Füsioloogia V osa

Veri

Vere hulk, peamised funktsioonid organismis, üldine koostis ja füüsikalised-keemilised
omadused.
Vere hulk organismis. Inimese kehamassist 6-9 % on veri (1/3 kaotamine on eluohtlik). 70 kg 5 l verd. (normvoleemia). Vere suurenenud mahtu nim. Hüpervoleemiaks, vähenenud- hüpovoleemiaks.
Vere peamised funktsioonid.

Veri on vedel sidekude, esineb teda kõikide kudede vahel. Veri täidab organismis trantspordi – , kaitse -, ja sisekeskkonna püsivuse e homöostaasi säilitamise, kommunikatsiooni funktsiooni. 1. Veri koos lümfi ja koevedelikuga moodustavad organismi sisekeskkonna; 2. Transpordifunktsioon veri kannab kopsudest hapnikku ja seedetraktist imendunud toitaineid kudedesse. Toitainete oksütatsioonil kudedes vabanenud süsinikdioksiidi viib veri kopsudesse ja teisi ainevahetuse jääke neerudesse, veri toimetab hormoone ning muid bioloogiliselt aktiivseid aineid nende toimekohtadesse.Veri jaotab ka ainevahetuses tekkinud soojuse. a) trantspordibkeemiliselt seotuna nt. hapnik seotakse hemoglobiiniga, vabastatakse kudedesse. b) trantsp. vabalt, veres lahustatuna nt. glükoosi trantsport veres lahustatuna. 3. Sisekeskkonna suhtelise püsivuse (homöostaasi) säilitamine vere mahu kaudu reguleeritakse organismi soolade ja vee sisaldus.Verega ühtlustatakse organismis ainevahetuses tekkinud soojus, temperatuuri tasakaalu säilitamine, osmootse rõhu säilimine. 4. Kaitsefunktsioon a) immuunsüsteemi osa – osa vereliblesid on võimelised kahjutuks tegema haiguse tekitajaid. b) Vere hüübimine – muidu jookseksime verest tühjaks. c) fagotsütoosi võime. 5. Kommunikatsiooni funktsioon seondub tema hormoonide vahendamise võimega. 7.homöostaatiline funktsioon- vere ülesandeks on keskkonna püsivuse säilitamine: pH regulatsioon, temperatuur, osmootse rõhu tasakaalu säilitamine.

Plasma ja vormelementide vahekord ja seda mõjutavad tegurid. Veri koosneb : vereplasmast ja verelibledest e. hemotsüüditest. Vereplasmat umbes 57% ja vereliblesid 43%.

I Vereplasmas on 92 % vett (annab verele voolavuse) ; 7-8 % valku ja umbes 1 % madalmoleklaarseid aineid (süsivesikuid, lipiide jt.), kollaka värvusega vedelik Madalmolekulaarsed ained 20 g/L. Anorgaanilised, peamiselt ioonidena esinevad ained ja orgaanilised. Anorgaanilised ained ( na, K ca, Mg ) määravad vere osmoose rõhu , mille järgi reguleeritakse organismi vee ja soolade tasakaal. orgaanilistest ainetest glükoos, aminohapped, rasvhapped, piimhappe jne; vereplasma valgud (65- 80 g/l )on olulised vere ja kudeda vahelises vee ja ainete vahetuses. Vereplasma valgud trantspordivad aineid veres (kaltsium, rasvhapped, ravimid.), vereplasma valgud on ka valgureserviks. *Plasma albumiin moodustab umbes60% plasmas leiduvatest valkudest, kõige väiksem valk. Väikestest molekulidest tingituna on osakeste kogupind väga suur, see võimaldab ulatuslikult aineid siduda ja veres trantsportida. Füsioloogiline tähtsus on türoksiini sidumine, kolloidosmootne rõhk, trantspordifunktsioon(bilirubiin, urobiliin, rasvhapped, sapphappesolad ja mõningad kehavõõrad ained nagu penitsiliin), reservvalk.albumiinide hulk väheneb põletikuliste haiguste, maksa ja neerukahjustuste korral. *Plasma globuliin koos globuliinide alagrupiga rändab rida konjugeeritud proteiine, umbes 2/3 plasma glükoosist leidub seotuna glükoproteiinides. Globuliini fraktsioonis leidub habtoglobiin, mis keemiliselt kuulub proteoglükaanide hulka ja vaske sisaldavtsöruloplasmiin. Globuliinide hulka kuuluvad tähtsamad lipiide ja polüsahhariide kandvad proteiinid; peale lipoproteiinide rändab koos fraktsiooniga veel rühm metalle siduvaid proteiine, nende hulgas vaske ja rauda trantsportiv transfertiin. Globuliinide heterogeenne fraktsioon sisaldab elektroforeetiliselt kõige aeglasemalt rändavaid proteiine, globuliinide hulgas leidub enamik vere kaitse ja võitlusaineid. Füsioloogiline tähtsus: lipiidide trantsport(fosfolipiidide), B11 siduv globuliin.Oksüdaasi aktiivsus, vase sidumine, plasmiini ja proteinaasi pidurdus, uriiniga mitteeritatava hemoglobiini sidumine. Raua trantsport, lipiidide (kolesterooli) trantsport. – immuunglobuiinid (antikehad bakteriaalsete antigeenide ja kehavõõra valgu vastu). Põletikuliste haiguste korral globuliinidehulk suureneb ja samas albuliinide hulk väheneb, plasmavalkude üldhulk jääb pea muutumatuks. Ka erütrotsüüte aglutineerivad substantsid anti A ja anti B kuuluvad globuliinide hulka. *fibrinogenees see asub kitsa eraldi vöödina globuliinide ja fraktsioonide vahel. Fibrinogeen on vere hüübimisel väljasadestuva kiudaine fibriini lahustunud kiudaine. Vere hüübimine ongi füsioloogiliseks tähtsuseks.

