Ilma vundamendita korralikku maja ei ehita…
Eks selle tendentsi põhjused on komplekssed, ent suuresti teada. Käesoleval aastal avastasin ma Alkeemiast suurepärase artikli: “Nutiseadmete pidev kasutamine viib aju mandumiseni”. Enne kui oma sõnadega jätkan lisan sellest artiklist mõned tsitaadid:
“Uuringutest on selgunud, et veebilehti, nagu juba mainitud, ei loeta, vaid vaadeldakse kiirustades šablooni järgi, mis meenutab tähte ”F”: internetikasutaja loeb alustuseks mõned read teksti algusest (mõnikord isegi täielikult, algusest lõpuni), siis hüppab lehe keskele, kus loeb veel mõned read (enamasti juba vaid osaliselt, lugemata rida lõpuni), seejärel laskub kiiresti lehe lõppu, et vaadata, millega lugu lõpeb.
Enamik inimesi kogeb tohutuid raskusi pikkade tekstide lugemisel, rääkimata raamatutest. Isegi blogipostitused, mis on pikemad kui kolm või neli lõiku, tunduvad enamikule liiga rasked lugeda ning seega igavad – seepärast ei vääri need ka vähimatki tähelepanu. Vaevalt leidub kedagi, kes pole kuulnud populaarset netiütlust: ”liiga palju tähti – jõud ei käinud üle,” mis tavaliselt kirjutatakse vastuseks soovitusele lugeda midagi pikemat kui paarkümmend rida. Tekib suletud ring – palju kirjutada pole mõtet, kuna peaaegu mitte keegi seda ei loe, kuid lühendatud mahuga edasi antav mõte viib nõdrameelsuse suunas mitte ainult lugejad, vaid ka kirjutajad. Selle tulemusena näeme seda, mis meil on – massiline nüristumine. Isegi inimesed (minevikus) heade lugemisharjumustega ütlevad, et pärast tervet päeva internetis surfamist ning kümnete ja sadade e-kirjade seas laveerimist ei suuda nad füüsiliselt alustada isegi väga huvitava raamatu lugemist, kuna juba esimese lehekülje lugemine on muutunud tõeliseks piinaks. Pideva püsiva internetiühenduse tõttu halvenevad järsult inimese järgmised oskused: oskus tagasi tulla korra juba teadvustatud informatsiooni juurde, loetut analüüsida ja kaasata loomingut ja oma kujutlusvõimet.
Te peate uuesti õppima raamatuid lugema – tõelisi paberist raamatuid – saate aru? Mitte jälgima tuhmuvate silmadega tundide kaupa oma ekraaniga seebikarpi, vaid lugema raamatuid. See saab olema raske, aga proovige. Piitsutada ennast ei ole vaja – esimesel päeval lugege pool lehekülge, järgmisel juba terve, kolmandal päeval poolteist lehekülge jne. Ja arvestage, et organism hakkab igati sellele vastu võitlema – tekib iiveldus ja võõrutusnähud ning kangesti tahaks tegeleda ükskõik millega – peaasi, et aju ei peaks pingutama.”
[url=http://alkeemia.delfi.ee/tervis/vaimne/nutiseadmete-pidev-kasutamine-viib-aju-mandumiseni?id=74241997]VIIDE[/url]
Jätkan oma mõtetega:
Vanuselise ja vaimse küpsemisega on selgeks saanud üks: igasuguseid keerulisi seoseid on kõige parem selgitada erinevate analoogiate abil. Nii nagu ilma vundamendita kukub maja ilmselt võrdlemisi kiiresti kokku nii ei ole ka võimalik ükskõik millises valdkonnas ilma sügavamate seoste mõistmiseta eriti kaugele jõuda. Küsimus on muidugi eesmärkides ja selles, kes kui kaugele endale üldse sihi on seadnud. Aga ma väidan, et pädevus väga paljudes valdkondades ei ole lihtsalt võimalik ilma edukust tagavate fundamentaalsete seoste mõistmiseta. Mõistmine tuleb aga valdkonna asjadest lugemisest, loetust arusaamisest, sellesse süvenemisest, sellele mõtlemisest, selle analüüsimisest. See ongi põhjus, miks näiteks ülikoolis õpitakse esmapilgul erialast väga kaugena tunduvaid aineid. Paljud avastavad alles hiljem, et mõttetuna tundunud ained on eriala maksimaalseks valdamiseks hoopis väga vajalik vundament. Nii mõnigi kulturismitreeneriks spetsialiseeruv noor tudeng võib kehakultuuris mõelda, et milleks mulle vaja teada neerupealise koore hormooni aldosterooni kohta, kuid alles aastaid hiljem saab võib-olla selgeks, et selle sama hormooni eritumisest sõltub muu hulgas suuresti see, kui suur, kuiv ja võimas kulturist laval välja paistab. See on vaid üks näide. Tegelikult baseerub igasuguste dieetide toimivus ja jätkusuutlikkus sellel, kuivõrd me teame, miks me midagi teeme või ei tee. Mis vahe on kas alustada päeva rasvadega või süsivesikutega? Kuidas mõjutab meid hormoon leptiin? Milline otstarve on omega-3 rasvahapetel? Miks omega-3 ja 6 rasvhapete omavaheline suhe toidus on väga oluline? Ja nii edasi ja nii edasi…
