Hindamisest kehalises kasvatuses: individuaalsusest, objektiivsusest ja arvestustest – III osa…
Arvestused, testid ja kontrollharjutused…
Olen alati õpilastele öelnud, et minu kohus on teid õpetada/juhendada/selgitada, tuua tundidesse erinevate tegevuste näol variatiivsust/põnevust, kuid tahan teilt suhtumise, erinevate arvestuste, kontrollharjutuste/testide näol pühendumist ning tagasisidet. Õppimine ja õpetamine on koostöö ja kahepoolne protsess. Ei saa olla nii, et õpetaja peab ainult omapoolsete uute ideedega üllatama, kuid õpilasel puudub omalt poolt igasugune kohustus midagi vastu anda. See on asja üks pool, aga küsimus ei olegi üksnes „sulle/mulle“ vahekorras. Läbi arvestuste saavutatavad uued oskused ja võimekused ongi tegelikult aluseks sellele, et saaksime tunnitegevusi mitmekesistada. Samuti, need mobiliseerivad regulaarselt harjutama, aga annavad ka ülevaate füüsilisest võimekusest ja tervislikust seisundist. Arvestustes saavutatav ja kinnistatud oskuslik kvaliteet tagab kollektiivsetes tegevuste õnnestumiseks suurema tõenäosuse. Kui õpilased ei suuda paarides indiaca palliga teatud arvu söötusid „kõksida“, siis võime vahvate pallivahetustega meeskondlikust indiaca lahingust üksnes unistada. Siit taaskord põhjus, miks nii mõnigi peab oma individuaalsuse piire harjutades trotsima ja nihutama ning ennast ületama.
Arvestuste puhul on oluline:
1. Arvestuste harjutamiseks peab olema piisavalt aega, õpilased peavad teadma, mida ja kuidas hinnatakse.
2. Läbi arvestuste saadavaid hindeid (oskust/taset) peaks saama trimestri/veerandi lõpuni välja parandada.
Sellest samast põhimõttest lähtuvalt lasen oma õpilastel väga paljusid arvestusi kuni trimestri lõpuni parandada, isegi kuni eeskujuliku tasemeni välja. Trimestri alguses esmakordsel vastamisel saadud „nõrk“ tulemus võib juba 5-6 nädala pärast olla eeskujulik. Lasen paljudel juhtudel parandada 2 kolmeks, kolme 4-ks ja isegi nelja viieks. Neid kahte põhimõtet järgides on eranditult kõikidel õpilastel võimalik kehaline kasvatus saada hindele 4 ja 5, küsimus on ainult õpilase enda prioriteetides, tahtmises ja huvitatuses.
Midagi ei tule lihtsalt ja kiiresti…
Sport, treenitus, kehaliste harjutustega tegelemine, need tegevused ei ole mõeldavad ilma harjutamise, kordamise ja kinnistamiseta. Seetõttu ei tule paljud asjad lihtsalt ja päeva pealt, ei peagi tulema. Meil võideldakse koduste tööde vastu aga innukalt. Taunivat suhtumist võib tajuda ka selles osas, kui õpilasel tuleb kehalise kasvatuse tegevusteks kooliväliselt lisaharjutamist teha. Kust pärineb suhtumine ja arusaam, et kõik peab tulema kohe/päeva pealt/esmakordsel sooritusel? Seda jällegi olukorras, kus kõik on tõepoolest sedavõrd erinevad. Me käimegi koolis, et õppida, harjutada, kinnistada ja omandada. Toon teile lihtsa näite oma praktikast istesse tõusude ja kätekõverduste testimisest. Õpilased teavad juba septembris (1. trimestri algus), et detsembris (2. trimestri alguses) testin neid nimetatud kontrollharjutustes. Esimese hooga on neil aega 3 kuud (2. trimester algab 1. detsembril), et oma taset nimetatud võimekustes parandada/arendada. Kui detsembri algul on vastamine ja sooritus mitterahuldav (mis iganes põhjusel), siis on võimalik ebaõnnestumist veel kolm kuud, kuni 2. trimestri lõpuni parandada ja kuni hindeni „5“ välja. See teeb kokku 6 kuud võimalust teadaoleva arvestusega tegelemiseks. Kas keegi julgeb väita, et seda on vähe? Loomulikult ei saa igat arvestust pool aastat vastata, kuid veerandi või trimestri vältel on lubatud oma tiritamme, hüpitsatesti või kätekõverduste sooritust alati parandada.