Aneemia, polütsüteemia, leukotsütoos, leukopeenia, leukeemia. *Aneemia kehvveresus, eelkõige hemoglobiini vähesusest tingitud vere hapniku transpordivõime langust. Sagedasem vorm on rauavaegusaneemia. See võib olla tingitud toidu puudulikust rauasisaldusest, raua vähenenud resorptsioonist seedetraktis ja kroonilisest verekaotusest, näiteks mao- sooletrakti haavanditest tingitud, kartsinoomide, polüüpide ja divertiikulite ja suurenenud menstruaalseteverejooksude puhul. Megaloplastiliste aneemiate olulisemaks tunnuseks on ebanormaalselt suurte erütrotsüütide ja nende valmimata eelastmete esinemine veres ja luuüdis. veel on olemas: hüpokroomne mikrotsütaarne aneemia, hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia ja pantsütopeenia. *Polüsteemia punaliblede arvu suurenemine, hemoglobiini sisalduse tõus. Tekib krooniliste haiguste järel, teatud ravimid /viivad vett välja/ või ka pärilik. *Leukotsütoos valgeliblede rohkus ringlevas veres. Tekib nakkushaiguste, põletikuliste protsesside, koekärbuse, ajukahjustuse korral, vahel ka ravimi kasutamisest. *Leukopeenia vere valgeliblede vähesus. Võib sugeneda valgeliblede tekke vähenemisest luuüdis või nende ülemäära kiirest hävimisest ringlevas veres., kuid seda võib põhjustada ka nakkushaigused, radiatsioon, mõne aine või ravimi toksiline toime verre või vereloomeelundisse. *Leukeemia valgeveresus. Vereloome tüviraku kasvajaline protsess, pahaloomuline haigus, millele on iseloomulik kõigi vereloomeelundite kahjustus. Tekkepõhjusi palju.
Vere pH ja selle muutumise piirid ja vere viskoossus. PH arvuline väärtus negatiivne kümnendlogaritm vesinike molaarsest konsentratsioonist. Mida rohkem vabu H ioone, seda happelisem keskkond ja väiksem number. Arteriaalse vere (plasma) pH on 7,4 ja venoossel (plasma) 7,35. Vere pH muutumise piirid on 7,37 7,43. Ja selle säilitamisel konstantsena osalevad mitmed tegurid. Nendeks on vere puhversüsteemid, gaasivahetus kopsudes ja erutusmehanismid neerudes. Erütrotsüütide raskestimõõdetav pH erineb plasma omast ja on 7,2 7,3. *Atsitoos vere pH 7,37; *Alkaloos <7,43. Võrreldes veega on tervete täiskasvanute vere keskmine relatiivne viskoossus 4,5, vereplasmal 2,2. Viskoossus suureneb hematokriti kasvu korral progresseeruvalt. Hematokrit on erütrotsüütide osa vere mahust. Tervel mehel on see 0,44-0,46; naisel 0,41-0,43. Vastsündinul 20% suurem, väikelastel 10% väiksem kui naistel.

Vererakud

Vererakkude liigid ja hulk veres, nende morfoloogilised iseärasused. Leukotsüütide jagunemine alaliikideks, leukotsütaarne valem. Erinevate vererakkude peamised funktsioonid inimese organismis: erütrotsüütide tähtsus O2 ja CO2 trantspordis ja organismi sisekeskkonna homöostaasis; neutrofiilide ja monotsüütide toimimine fagotsüütidena; lümfotsüüdid kui organismi immuunsüsteemi oluline komponent, antikehade produtseerimine neis; trombotsüütide roll vere hüübimise mehhanismis, trombotsüüdid, hüübimisfaktorid ja nende koostoimimine vere hüübimisel. Antikoagulandid.

