Higistamine

Higistamine intensiivse töö ajal ja sellele järgnev janutunde teke on üldtuntud nähtused. Higistamine on termoregulatiivne reaktsioon, mis peab ära hoidma organismi ülekuumenemise. Naha pinnalt auranud higi iga grammiga kaotab organism 0,58 kcal. Tuleb märkida, et keha temperatuuri alandab ainult keha pinnalt auruv ehk nn efektiivne higi. Kõik tegurid ( õhu kõrge relatiivne niiskus , umbne riietus jne ) mis raskendavad higi aurumist vähendavad selle tähtsa termoregulatsioonimehanismi efektiivsust.

Organismi dehüdratsiooniga kaasneb tema töövõime langus. Seevastu näitavad USA laboratooriumides sooritatud vaatlused, et organismi veesisalduse mõõduka suurenemisega võib töövõimet tõsta. Dehüdratsioon põhjustab vereplasmamahu vähenemise ja kuna vere vormelementidesisaldus kehalise töö puhul oluliselt ei muutu või isegi suureneb, tõuseb vere tihedus, mis oluliselt raskendab südame tööd. Töötavate lihaste arteriaalne verevarustus kindlustatakse seejuures südame löögisageduse tavalisest ulatuslikuma tõusuga.

Siiski ei piisa ainult kaotatud veekoguste asendamisest. Tähelepanu tuleb ka pöörata kaotatud elektrolüütidele, mille puudusel võivad tekkida krambid töötavates lihastes. Madala mineraalainetesisaldusega vee joomisel langetab verre imendunud vesi plasma alaktrolüütide ja teiste osmootselt aktiivsete ainete konsentratsiooni. Kuna rakusisene osmootne rõhk on tunduvalt kõrgem, liigub vesi osmootse tasakaalu saavutamiseks rakku. Tekkinud seisundit nimetatakse organismi hüpotooniliseks hüperhüdratatsiooniks. Selle seisundiga kaasnevad krambid. Seega on õige janu kustutamiseks kasutada mineraalvett ja teisi mineraalaineid sisaldavate jookidega.

Organismis leiduv vesi jaotub rakusiseseks veeks ( moodustab umbes 50% kehakaalust ) ja rakuväliseks veeks ( moodustab umbes 20% kehakaalust ).

Kehaliselt aktiivse inimese tegevus saab olla efektiivne vaid siis, kui tema organismi sisekeskkonnas valitseb konstantsus kõigi põhiliste parameetrite osas.

Autor: Koostas Ero Viik