mõõdetakse kontsentratsiooni muutusi ja sellejärgi arvutatakse välja kopsu jääkmaht.

33. Hingamise ja vereringe reaktsioonid füüsilisel koormusel.

Füüsilise töö ajal suureneb kopsude ventilatsioon nii hingamissageduse kui -mahu arvel. Reeglina ei ületa suurenenud hingamismaht poolt virtuaalkapatsiteeti. Kopsude ventilatsioon võib hästi treenitud inimesel saavutada füüsilise töö ajal väärtusi, mis ulatuvad 120…130 l/min. Kopsudes paranevad tingimused hingamisgaaside difusiooniks, suureneb alveolaarventilatsiooni osa kopsude üldventilatsioonis, paraneb alveolaarventilatsiooni ja kopsude perfusiooni vastavus. Kopse läbinud õhu ruumalaühikult võetakse ära enam hapniku ja lisatakse sinna suuremal hulgal CO2 kui puhkeolekus.

Südame minutimaht suureneb nii löögimahu kui sageduse tõusu arvel, vererõhk tõuseb. Paraneb ka kopsude verevoolutus, veredepoodest suunatakse enam erütrotsüüte vereringesse, sellega seoses tõuseb O2 transportiva süsteemi võimsus.

Arteriaalsest veres võetakse rohkem hapnikku ära, suureneb O2 utilisatsioonikoefitsient. Kõikide nimetatud faktorite koosmõju tulemusel võib tarbitud O2 hulk vastupidavusalade sportlastel töö ajal suureneda 6…7 l/min s o ületada kuni 20x puhkeoleku hapnikutarbimist. Töötavates lihastes suureneb verega läbivoolutatavate kapillaaride arv, tõuseb temperatuur, CO2 osarõhk ja happeliste ainevahetusjääkide hulk, selle tõttu annab arteriaalne veri hapnikku kergemini ära.

34. Elektrokardiograafia (EKG). Elektrokardiogrammi osad (sakid ja intervallid).

EKG- elektrokardiogramm. Erutuse levimisel ja vaibumisel südames tekib elektriväli, mis ulatub kuni keha välispinnani. Selle välja suuruses ning suunas jooksvalt erinevaid muutusi saab kindlaks teha keha välispinna erinevate kohtade vaheliste potentsiaalidiferentside mõõtmise teel. EKG kujutab enesest nende ajas muutuvate potentsiaalidiferentside kõverat ja on seega südame erutuse, mitte kontraktsiooni väljendus.

EKG-s eristatakse atriaalosa ning ventrikulaarosa. Atriaalosa langeb P-lainega, mis väljendab erutuse levikut üle mõlema koja. PQ-lõigu ajal on kojad tervikuna haaratud erutusest. Ventrikulaarosa ulatub Q algusest kuni T lõpuni. QRS kompleks väljendab erutuse levikut üle mõlema vatsakese, T-laine ventrikulaarse erutusprotsessi vaibumist. Nende vahele jääb ST- lõik, mis analoogiliselt PQ-lõigule kodades näitab, et erutuses on kogu vatsakeste müokard. Mõnikord võib T- laine järel näha ka U lainet, mis tõenäoliselt väljendab erutuse vaibumist erutusjuhtesüsteemi lõppharudes.

Intervalli nimetusega tähistatakse sakki koos sellele järgneva segmendiga (näit. PQ-intervall P-algusest kuni Q-alguseni).

Autor: Marek Morozov