Verelibled e vererakud e hemotsüüdid. Vereliblesid jaotatakse punalibledeks ( erütrotsüüdid 4,5 – 5 milj/mm³) ja valgelibledeks( leukotsüüdid – 4000- 10000mm³)) ja vereliistakuteks( trombotsüütideks – 150000 – 300000 mm³).Vererakkude hulga kindlaksmääramine on oluline organismi seisundi hindamisel. Veri lahjendatakse kindlas vahekorras lahjendusvedelikuka ja loendatakse mikroskoobi all. On olemas ka spetsiaalsed elektroloendurid. Erütrotsüüte (tuumata, läbimõõt 7,5 Mm, eluiga 100-120 päevaon naistel vähem kui meestel (M- 40 -51 %; N – 36 – 47 %). Erütrotsüütide settimise kiiruse järgi saab määrata põletikulisi haigusi. (põletiku korral settimine kiireneb). Vere hulgast 15% on hemoglobiin, mis on kohastunud a) hapniku transpordiks.

Punaliblede purunemisel vabaneb neist hemoglobiin, seda nähtust nim hemolüüsiks. On tingitud järsust temp tõusust, mehaanilised faktorid, eeter, alkohol ja ka bioloogilised tegurid. b) CO2 trantsport (muudavad sellisesse vormi, mis lubab trantsportida). C) pH regulatsioon (seotud hemoglobiiniga) Hemotokrit- erütrotsüütide mahu suhet vere üldmahtu (%). O2 ja CO2 trantsport oluline, sest erütrotsüüdid sisaldavad hemoglobiini (koosneb 4 heemist ja 4 globiinist ja 4 Fe 2+) Fe seob hapnikku . O2 võetakse kopsust ja hemoglobiin seob selle endaga, kus O2 osarõhk on väoksem, sinna antakse. Hb +4O2 Hb (O2)4. Põhiline O2 sidumise põhjustaja: *O2 partsiaalrõhk, temperatuur, pH. CO2 erutab hingamiskeskust rohkem kui O2. CO2 sidumise protsess on komplekssem kui O2 sidumine.CO2 trantspordi kõrval tuleb sama protsessi abil säilitada vere ja kogu organismi happe-leeliseline tasakaal. Erütrotsüüdid saavad O2 ja CO2 trantsportida, kuna nende kujud on deformeeritavad ja pääsevad läbi kapillaaride.

Leukotsüüdid (tuumaga, läbimõõt 7,5 – 20 Mm, eluiga 12 h- mitu aastat) suuruselt ja funktsioonilt erinevad. Leukotsüüte jaotatakse sõltuvalt sellest kas nende tsütoplasma sisaldab graanuleid või mitte: I Granulotsüüdid 12 h- 2 päeva, 1 mm3 -4900, leukotsüütidest 50-70%: * neurofiilsed- toimivad fagotsüütidena, * eosinofiilsed- org. kaitsevõime tugevdamine, * basofiilsed – võimelised produtseerima palju histamiini. Kõigi 3. vahel ühtlane tööjaotus. Neutrofiilid ja monotsüüdid (4-8 % leukotsüütidest, sisaldavad mittespetsiifilisi esteraase ja ületavad kõigi teiste rakkude fagotsütoosivõime).toimivad fagotsüütidena e. õgirakkudena. Nad pistavad nahka endast väiksemaid kehakesi ja aineosakesi. Neis on palju lüsoome põied, mis sisaldavad hulgaliselt ja kõrge aktiivsusega ensüüme, mis hävitavad baktereid. Neutrofiilid atakteerivad ja hävitavad suhteliselt väikseid rakke, monotsüüdid aga suuri. Nad on võimelised amööbselt liikuma (ka veresoonest välja ja kapillaaridest rakkude vahelisse alasse, kus on põletik).

