INDREK OTSUS

1994 aasta Eesti meistrivõistlused ratturite eraldistardiga sõidus Piibe maanteel. Rattad saavad viimast lihvi, treenerid jagavad sõitjatele viimaseid nõuandeid. Ümber tehnilise abi autode käib aktiivne tegevus, kes teeb sooja, kes üritab veel ratast nokitseda. Võidusõitjate seas tekitab elevust ja imestust vaid keegi tundmatu habemik, kes aukartust tundmata oma Start Shossee-ga ühes kõigi vabariigi parimate eraldikollidega stardijoonele sätib. Nooremate poiste poolt tuleb nii mõnigi lõbus repliik ja naeruturtsatus. Ainult Eesti juunioride trekikoondise vanemtreener Urmas Karlson muigab kergelt ja teeb ettepaneku: Poisid, kes Otsuse käest pähe saab, sõidab rattaga koju ja teeb veel neljakümnese ringi peale! Kõik on nõus.
Peale habeme finisheerimist kostab roppu sõimu ja vabandusi a.la mul täna vorm kehva jne. Tallinnna poole asutab end sõitma viis vihas vahutavat noorratturit ja peasüüdlane…

Selline võiks olla allakirjutanu esimene kokkupuude kulturist (või temposõitja) Indrek Otsusega.
Ratturid teavad teda kui tugevat eraldistardispetsi, kulturistid kui oma ala tugevat tegijat. Loomulikult on Indrek Otsuse saavutused kulturismi alal palju kaalukamad, kui jalgrattasõidus, kuid samas ei ole teada ühtegi maanteeratturit, kes oleks jalgrattasõidu kõrvalt näiteks tulnud Eesti meistriks kulturismis.

Kuidas sattus Indrek Otsus jalgrattaspordi juurde? Usun, et enamik Amazoni lugejaid on tema saavutustega kulturismis ilusasti kursis ja sellepärast olekski vist mõtet rääkida siinkohal temast kui jalgratturist.

Kulturismi harrastas Indrek Otsus juba sügaval nõukogude ajal . Ala oli siis tohutult populaarne ning võistluste tase tugev.
Selle aja kulturistidest oli Indrek üks esimesi,kes küll sotsmaadesse kuid siiski rahvusvahelistele võistlustele pääses. 1979,1980,1981 aastal võistles ta hulgal rahvusvahelistel võistlustel Tsehhis ja Ungaris, kus paaril korral osalesid ka tolleaegsed Tsehhidest Euroopa meistrid. Nendel jõuproovidelt kukkus enamasti esikohti, teised – kolmandad kohad olnud tema sõnul juba ebaõnnestumised.
Kuna aga kaugemale raudse eesriide taha Nõukogude Liidu atleetidel asja ei olnud,lõpetas Indrek 1983 aastal aktiivse võistlemise motivatsiooni puudumise tõttu.
Liidus oli lagi saavutatud, samuti ka Eestis ,lisaks üritati ka kultrismi kui läänelikku igandit ka ära keelata.
Jalgrattasõiduga tegi Indrek algust umbes samal ajal. 1979 aastal hankis endale esimese võiduka ning jalgrattasõit olevat olnud alguses lihtsalt osa kulturismi treeningprogrammist. Hiljem 1983 aastal, kui profispordile vahe sisse jäi,üritas teiste pealekäimisel ka võistelda.
Esimestel ETKVL-I Ehitusvalitsuse võistlustel olnud ta alati keskmiste hulgas, kuid raudne tahtejõud ja visa treening viisid sihile.1985 aastal ei leidunud samadel võistlustel enam Indrekule vastaseid.
Sel ajal algas ka praeguseni vältav rattarallide buum ja Indrek Otsus on üks nendest, kes on võtnud osa kõigist Tallinna Rattarallidest.

Eraldistarti ehk temposõitu tõsisemalt võtma õhutanud aga teda hoopis triatleet ja eraldistardispets ,nüüdseks manalateele lahkunud Jaan Pehk. Trennikaaslastena sobinud nad ratturite sõnul Indrekuga hästi. Mõlemad olla oma ala andunud fanaatikud ning ka üksjagu segased.Ei olnud mingi ime,kui kaks sõpra ennast paduvihmas ja tuules sajaviiekümnekilomeetrisele ringile minema asutasid, sel ajal kui konkurendid rattaid putitasid või vihma raugemist ootasid. Ah, jälle need hullud uhavad, nagunii pole sellest miskit kasu,lohutasid paljud ennast.1995 aastani oli jäänud veel palju aega

1988 aasta sügisel sattus Indrek vaatama Leedu meistrivõistlusi kulturismis. Oma imestuseks nägi ta seal võistlemas (ja kõrgeid kohti noppimas!) omaaegseid vana kooli võistluskaaslasi. Aga miks ma ei võiks proovida? tagus kogu aeg peas ühtesoodu. Paar päeva pingsat mõttetööd ja siis sai kulturismikurat oma tahtmise. Järgmisel päeval maadles Indrek juba jõusaalis masinate kallal. Eesmärk oli seda suurem,kui tehti teatavaks, et Nõukogude Liidu koondis osalevat nüüdsest ka MM võistlustel.Kuid selleks tuli võita NSVL Meistritiitel, mis ei olnud sugugi kerge.

