Hindamisest kehalises kasvatuses: individuaalsusest, objektiivsusest ja arvestustest – II osa…

Elementaarsed eakohased pädevused, nendest tulenevad kriteeriumid, miinimumtase ja nende pidev taunimine on ka vägagi seotud sellega, kuhu oleme tänaseks oma laste kehalisest võimekusest (tervislikust seisundist) rääkides jõudnud. Kui õpilased võtaksid Cooperi testis põrumist, võimlemisraja arvestuse ebaõnnestumist või kätekõverduste testi kohusetundlikult, küll siis vabal ajal regulaarseid harjutajaid tekiks. Aga regulaarne kehaline aktiivsus, see ongi ju see, millest täna on puudus ja mida taotleme. Kohusetundlik arvestusteks valmistumine vähendaks ka regulaarse füüsilise aktiivsuse defitsiiti. Samuti on arvestused/testid nagu majakad meres, mis aitavad kurssi hoida ja annavad meile teavet selle kohta, kus me oleme, milline on tervislik/funktsionaalne hetkeseis ning mida peaks muutusteks tegema. Number iseenesest, näiteks kätekõverduste arv ühes minutis ei maksagi midagi, aga teatud numbrite taga on selgelt mõistetav jõudluse tase ja võimekuse kvaliteet. Me kõik saame ju aru, et see, kes teeb minutis 19 kätekõverdust on oluliselt kehvema füüsilise jõudluse/võimekusega, kui see, kes teeb sama ajaga 44 kätekõverdust. See kehtib kõikide arvestuste, testide ja kontrollharjutuste korral. Oskuslikult ja eakohaselt väljatöötatud selgelt mõõdetavad/hinnatavad pädevused on kõikidele heaks orientiiriks, nii õpilastele, lastevanematele kui õpetajatele. Nendeks valmistumine tagab kehalise aktiivsuse regulaarsuse ja sooritatud tulemused näitavad füüsilist võimekust, mis on seotud ka tervisliku seisundiga. Ainult, et täna ongi probleem selles, et mitte miski tegelikult ei kohusta õpilast koostatud pädevusi, eesmärke või õpitulemusi saavutama. Kui Cooperi test loetakse sooritatuks isegi siis, kui ma läbin selle ükskõik mis ajaga kasvõi jalg jala ette kõndides, siis ma ei peagi ju pingutama. Praktikas see veel absoluutselt igal pool nii ei ole, kuid suund sinnapoole tahab jõudsasti minna. Pealegi, midagi ei juhtu, kui kehaline kasvatus on veerandi lõpuks „2“, vastutab ju alati kehalise kasvatuse õpetaja, kes „ei motiveeri“ piisavalt ja ilmselgelt nõuab lastelt arvestustel „kuu ning tähtede taevast alla toomist“.

Objektiivsus, lähtumine keskmisest ja eakohasus on tõsiasjad, millest me ei pääse üle ega ümber, ükskõik kui relatiivseks/subjektiivseks tänases ühiskonnas kõike näidata ka ei üritataks. Individuaalsest arengust ja individuaalsusest räägitakse palju, aga kuidas seda mõõta? Kuidas teada, kui palju on iga õpilase maksimaalne ja minimaalne potentsiaal? Paraku on see vältimatult vajalik teave. Kuidas muidu teame, millist hinnet (hinnangut) õpilane individuaalsel skaalal väärib? See on umbes sama, kui küsida, et „Kust algab taevas?“ Olen meedias silmanud lauset, et „õpilasi testitakse ka tulevase uuendatud ainekava kohaselt edasi, kuid „mitte otseselt üldiseid norme kohandades, vaid just tervist silmas pidades“. Kuidas on võimalik anda õpilase (inimese) tervislikule seisundile või füüsilisele võimekusele hinnang, kui puudub eakohane objektiivne skaala? Kui läheme arsti juurde verenäitusid mõõtma või koormustesti tegema, siis hinnangu andmisel lähtutakse ka vanusest, soost ja keskmisest ning eelnevatest asjaoludest tulenevatest kriteeriumitest. Keegi ei mõõda meie veresuhkrut või kolesteroolitaset lähtuvalt individuaalsusest. On mingid iseärasused, kuid on siiski vahemikud, kuhu ka kõige erilisema inimese näidud peaksid jääma. Olgu hinnatavaks suuruseks koormustestist taastumine, kehakaal, veresuhkur, kolesterooli tase, mõni aeroobset võimekust määratlev test jne.