Neutrofiilsed granulotsüüdid on vere mittespetsiifilise kaitsesüsteemis tähtsamad. II Agranulotsüüdid -eluiga näd.- aastad., 1 mm3-4000, 30-50% leukots.-st:: *lümfotsüüdid – kaitsefunkts., immuunsüsteemi oluline komponent, vajadusel produtseerivad antikehi . Täiskasvanul organismis 25 40 % kõigist leukotsüütidest. Eristatakse T ja B rakke. Umbes 80 % Ca moodustavad t- rakud. Kui organismi tabab mingi valguline võõrkeha, kutsub see esilelümfotsüütide kiire paljunemise , suureneb ka nende aktiivsus ja nad on võimelised produtseerima antikehi. Viimastel on mälu, kui antud reaktsioon on esimest korda, kulub aktiveerimiseks nädal või enam, korduval kiiremini, sest organism tunneb selle ära.* monotsüüdid – fagotsütoosi võime. Osa leukotsüüte on amööbitaoliselt liikuvad (tänu lüsosoomidele) ja on võimelised fagotsütreerima organismi sattunud baktereid ja võõrkehi. Osade leukotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral. Osa terakesi sisaldavad aineid, mis laiendavad veresooni ja parandavad sellega verevoolu põletikukoldes -histamiin. Selle tulemusel infektsiooni koht punetud, pundub – kaitsereaktsioon.

Trombotsüüdid on tuumata väikesed moodustised, mis sisaldavad vere hüübimiseks olulist faktorit ja veresooni ahendavat ainet, samuti adrenaliini jm. Eluiga 5-11 päeva, läbimõõt 1-4 Mm. Funktsiooniks on – Vere hüübimine: Veri püsib veresoontes vedelana tänu hüübimist takistavate ja soodustavate faktorite dünaamilisele tasakaalule. Vigastuse korral vabanevad trombotsüütidest vasokonstriktoorsed ained, mis ahendavad vigastuskohal veresooni. Trombotsüüdid kleepuvad kokku ja liiguvad vigastatud kohale. Tekib valge tromb, mis vähendab verejooksu haavast. samal ajal käivitub ka lõpliku verehüübe punase trombi teke, mille põhireaktsiooniks on plasmavalgust fibrinogeenist trombiini toimel lahustumatu fibriini tekkimine. Verehüübe tekkest võtavad osa umbes 20 hüübimisfaktorit. Vere hüübimist takistavad ained on antikoagulandid vere hüübimist pärssivad ja pidurdavad substantsid. Nendeks loetakse: temperatuuri langust, mittemärguvad pinnad, Na oksalaat, K oksalaat, ammiiniumoksalaat, Na tsitraat, EDTA, hepariin, keemariini derivaadid. Muud antikoagulandid: hirudiin, antitrombiin, mõned maomürgid, tabaniin. Vere hüübimise faasid: * Aktivatsioonifaas ilmneb trombotsüütide omavaheline kleepumine katkisesse piirkonda veresoones. Ilmneb prototrombiini aktiveerumine. * Koagulatsioonifaas prototrombiin muudetakse trombiiniks, mis eraldab plasmas lahustunud fibrinogeeni küljest fibriini, mis moodustab verehüübe kiud- ja karkassi. * Retraktsioonifaas tekkinud tromb sidekoestub, ka selles protsessis osalevad trombotsüüdid. Hüübimisprotsessile võib järgneda hiljem *fibrinolüüsi faas, mille vältel hüüve lahustub ja veresoon muutub läbitavaks.

Vereloome

Erinevate vererakkude keskmine eluiga. *Erütrotsüüdid 100-120 päeva. *leukotsüüdid: granulatsüüdid- , lümfotsüüdid aastad, monotsüüdid nädalad, basofiilid 12 tundi, neutrofiilid 6-8 tundi. *trombotsüüdid 10 päeva.

Vereloomeelundid punane luuüdi, lümfisõlmed, tüümus, põrn, nende tähtsus vereloomes. Vereloomeelunditeks on punane luuüdi (rinnakuluu, roided, koljuluud, vaagnaluud, toruluude proksimaalsed osad) produtseeritakse kõiki vererakke., lümfisõlmed, tüümus e. harknääre , põrn on seotud eelkõige lümfo- ja monotsüütide valmimisega. Maksas valmivad vereplasma valgud, mitte vererakud, kuid teda ei loeta vereloomeelundiks. Punases luuüdis leiduvad pluripotentsed tüvirakud, mis on igat liiki vererakkude ühtseks eelastmeks. Järgmiseks astmeks on determineeritud tüvirakud, mis on võimelised moodustama kas ainult erütro-, mona-/granulo-, trombo- või lümfotsüüte. Kuni noorte, tuumata erütrotsüütide lahkumiseni luuüdist retikulotsüütidena, eristatakse mitmeid erinevaid diferentseerumis- ja valmimisstaadiumeid.