Mõni lugeja võib küsida, et kas siis üksnes palju lugedes saabki paremaks? Et kas saamaks heaks viiuldajaks tuleb palju lugeda kuidas viiulit mängida? Kindlasti mitte ainult lugeda, kuid mina räägingi seda selle eelduse taustal, et praktika on soovitud valdkonnas arenemiseks niikuinii vältimatu ja elementaarne. Nagu on keha ja vaim, nii on praktika ja teooria. Igas elavas kehas on vaim, niisamuti on iga praktika taga teooria. Praktika ja teooria täiendavad teineteist. On oluline ise tunnetada ja kogeda, ise eksperimenteerida ning katsetada teooriaid praktikas. Kui te midagi teete, aga te ei saa ise väga täpselt aru, miks te nii teete, nagu te teete, siis selline tegevus ei pruugi väga sageli olla positiivselt tulemuslik ning jätkusuutlik. Ei ole mõistlik teha midagi üksnes sellepärast, et keegi ütles, et “tee nii, nii on kasulik ja õige”. Võib ka nii teha, kuid pikemas perspektiivis tuleb kasuks, kui asjadest ise aru saada.
Videod, videoblogid ja filmid on küll mugavad, kuid ma arvan, et üksnes nendele tuginedes ei ole võimalik teadmiste/tarkuste süvakihtideni jõuda. Edukuse vundamendiks on ühelt poolt kindlasti kõva praktika, kinnistamine ja harjutamine, eriti veel kui edasipürgitavaks valdkonnaks on sport. Ent kindlasti ei ole võimalik tipptaset, kvaliteeti, pädevust jne üksnes pilte, slaidesitlusi, filme või videoklippe vaadates saavutada. Tõsi, talendid ja andekad saavad seda luksust lubada, aga küsige endalt, kas te olete edasipüüeldavas valdkonnas talent. Tuleb lugeda, uurida, isegi asju pähe õppida, loetu üle korduvalt järele mõelda ja seda seostada.
Niisiis, lugege ja harige ennast. Kui te midagi teete, siis teadke, miks te seda just nii teete. Kuulake ka teisi, aga seadke oma plaanid kokkuvõttes siiski ise, planeerige oma tegevust teadlikult ja argumenteeritult. Loomulikult, kogemust ja teadmisi (koolitused, treeningkavad, kursused jne) on võimalik raha eest osta, aga selliselt hangitud tarkus kannab sind mingi piirini ja kui ise kaasa mõtlema ei hakka, siis ei aita edasi ka kursuse või kava eest väljakäidud raha. Ärge olge selline sportlane, kes teeb midagi lihtsalt sellepärast, et keegi ütles, et nii tehakse. Püüdke mõista oma tegevuste tagamaid, printsiipe ja seoseid.
Imestan ikka ja jälle, et olukorras, kus nii meedia kui haridussüsteem on taandumas järjest enam info edastamisele läbi piltide/slaidide ja videoklipikeste, siis kust tulevad need tõsimeelsed teadlased, kes tegelevad kosmosetehnoloogiaga, ajukirurgiaga, inseneriteadusega jne? Kui ka haridussüsteemis on järjest enam propageeritud pealiskaudsus (“linnukeste” tegemine, lünkade täitmine, allajoonimine, slaidesitlused, koolitused, nn. mittetuupimine jne), siis kuidas sünnivad sellises massilist vaimset mandumist soosivas pildikultuurilises süsteemis need fanaatilised spetsialistid, kes inimkonda oma arengus edasi viivad?
Miks ma seda kõike üldse räägin? Sellepärast, et see kõik on väga suuresti seotud ka spordi, tervise ja toitumisega. Kavad ei toimigi, kui ise kaasa ei mõelda. Dieedid ei annagi tulemust ega ole jätkusuutlikud, kui ise omale toitumise põhiprintsiipe selgeks ei tee. Ja nii edasi ja edasi ja edasi…
Tahtke teada, lugege, mõelge, eksperimenteerige ja õppige seostama teooriat praktikaga!
Autor: Janar Rückenberg