Täpselt nagu ka teistel aladel võis eestlase Liidu koondisesse aidata vaid kaalukaim – meistritiitel. Teised-kolmandad kohad sel puhul ei lugenud. Lugedes endiste rattameeste memuaare Liidu koondise aegadelt, öeldud juhtkonna poolt põhjenduseks pea-aegu alati:Aga mis siis juhtub, kui sa Olümpiamängudel samuti nii nõrk oled, et esimeseks ei tule. Enamikes NSVL koondistes kehtis reegel Nõukogude sportlane peab alati vormis olema. Meenutada tasub siinkohal Riho Suuna lugusid kevadistest treeninglaagritest, kus hoolimata ilmast tuli sõita päevas kuni kakkssada kilomeetrit. See ei huvitanud kedagi, kas sadas vihma või lumelörtsi. Õnnetuseks valitses ka spordis sel ajal plaanimajandus!

Neli aastat üritas Indrek Otsus ka kogu hingest seda võita, kuid nagu kiuste tuli igalt võistluselt, olgu tasiis NL karika või meistrivõistlused vaid hõbedasi ja pronksiseid autasusid. Bürokraatide armee jäi aga kõigutamatuks, koondisse pääsemiseks tulnuks võita kõik võistlused.

1991 aastal õnnestus Otsusel võita ILBB liiga meistrivõistlused Itaalias
1992 osales eesti aga iseseisva võistkonnana EM võistlustel. Kaasa tegid Peale Indreku veel Ain Paavo, Jevgeni Selnihhin ja Aleksander Jemeljanenkoff
Ostravas toimunud jõuproovil oli ta sel korral eesti meestest parim ja jõudis viieteistkümne hulka.
See jäi ka viimaseks võistluseks, kuid jonnaka ja rahutu hingega sportlasena otsustas Indrek rattasporti tõsisemalt suhtuma hakata.

Suur oli jälle rattameeste imestus,kui hull habemik jälle ratta konksu otsast maha tõstis ja usinasti Keila Klooga ringil kilomeetreid mõõtma hakkas.
Sedakorda oli tarbetust uhamisest asi kaugel. Eesmärgiks võeti Eesti meistrivõistlused eraldistardist ja esikümnesse jõudmine.Sõbrad-tuttavad näidanud küll näpuga meelekohale, kuid mis Indrekul sellest! Teised ratturid ju ka lihast ja verest inimesed, miks ma ei võiks Kui arvestada asjaoluga, et sellel ajal oli rattasõit ja eraldistart populaarsed ning kõik ässad kaasa arvatud Aus ja Kirsipuu täiesti löögivalmis, oli kõrvaltvaatajatel täielik õigus kahelda ettevõtmise tõenäosuses.

1993 aasta eesti meistrivõistlused lõpetas Indrek kaheteistkümnendana.Ise peab spordimees katset ebaõnnestunuks. Kuid vastselt kulturismiga lõpparve teinuna konkureerida proffesionaalsete sõitjatega, kes aastaid süstemaatiliselt harjutanud
.
Koht oli enam kui aus,kui arvestada veel faktiga, mis intervjuu käigus pooljuhuslikult välja tuli: Kohusetundliku ratturina proovinud Otsus veel eelmisel päeval kuidas 50km eraldit välja tuleb. Proovinud kohe mitu korda. Reeglina sõidetakse õige valmistumise korral enne nii rasket võistlust vaid kergelt ja proovitakse tempotunnetust – hoidmist, aga Otsus uhanud need päevad nii palju kui torust tuli!! Loomulikult ei saanud peale seda olla juttu mingist puhanud ja ärksast ratturist.

Sellest võistlusest ammutas Indrek loomulikult kamaluga kogemusi ning1994 aastal jõudis ta lõpuks oma eesmärgini ning tuiskas Eesti meistrivõistlustel üle finisijoone seitsmendana. Peale seda ei suhtutud temasse enam,kui mingisse tundmatusse selli. Ratturid respekteerisid ja austasid Indrek Otsust kui võrdväärset ja konkurenti, mida juhtub selle ala inimeste seas lihtsalt üliharva.

Eks see asi tekitanud meis-noorratturites ka väheke vimma. Iga vingumise ja vastuajamise peale kostsid treenerid peaaegu alati aga kuidas siis Otsus jõuab või vaadake mis rattapanniga see Otsus sõidab ja teist kiiremini.Vahetevahel tekkis siis tunne, et tõmba või üle küüru selle tülikal vanamehel!