Vereloome regulatsioon, maksa ja neerude tähtsus selles, erütropoetiin. Vitamiin B 12, foolhape ja raua tähtsus erütrotsüütide loome regulatsioonis. Vereloome regulatsioonis on oluline roll maksal ja neerudel, kuna neis toodetav hormoon erütropoetiin. Erütrotsüüdid tekivad punases luuüdis mitmeastmeliselt seesmise teguri (maonõres leiduv aine) ja väliste toitetegurite (B12 vitamiini ja foolhappe) osavõtul. Erütropoeesi reguleerivad erütropoetiinid (eriomased erütropeesi stimulaatorid), nende teke oleneb organismoi hapnikuga varustatusest. Erütropoees käivitub mistahes põhjusel tekkinud O2 puudusest. Erütropoeesi mõjusaks ärritajaks on O2 partsiaalrõhu langus hingavates kudedes, erütropoeesi stimuleeriva hormooni erütropoeteiini suurenenud hulk. Erütropoeteiini sünteesis on võtmepositsioon neerudel. Raud on oluline, kuna selleta ei saa kokku panna hemoglobiini ja hemoglobiinita vererakke.

Erütrotsüütide loomuliku hävimise protsess. Pärast erütrotsüütide ~120 päevast ringlemist vereringes fagotsüteerivad neid retikuloendoteliaalsüsteemi rakud luuüdis, patoloogilistel juhtudel ka maksas ja põrnas. Iga kude on võimeline verekehakesi lammutama.2

Rakujäänuste fagotsütoos ja hemoglobiini lammutamine.
Rakud fagotsüteeritakse retikuloendoteliaalse süsteemi rakkude poolt (histiotsüüdid jt).
Hemoglobiini lagunemisel vabaneva raua kasutamine organismis.
Pärast punaverelible elu lõppu hemoglobiin muutub porfüriiniks ja edasi bilirubiiniks ja eritub sapiga soolde. Raud (2+) läheb tagasi plasmasse seotuna transferriniks, kus on raud (3+). Uuesti heemistruktuuri läheb ligikaudu 18% vabanevast rauast. Ülejäänud raud läheb kas müuglobiiniks, sooletrakti, eritub uriiniga. Sooletraktist raud siseneb mukoosarakuude kaudu peensoole eesosas, duodenumis.. Raud deponeerub ferritiinina ja utiliseeritakse mitokondrites.

Vereplasma

Vereplasma koostis. Vereplasmas on 92 % vett (annab verele voolavuse) ; 7-8 % valku ja umbes 1 % madalmoleklaarseid aineid (süsivesikuid, lipiide jt.), kollaka värvusega vedelik Madalmolekulaarsed ained 20 g/L. Anorgaanilised, peamiselt ioonidena esinevad ained ja orgaanilised. Anorgaanilised ained ( na, K ca, Mg ) määravad vere osmoose rõhu , mille järgi reguleeritakse organismi vee ja soolade tasakaal. orgaanilistest ainetest glükoos, aminohapped, rasvhapped, piimhappe jne; vereplasma valgud (65- 80 g/l )on olulised vere ja kudeda vahelises vee ja ainete vahetuses. Vereplasma valgud trantspordivad aineid veres (kaltsium, rasvhapped,ravimid.), vereplasma valgud on ka valgureserviks.

Vereplasma valguline koostis ja nende peamised funktsioonid.
Albumiinid – 55 -60% , sünteesitakse maksas, funkts. onkootse ja osmootse rõhu tekitamine ja reguleerimine, vererõhu, vere mahu reguleerimine, rasvhapete, hormoonide, sapphappesoolade, vase jt ühendite trantsport,
Globuliinid ( langus põhjustab põletikke, maksa-, neeru kahjustusi ca 4% – maks ~8% – maks – vase sidumine ~12% – maks – raua, vase trantsport, lipiidide polüsahhariidide sidumine, suguhormoone siduv globuliin (tõus- põletikud jm.haigused ) – ~16% – lümfikude – immuunglobuliin, aglutiniidid; Fibrinogeenid – ~4% – maks – vere hüübimine.

Trantspordifunktsioon seisneb paljud väikemolekulaarsed ained seotakse spetsiifiliste plasmaproteiinidega nende trantsportimisel soolest või varuorganitest tarbimiskohtadesse. Oma lipofiilsete rühmade sidumise teel vees lahustamatute rasvataoliste ainetega on nad lahustajateks. Nende võime siduda suurt hulka verega trantsporditavaid väikemolekulaarseid aineid etendab vereplasma osmootse rõhu konstantsuse säilitamise osa. Trantsporditakse: 1) toitaineid (lipiidid, aminohapped, vitamiinid ja nende omadustega essentsiaalsed toitained), vitamiine, jälgelemente. 2) intermediaarseid ainevahetusprodukte. 3)hormoone ja ensüüme.5) eritusprodukte (CO2, kusiaine, -hape, kreatiin, bilirubiin, amoniaak). Kaitseülesanded on vere hüübimisvõime põhineb ka plasma fibrinogeenisisaldusel. Reaktsiooniahela lõpus, mille vältel ensüümi omadustega vere valke üksteisele mõju avaldavad, toimub lahustunud fibrinogeeni muutumineverekiudnikuks fibriiniks.