Ülekaal ei ole vabandus…

Struktuur ja funktsioon suures seoses. On selge, et kui õpilase struktuur, mis antud juhul oleks vaadeldav (näiteks suurenenud) kehakaaluna on väljaspool keskmist (näiteks KMI järgi), siis suure tõenäosusega on halvenenud ka tema funktsioneerimine, mis prakitkas väljendubki näiteks läbi Cooper´i testi hinnatavas kasinas vastupidavuslikus võimekuses. See tähendab seda, et kui kui õpilane on ebatervislikke eluviise harrastades kehakaalu käest lasknud, mis omakorda mõjutab tema füüsilist võimekust, siis objektiivselt (aga tegelikult ka subjektiivselt) lähtudes ta ei olegi kehalises kasvatuses eeskujulik. Kui kaks noormeest teevad Cooperi testi ja üks neist jõuab, teine ei jõua ning selgub, et see mittejõudmine tuleneb ebatervislikust kehamassiindeksist (meditsiiniliselt koostatud kriteerium), siis see ei ole ju argument individuaalsete „iseärasuste“ õigustamiseks. Ebatervislike eluviisidega kujunenud struktuur ei lasegi funktsionaalses mõttes skoorida. See ei ole individuaalne iseärasus. Sellest on oluline rääkida, kuna on neid, kelle arvates ka see on iseärasus, mida tuleb arvesse võtta. Kas hooldamata ja seeläbi purunenud hambad, mis ei lase hästi süüa on individuaalne iseärasus? Ei ole, me kõik saame sellest hästi aru. Aga käest lastud kehakoostis? Samasugune seos on tervise, kehakaalu ja füüsilise võimekuse vahel. Sellest tulenevalt ei olegi elustiilist tuleneva ülekaalu füüsilist võimekust pärssiv argument õpilaste puhul vabandus või individuaalse iseärasusena käsitletav. Ometi on neid, kelle arust see justkui oleks põhjendus. Neid on ülivähe, kes on nii-öelda rasvumise geeniga sündinud. Maakeeli tähendab see seda, et keegi ei ole ülekaaluliseks (paksuks) sündinud. Loomulikult, õpetajana olen ma paindlik, üritan olla igati inimlik ja võimaluste piires arvestav, kuid on ka selge, et kui ilma igasuguse põhjendatud argumendina on õpilase KMI (kehamassiindeks) üle 25, siis ta ei saagi teatud oskustes/tegevustes/võimekustes eeskujulik või sellele ligilähedanegi olema.

Niisiis, ka objektiivus on hinnangu andmisel oluline aspekt. Selleks, et me teaks kui soe on +11 kraadi või mida tähendab –3 kraadi külma tuleb termomeetril fikseerida 0 punkt. Mõistate? Kui 16 aastane noormees teeb 9. klassi lõpus minuti vältel 11 kätekõverdust, siis me kõik saame ju aru, et objektiivselt hinnates on see tulemus väga kasin, hoolimata isegi asjaolust, et sama noorhärra tegi aasta tagasi võib-olla 8 kätekõverdust, mis tähendaks aastaga 3 kätekõverduse võrra edasiminekut. Lõplik hinnang tema võimekusele selles kontrollharjutuses ei saa isegi hoolimata individuaalsest edasiminekust lähtuvalt olla samaväärne kui õpilasele, kes tegi 34 kätekõverdust minutis.

Samas, minu praktikas on ka näiteid selle kohta, kuidas objektiivne eakohane hindamine pigem soosib õpilast. Testin juba mitmendat aastat õpilasi kaugushüppe kahevõistluses. See seisneb selles, et summeerin õpilase parima hoota ja parima hooga kaugushüppe katsed. See lisab põnevust ja on pisut teistmoodi, kui ainult tavapärane kaugushüpe. Käesoleval aastal oli olukord, kui üks 6. klassi noormees hüppas kahe hüppe summana 6,01, kuid alles kevadel (3 kuud tagasi) hüppas ta 6,32. Mis hinde (hinnangu) peaksin kiires arenemisjärgus olevale 12 aastasele noormehele -31 cm tagasimineku eest panema? Nelja, kolme? Esialgu see mõte oligi, kuna see tulemus ei ole ju ka individuaalset edasiminekut näitav, mistõttu ei saaks nagu ka päris eeskujulikust olukorrast rääkida. Ent siis arvutasin välja vanusegrupi keskmise, mis oli 4,50. Kuidas ma panen õpilasele selle 6,01 (-31 cm võrreldes 3 kuuga) eest hinde „4“, kui vanusegrupi keskmine on 4,50? Seega, me ei pääse hinnangute andmisel eakohasest keskmisest. Selliseid olukordi oli antud kontrollharjutuse korral arvukalt.

