Hapnikuga kohtumine

Õhuookeanis moodustab hapnik 21 % ja maa iga ruutkilomeetri kohta tuleb kaks miljonit tonni hapnikku, nii et meid ümbritsevas keskkonnas on teda momendil veel piisavalt.

Esimene organ, mis hapnikuga kokku puutub, on nina. Ninaõõnest suundub õhk kõrisse, trahheasse, bronhidesse, kus ta niiskub, puhastub ja soojeneb kuni kehatemperatuurini. Õhku valmistatakse ette kohtumiseks verega. Puuvõrestikuna laienenud bronhioolid, mida mööda õhk edasi liigub, lõpevad viinamarjakobaraid meenutavate alveoolidega. Õhk läbib kiiresti alveooliseina ja suundub verre.

Kui inimene on puhkeolekus, omastab ta ühe hingetõmbega umbes 500 ml õhku, millest vaid osa jõuab kohe kopsualveoolideni, ülejäänu jääb aga kursserima hingamisteedesse. Kuid ühes minutis hingab inimene 12-18 korda, seega ventileerib ta minutis läbi 6-7 liitrit õhku. Sealjuures pole sugugi ükskõik, kas hingatakse sisse sügavalt või mitte. Kui pindmisel hingamisel omastab inimene ühe hingetõmbega kõige rohkem 400 ml õhku, siis sügaval hingamisel ulatub see 900 ml-ni. Sissehingatavast õhust selekteeritakse välja hapnik. Ühest liitrist õhust eraldatakse 35-45 ml hapnikku.

Kehalise töö ajal tõuseb organismi hapnikuvajadus tunduvalt. Kuigi keha võime varuda happniku on limiteeritud, saab spetsiaalsete treeningute abil seda suurendada. Hingamisaparaadi võimalused määratakse suuresti ära kopsude elulise mahtuvusega, kusjuures õhuvahetuse suurenemine hingamisteedes toimub hingamise sügavnemise ja vähemal määral sagenemise arvel. Hingamine sageneb töö ajal tugevasti kehaliselt treenimata inimestel. Hingeldades koormatakse hingamislihaseid, inimene väsib kiiresti, kuid mis kõige olulisem, pindmisel hingamisel inimene petab end, ta ei saa pooltki sellest hapnikust, mida ta tegelikult vajaks, sest vere kontakt kopsualveoolidega jääb pealiskaudseks. Seega on sportlikus edus (eriti vastupidavusaladel) õigete hingamisharjumuste väljakujundamisel suur tähtsus.

Autor: M.M.