Vereplasma glükoosisisaldus ja selle tähtsus organismi talitlusele?
Maksa tähtsus vereplasma valgulise koostise ja glükoosi kontsentratsiooni reguleerimisel.
Vereplasma lipoproteiinid ja anorgaanilised komponendid ja nende tähtsus organismi talitlusele.

Veregrupid

Veregrupid AOB süsteemis, erütrotsüütidega ja vereplasmaga seotud faktorid, mis on aluseks nende eristamisele.
A antigeen ei tohi kokku puutuda anti- A antikehaga, või B- antigeen anti B antikehaga, vastasel juhul punalibled kleepuvad kokku ja sellega kaasneva homolüüsi tõttu ei saa punalibled täita oma põhiülesande hingamisgaaside transportijana, lisaks sellele võivad ummistuda väiksemad veresooned, mille tagajärgedeks on elutähtsate organite häired ja organism võib hukkuda.
Veregr. – A-B-O süst genotüüp – antigeenid elektrolüütidel antikehad vereplasmas
*0 (I) – 00 – anti – A, anti – B ; *A (II) – A0 või AA – A – anti -B ; *B (III) – B0 või BB – B – anti A; *AB (IV) – AB – A ja B anti puudub.

Reesusfaktor. Reesuskonflikt.

Reesus- süsteemi iseloomustavad punaliblede pinnal olevad erinevad antikehad (C; D; E,c ja e) millest määravaks saab D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D- antigeen, siis on veri reesuspositiivne. Kui erütrotsüütidel D- antigeen puudub, siis on veri reesusnegatiivne. Positiivne veri on umbes 85 % inimestest. Reesusneg. verega in. ei tohi + verd üle kanda, sest varem tekkinud anti-D antikehad võivad esile kutsuda reesus+-te punaliblede aglutinatsiooni ja hemolüüsi (eluohtlik). Selline olukord võib tekkida ka siis, kui – ema ja + isa järglane on +. See pole tavaliselt esimesel rasedusel probleem, kuna D antikehi ei ole organismis sündides, vaid tekib Rh kokkupuutel Rh+-ga, mis toimub sünnitusel, abordil. Teisel rasedusel on need antikehad ema organismis olemas. Anti D on väike ja läbib platsentabarjääri ja loote vereringes hakkab toimuma aglutinatsioon (juhul kui ka teine laps on +) reesuskonflikt võib tekkida ka vere valel transfusioonil (Rh +- Rh-; Rh- -Rh+).

Erinevate veregruppide esinemissagedus. Kesk Euroopas: A- enam kui 40 %; O – 40 %; B tublisti 10%; AB – ~6 %.
Vereülekande võimalused isikult isikule sõltuvalt veregrupist. Universaalne doonor ja retsipient.
Vereülekanne e hemotransfusioon. Väikese verekaotuse puhul on vereülekandel universalseks doonoriks 0- veregrupiga isik. 0 gruppi vereplasma sisaldab küll anti- A ja anti- B antikehasid, nende hulk on aga nii väike, et retsipendi erütrotsüütide aglutinatsiooni esile kutsuda. Kui vere hulk on organismis olevast suurem siis võib tekkida punaliblede aglutinatsioon. Suuremas koguses võib üle kand ainult sama grupi verd. AB veregrupiga inimestel puuduvad plasmas antikehad ja sellepärast teiste veregrupide punaliblede kokkukleepumist ei toimu. Neile võib väikestes kogustes anda kõikide teiste veregruppide verd.

Vere puhversüsteemid

Vere pH ja selle muutumise piirid, erütrotsüüdisisene pH. PH arvuline väärtus negatiivne kümnendlogaritm vesinike molaarsest konsentratsioonist. Mida rohkem vabu H ioone, seda happelisem keskkond ja väiksem number. Arteriaalse vere (plasma) pH on 7,4 ja venoossel (plasma) 7,35. Vere pH muutumise piirid on 7,37 7,43. Ja selle säilitamisel konstantsena osalevad mitmed tegurid. Nendeks on vere puhversüsteemid, gaasivahetus kopsudes ja erutusmehanismid neerudes. Erütrotsüütide raskestimõõdetav pH erineb plasma omast ja on 7,2 7,3.
Alkaloos, atsitoos. *Atsitoos vere pH alanemine, happeliste valentside kasv pH 7,37; *Alkaloos vere pH väärtuse suurenemine, pH >7,43.