Hoopis hulluks läks asi 1995 aastal . Eesti meistrivõistluste tase oli tugev, sest kohal olid kõik välisklubides sõitvad ratturid.Eraldistardis küündisid keskmised kiirused juba 44,5 km/h kanti.
Ilm oli raskete killast, tuult parasjagu. Indreku tippvorm oli ajastatud perfektselt. Teda kardeti kui potensiaalset konkurenti, kuid pjedestaalikohta ei julgenud keegi välja pakkuda. Oleksite pidanud ainult nägema teenekate jalgrattatreenerite nägusid,kui poole distantsi pöördepunktist teatati : Hetkel on liider Indrek Otsus kümnesekundilise edumaaga Janek Ermeli ees. Seekord pääses ratturite seltskond siiski suuremast häbist.Lõpus kaotas Otsus napilt Ermelile,keda on peetud üheks Eesti kõigi aegade andekamaks noorratturiks. Kes teab mis oleks Janekist saanud kui mitte treeningul juhtunud autoõnnetuses hukkunud ei oleks…

Sellest alates ei siunanud treenerid enam oma hoolealuseid, kui nad eraldistardis atleedi käest tappa said. Indrek Otsusest oli saanud arvestatav eraldistardispets ja konkurent.
1997 aastal sõitis Indrek ennast pronksile ja 1999 aastal 16 kohale.
Saavutused on märkimisväärsed , sest vanuse poolest võiks Otsus enamikule temaga konkureerivast ratturitekambast isaks olla

Spordi ja rattateema üle Indrekuga vesteldes selgusid ka tema treeningumahud. Need oleksid siis vastavalt 22 000km ja 1000 treeningtundi aastas. Selliste kolossaalsete numbriteni jõuavad juba keskmised profiratturid. Hullumeelne on arvudejada juba selle polest, et kõik kilomeetrid on sõidetud Eestis, mitte Lõuna Hispaanias! Arvestades meie ilmastikutingimusi, on need päris kenakesed.

Vestlesime ka pikalt üleüldistel temposõiduteemadel. Oma imestuseks avastasin, et eraldistardi ja treki tempoalade teemadel on Indrek rohkem kodus kui mõned jalgrattatreenerid. Ei teagi vast ühtegi inimest, kes meil nii põhjalikke teadmisi omaks. Internet on käeulatuses, miks mitte..

Kuigi usun, et asi on hetkel lihtsalt suhtumise taga. Eraldistart on üks raskemaid alasid ning pealeselle on kõigile ju aastaid pähe taotud, et Eraldistart ja meeskonnasõit on idabloki ja venelaste pärusmaa!
Arusaamatu jutt. Kui teha pisutki statistikat, vaatavad tugevate võistluste finisiprotokollidest vastu sellised nimed nagu Tõnu Roosmäe, Oleg Ljadov, Aivar Murd, Lauri Aus ja paljud teised kõik puha Eesti ratturid.

Sama asja heidetud kunagi ette ka jalgpallitreener Roman Ubakivile, kui ta omale pisikesed Lõvipoisid treenida võttis. Eestlane ei suutvat lihtsalt jalgpalli mängida.
Selle peale vastanud Ubakivi loogiliselt Aga kuidas ei suuda, on ju suutnud!
Tagantjärgi mõeldes oli jonnakal jalgpallitreeneril tõsi taga. Mart Poom, Marko Kristal, Martin Reim ja teised tugevad praegusaja jalgpallurid on ju pärit sellestsamast Lõvide meeskonnast.

Vestleme veel natuke endistest ja praegustest võistlustest . Indrek arvab, et lausa kuritegu olevat olnud kunagi Kuremaal korraldatud populaarsete 100 km eraldistardivõistluste soikujätmine. Küll seal oleks alles uhada saanud ohkab Otsus endamisi. Võibolla olid põhjused ka ajas. Üleminekuperiood, Liidu koondis lakkas olemast ja kõik ratturid sihtisid lepinguid välisklubidega.
Praegu võiks seda isegi üritada. Iseasi, kas leiduks peale Indrek Otsuse ja preguse Jalgratturite Liidu peasekretäri Urmas Karlsoni selliseid hulle, kes seal starti söendaksid minna…

Küsin ka ääri veeri , egas Ratturite Hirm veel püssi põõsasse kavatse visata?
Kus sa sellega, juttu tuleb hoopis treeningukoormuste vähendamistest ja teatud spetsialiseerumisest. Sean Kelly ju võitis ka 42 aastasena Tor de Suisse`i avaldab Indrek arvamust. No eks see ole siis kevadel näha. Kuule ma pean nüüd minema hakkama, asfalt juba taheneb ja sooja ka parasjagu (õues on 1C !), pean veel Revalist läbi käima ja siis saab ratta kuurist välja ajada kiirustab Otsus mind tagant.
Jätame nägemiseni ja lisame veel ratturlikult Kui enne ei näe, siis stardis ikka.

Laupäeva hommik, keeran auto soojendust kangemaks ning vaatan kahetsusega bussipeatuses konutajaid. Pean kiirustama, sest õpilased ootavad juba spinningutunni algust. Paldiski maanteel, natuke enne Status Club`i tuleb Klooga ringilt vastu tuttav soojades riietes ja ratturimütsis sõitja.Tervitan teda käeviipega, Indrek tervitab ka. Pargin auto klubi ette ja matan maha mõtte veel kunagi Otsusele eraldistardis pähe teha.

Autor: Urmas Tölp