Juba kirjeldatud kaugushüppe kahevõistluse käigus testisin eelmisel ja käesoleval aastal 69 õpilast. Testitud 69-st õpilasest hüppas sel aastal 56 õpilast vähem kui eelmisel aastal, 12 õpilast rohkem ja 1 õpilane täpselt sama palju. Vähem hüpati 1–110 cm. Uus küsimus, kui palju taandarengut on lubatud, põhjendatud, kohane või mõistlik ja seda individuaalsel skaalal? Puudulikke hindeid ma selle kontrollharjutuse korral ei pane. Aga küsimus jääb, kas see kes hüppas möödunud aastast (oma enda tulemusest) 15 cm vähem on väärt samaväärset hinnet õpilasega, kes hüppas eelmisest aastast 68 cm vähem? Ilmselt saame me kõik aru, et ei ole. Aga kuhu tõmmata piir? See ongi see koht, kus mingid otsused peab õpetaja ise langetama, mingid skaalad peab õpetaja ainespetsialistina ise koostama ja seda tuleb aktsepteerida. Seega, jõuame uue olukorrani, peame hinnangu andmisel võrdlema õpilasi ja nende edasi või tagasiminekut mingil määral ka üksteise suhtes. Samuti, jutt käib küll individuaalse arengu skaalast, aga ka selle korral tekivad ikkagi paljukäratud normid/kriteeriumid. Mingi hinnang tuleb anda edasiminekule, kasvõi +1 cm, mingi hinnang –20 cm taandarengule ning mingi seisukoht tuleb võtta -80 cm kukkumise suhtes.

Püüdlikkus…

Ei saa lähtuda ka üksnes püüdlikkusest jättes kõrvale objektiivsuse (eakohasuse ja sellest tulenevad keskmised näitajad) ja individuaalse arengu. Seda väga lihtsal põhjusel: kuna tegemist on äärmiselt suhteliselt tõlgendatava nähtusega on seda nõndanimetatud püüdlikkust ääretult raske adekvaatselt mõõta/hinnata. Alati saab vaielda, kas oleks saanud olla veel püüdlikum või kas oli antud panus maksimaalne. Ja tõsiasi on, et alati saabki rohkem teha. Praktika kinnitab ka seda, et tõeliselt püüdlikke õpilasi ei ole väga palju, mistõttu oleksin selle püüdlikkuse argumendiga väga ettevaatlik. Tunni tegevuse tiheduse mõõtmised, õpilaste vaatlused, soorituskordade arv ajaühikus harjutamisel, kui neid aspekte hakata õpilaste puhul detailselt jälgima, siis on tagajärjeks kõike muud kui massiline püüdlikkus. Kui õpilane proovib kord nädalas 45 minutise harjutamise jooksul ennast 22 korda tiritamme uppida, siis see ei ole kaugeltki veel eeskujulik või hea püüdlikkus. Sellest räägitakse palju, kuid mulle tundub, et selle rõhutajad ei tea ise ka, mida nad täpselt silma peavad. Kas teid rahuldaks olukord, kui laps tuleb koju mittearvestatud testiga (arvestusega) ning õpetaja annab sellele mõnelauselise põhjenduse, mille kokkuvõte on lühidalt, et „õpilane oleks saanud olla oluliselt aktiivsem ja polnud piisavalt püüdlik!“ Kui läbipaistvaid ning selgelt mõõdetavaid kriteeriume ei oleks, siis see oleks tõsisasi. See lõhnaks aga minu hinnangul uue poleemika järele – nägude järgi hindamine ja vahet tegemine.

Kokkuvõttes, on arvestusi ja kontrollharjutusi (kätekõverdused, istesse tõusud, hüpitsatest, Cooperi test, võrkpalli ülaltsööt, 3000 m kõndimine jne), mille hindamisel lähtun objektiivsest eakohasest skaalast. On arvestusi, kus võtan aluseks õpilase edasimineku võrreldes möödunud aastaga (aastatega), näiteks kõrgushüpe, kaugushüppe kahevõistlus jt. Ja on tegevusi (tunnihinded, omalooming, aeroobikakava, osalemine erinevatel tunnivälistel üritustel/kampaaniatel), kus sõltumata tagajärjest piisab hea või eeskujuliku hinde saamiseks, et vaid veidikene aktiivsust ja tehatahtmist üles näidata. Ühest hindamismustrit ei ole, ei pea olema ega saagi olla.

Järgneb…

Autor: Janar Rückenberg