Happeliste produktide tekkimine ainevahetusprotsessides ja nende mõju organismi sisekeskkonna happeleelistasakaalule. Inimese organismi ainevahetus on korraldatud nii, et kõige normaalsemal talitlusel ta produtseerib happelisi produkte. Selle põhjustavad: *glükolüüs tekib piimhape ja vabad H ioonid; *glükoosi aeroobne oksüdatsioon tekib CO2, suurendab dissotseerudes H ioonide hulka; *rasvhapete mittetäielik oksüdatsioon tekivad ketokehad; *fosfaatide lagundamine; väävlit sisaldavate aminohapete lagundamine. Olenemata happeliste ainevahetusproduktide pidevast äraandmisest verre, hoitakse vere absoluutne reaktsioon pidevalt väga täpselt konstantsena. See konstantsus on keharakkude ainevahetuse korrapärase kulu säilitamise oluliseks tingimuseks, kuna kõikide ainevahetuses osalevate ensüümide aktiivsus oleneb pH väärtusest. Patoloogilistes tingimustes mõjustavad pH muutused erinevaid ensüüme erinevas ulatuses, mille tagajärjeks võivad olla ainevahetushäired.

Vere puhversüsteemid ja nende toimimise põhimõtted. *Karbonaatpuhver süsihape, mis tekib O2 hüdratsioonil, on suhteliselt nõrk hape ja vesinikkarbonaat selle korrespondeeriv leelis. Hingamise poolt reguleeritud CO2 osarõhk hoolitseb puhverdavates reaktsioonides osalevate komponentide kõrge konsentratsiooni eest. Sellele lisandub veel soodne olukord, et selles lahtises süsteemis saab ventilatsiooni muutmise teel varieerida CO2 osarõhku ja sellega reguleerida pH väärtust. *Fosfaatpuhver selle süsteemi moodustavad anorgaanilised fosfaadid, milles ühealuseline fosfaat (H2PO4) on happeks ja kahealuseline (HPO4) korrespondeerivaks leeliseks. Veres on konsentratsioonid nii madalad, et puhverdamisefekt jääb väikeseks. *Valkpuhver vere puhverdamisele on tähtsad ioniseerivad aminohapete külgahelad, mille hulgas on eriti efektiivne histidiini imidasooltuum. Puhvervalkude hulka kuuluvad nii plasmavalgud, eriti albumiin, kui ka intraerütrotsütaarne hemoglobiin. *Hemoglobiini puhveromadused – Peaosa puhverdusvõimest langeb hemoglobiinile, kuna tema konsentratsioon on kõrge ja histidiini sisaldus suhteliselt suur. Hemoglobiinil on eriline tähtsus vere puhverdamisel veel, et ta muudab oma happelisust oksüdatsioonil ja desoksügenatsioonil. PH füsioloogilistes piirides on oksühemoglobiin happelisem, kui desoksügeneeritud hemoglobiin. O2 vahetus tugevdab hemoglobiini puhverdamisvõimet.

Vere pH regulatsiooni keemilised ja füsioloogilised mehhanismid. *Hingamise osavõtt pH regulatsioonist- hingamise üheks ülesandeks on suures koguses tekkinud CO2 väljaviimine. Eriline tähtsus on hingamise regulatsioonil, mis võimaldab tekkinud happe- leelise tasakaalu häireid kompenseerida. Nt. kui mingi ainevahetushäire korral vere happelisus suureneb hüperventilatsiooni esile kutsumine ellimineeritakse CO2 molekule suuremal hulgal ja pH normaliseerub. Leelise hulga suurenemisel ventilatsioon kahaneb hüpoventilatsioon. *Neerude osavõtt pH regulatsioonist- neerude ülesanne seisneb mittelenduvate hapete, esmajärjekorras väävelhappe eritamises. Suurema hulga hapete tekke korral on terve neer võimeline H+ eritumist tunduvalt suurendama ja seega esmalt vähenenud vere pH väärtust jälle normaliseerima. PH kasvu korral H+ renaalne eritus vastavalt väheneb ja sellega kompenseeritakse happe leelise tasakaalu häire.