Füüsilisele arengule suunatud kehaline tegevus ja tervis, nende tagamine ei olegi mõeldavad ilma regulaarsuseta, harjutamiseta. Tihti kaasnebki teatav ebamugavustunne, mida korduv harjutamine koos iseenesest mõistetava ebaõnnestumisega kindlasti esile kutsub. Sama kehtib kehaliste võimete arendamise (jõud, vastupidavus, kiirus, koordinatsioon, taskakaal, osavus) korral. Ei ole nii, et käin 4 korda jooksmas „ja olengi vastupidav“. Selleks, et saaks rääkida mingist arengust tuleb arengut stimuleerivaid tegevusi palju kordi kinnistada ja regulaarselt korrata. Täna ei saa kehalise kasvatuse kritiseerijad aga sellest aru ning see on veel üks põhjus, miks meie laste füüsiline ja tervislik olukord on kujunenud nii, nagu ta seda on. Puuduvad kannatlikkus/regulaarsus ning kõik peab tulema kiiresti, olema koguaeg üksnes lihtne ja lõbus! See on väärarusaam, elus ei käi asjad nii!
Kuidas peaks hindamine toimuma?
Kui juba hinnata, siis pooldan numbrilist hindamist. Õpetajal on alati olnud ju võimalus pandud hinnet sõnaliselt täiendada. Üksnes sõnalist hindamist ma ei poolda. See oleks eksitav, abstraktne ja liialt mitmeti tõlgendatav. Inimene, sealhulgas õpilane, õpetaja ja lapsevanem vajavad selgemaid, konkreetsemaid kriteeriume/määratlusi, kui „tubli“, „päris hea“ või „püüa veel“, isegi kui seda täiendada kujundavalt veel mõne lisalusega. Veel vähem tähendab selline abstraktne hinnang spordis, kus me ei pääse sentimeetritest ja sekunditest. Kui üks laps kõnnib 3 kilomeetrit 40 minutiga ja teine 25 minutiga, siis juba esimene tagasiside tuleneb läbi minutite/sekundite fikseeritud aja.
Samuti, vahet ei ole, räägime me objektiivsest või subjektiivsest skaalast, alati tekivad kriteeriumid ning sooritusele saab nendest lähtuvalt anda hinnangu. Kõik me saame aru, kuidas mõista „50%“, „90%“ või „30%“ oma maksimumist (või eakohasest keskmisest). Üheselt mõistetavad kriteeriumid, tulgu need eakohasest skaalast või ähtuvalt individuaalsest võimekusest muudavad hindamise ka läbipaistvaks ja selgeks.
Lõpetan tsiteerides hindamisega seonduvalt Maie Tuulikut: „Eesti hariduse teenäitaja Peeter Põld on öelnud, et “numbrite süsteemi koolis hoiab püsti ennekõike kontrollitarvidus. Numbrid on niihästi lastevanematele ja lastele kui ka õpetajatele ja koolivalitsusele abinõuks saada pilti sellest, kuidas edeneb laps koolinõuetele vastavalt ja kuidas üldse töötab kool. Olukorras, kus õpetaja õpetab terves hulgas klassides ühte või paari ainet läheb tarvis abinõu, mis võimaldaks üksikuid nähtusi hõlpsasti ja ruttu hinnata ja üle vaadata ning ruttu ja arusaadavalt otsust edasi anda. Selleks on kindla tähendusega number kõige sündsam, aga ka jõudu kokkuhoidvam märk. Õpilasele ütleb number, mil mõõdul ta vastab sellele, mida nõuavad õpetaja ja kool temalt edasijõudmise, usinuse, tähelepanu ja korra suhtes. Number, mis ilmub tunnistusele, hoiatab mahajääjaid ja hooletuid, manitsedes jõudu kokku võtma, vaigistab ja rahustab neid, kes vaeva näinud. Niisamuti kuulutab number vanematele, kas kool on lapsega rahul.“
Autor: Janar Rückenberg