Ainete transport veres

Hapniku transport erütrotsüütides seotuna hemoglobiiniga. Hingamisgaaside molekulid peavad, enne kui nad keemilisse ühendisse astuvad, oma reaktsioonipartnerini rändama lahustunud kujul. Iga kopsudes või kudedes vahetatav O2 või CO2 molekul läbib füüsikaliselt lahustunud oleku. Ülekaalukas osa verega transporditavast hapnikust on hemoglobiiniga seotud keemiliselt.
Hemoglobiini hulk veres ja hapniku sidumise võime. Hemoglobiini keskmine kontsentratsiion inimese veres on mehel 158 g/l ja naisel 140g/l. 1 mool hemoglobiini on võimeline siduma max 4 mooli hapnikku. 1 g hemoglobiini seob 1,39 ml O2 (veregaaside analüüsil on see arv 1,34 1,36 ml/g). Praktiliseks otstarbeks loetakse tavaliselt, et 1 g Hb in vivo seob 1,34 ml O2. Massitoime seaduse järgi oleneb hemoglobiini O2 küllastus hapniku osarõhust.

Hapniku mahu% ja oksühemoglobiini % kui vere hapniku transportimise võimet iseloomustavad suurused. *oksühemoglobiin on ebapüsiv ühend, mis tekib O2 ühinemisel hemoglobiinihga . üks hemoglobiini molekul on võimeline siduma 4 O2 molekuli, kuna üks Hb sisaldab 4 heemi, milles igas on I raua-aatom, mis seob endaga O2.

Oksühemoglobiini dissotsiatsiooni kõver. HbO2 dissotsiatsioonikõver iseloomustab HbO2 ja pO2 omavahelist sõltuvust. A on punkt, mis väljendab suhet pO2 ja HbO2 % vahel arteriaalses veres; B iseloomustab suhet pO2 ja HbO2 % venoosses veres. See tõuseb järsult väikeste pO2 alas ja tõus on aeglasem kõrgete pO2 väärtuste juures.

Peamised tegurid, mis mõjutavad hapniku sidumist hemoglobiiniga ja sellest vabanemist: O2 partsiaalrõhk, temperatuur, pH. *O2 partsiaalrõhk , kus hapnik on võtta (kopsus), sealt seob hemoglobiin selle endaga, kus aga O2 partsiaalrõhk (osarõhk) on väiksem, seal vabaneb hemoglobiin O2-st (kudedes). *Temperatuur kõrge temperatuur soodustab oksühemoglobiini küljest O2 ära andmist (temperatuur tõuseb töötavas lihases), see soodustab ka O2 sidumist kopsus suuremal määral. *pH pH langus (happelisuse tõus) põhjustab hapniku afiinsuse vähenemist. O2 afiinsus on hapniku ühinemisvõimelisus hemoglobiiniga.

CO2 trantsport veres. CO2 partsiaalrõhk kudedes ja kopsu alveoolides. Ainete transport lahustatuna vereplasmas. *veri kannab süsihappegaasi: 1)lahustatult vereplasmas ja elektrolüütides (VP 5%; E 7%); 2) seotult valkudega erütrotsüütides Hb-ga ja vereplasmas vähesel määral selle valkudega (11%); 3)vesinikkarbonaadina (peamiselt Na ja K sooladena) vereplasmas ja erütrotsüütides (VP 94%, E 82%); 4) väga vähe ka dissotseerimata süsihappena. Hapniku üleminek verest kudedesse ja süsihappegaasi eemaldamine kudedest toimub tänu nende gaaside difusioonile läbi kapillaaride seinte. Gaaside difusiooni põhjuseks on aga partsiaalrõhkude erinevus. Kudedes on partsiaalrõhk (O2) tunduvalt madalam kui kapillaaridesse voolavas veres. Vereplasmas lahustunud O2 difundeerub koevedelikku ja sealt rakkudesse. Seda põhjustab pO2 erinevusvere ja rakkude vahel. Difusiooni tulemusena hakkab vere O2 osarõhk langema. Vastavalt pO2 vähenemisele kasvab O2 äraandmine hemoglobiini poolt. Eemaldunud O2 molekulid lähevad erütrotsüütidest üle vereplasmasse, sealt aga kudedesse. Seoses sellega langeb vere pO2 üha enam. Gaasivahetust läbi kapillaaride seinte soodustab ka vere vedela osa filtratsiooni vererõhu mõjul. Koos filtratsioonivedelikuga lahkub kapillaaridest ka veres lahustunud hapnik. Suure vereringe kapillaarveri ei anna kudedele kogu O2 ära. Kui arteriaalses veres on O2 mahuprotsent 19, siis kudedest äravoolavas venoosses veres langeb see 11%-ni. Järelikult anti kudedele hapnikku 8 mahu%-di ulatuses. O2 mahu% vahet kudedesse voolavas arteriaalses veres ja äravoolavas venoosses veres nim. Arteriovenooseks diferentsiks. Näitaja iseloomustab seda, kui palju hapnikku annab kudedele iga 100 ml verd. Et leida kui suur osa verega transporditavast O2-st oläheb kudedesse, arvutatakse O2 utilisatsioonikoefitsent.

Autor: EKFK