Jaapani vibulaskmine – uus spordiala?

Kyudo – Jaapani vibulaskmise kunst

AJALUGU
Kyudo (tõlkes „vibu tee“) kujunes välja Kyujutsu vibulaskmise sõjakunstist zen-buddisti munkade vahendamisel tõenäoliselt juba 17. sajandil. 19. sajandil lõpus, kui samuraid ühiskonnakihina olid kadunud ja suur osa sõjakunsti koolidest olid suletud, arendasid grupp entusiaste Honda Toshizane eestvedamisel välja stiili, milles olid esindatud nii sõjakunsti võtted kui ka tseremoniaalne vibulaskmine. 1949 loodi Jaapani Kyudo Föderatsioon (ANKF) ja juba 1953 aastal avaldati uued unifitseeritud Kyudo reeglid ning kõik Kyudo harrastajad said treenida ja võistelda ühes stiilis. Tänapäeval ei ole vibu enam sõjarelv, vaid vaimu ja keha treenimise vahend. Kaasaegses Kyudos on esikohal harmoonia maailma ja iseendaga ning nauding vibulaskmise protsessist mitte ainult mehaanilisest märklaua tabamisest. Paljud harrastajad kirjeldavad Kyudot lõõgastava ja mõtiskleva kunstina.

Kyudo on populaarne nii Jaapanis, kui ka mujal maailmas. Jaapanis kõikjal asuvad Kyudo dojod (Kyudojod) ja ülikoolides on olemas oma Kyudo klubid, kus üliõpilased saavad harjutada vibulaskmist peale tunde. Samuti jätkavad oma traditsioone ka keskaegsed koolkonnad, kus õpetatakse erinevad vibulaskmise stiile. Tuntuim ja vanim nendest on Ogasawara ryu koolkond.

[pilt=15229]

TREENINGUST
Kyudo treeningute jaoks on vajalik korrektne vormikohane riietus, mis koosneb valgest särgist (Gi), musta värvi laiadest jaapani pükstest (Hakama), pikast ja laiast vööst (Obi) ja valgetest sokkidest (Tabi). Loomulikult on edasijõudnutel tulemuslikuks treeninguks vajalik vibu (Yumi). Yumi peab olema harrastajale sobiva tõmbetugevusega ja nooled õige pikkusega. Spetsiaalne kinnas Yugake peab samuti olema väga täpse suurusega, ei kitsas ega suur. Yumi komplektis on varu vibunöör (Tsuru), kaks erinevad pulbrit Giriko ja Fudeko, erinevad nooleotsad ja muu.
Kyudo treeningutel eristatakse kolm õpingu vormi: Mitori Geiko – õppimine vaadates, kuidas sensei käitub dojos ja kuidas ta laseb vibust; Kufu Geiko – Kyudo tehnikate pähe õppimine ja vaimne valmisolek kasutada õpitut praktikas; Kazu Geiko – iseseisev laskmine ja tehnikate lihvimine, vibulaskmise protsessi isikustamine ja enda vaimne arendamine läbi Kyudo ideoloogia.
Kyudot saab harrastada alates 14. eluaastast, sest nooremas vanuses laste kätele ja õlavöötmele treeningutel avalduks liiga suur staatiline koormus, mis võib negatiivselt mõjutada luustiku arenemist. Täiskasvanutele sobib see kunst igas vanuses, peaasi, et on huvi ja suhtutakse austusega Jaapani kultuuri ning jätkub pühendumust süveneda selle kauni kunsti õppimisse.
Kyudo Eestis teeb oma esimesi samme ja teha on veel palju – alustades varustuse soetamisest ja seminaride korraldamisest kuni õigesti kujundatud treeningsaalini. Eesti Kyudo vaatab tulevikku rõõmsalt ja suure lootusega.

[pilt=15230]

RAHVUSVAHELISUS
Rahvusvaheline Kyudo Föderatsioon (IKYF) loodi 2006 aastal ja selle organisatsiooni aupresidendiks sai Tema Keiserlik Majesteet Printsess Takamado.
Euroopa Kyudo Föderatsioon ( EKF) loodi aastal 1980.
IKYF ja EKF poolt organiseeritakse rahvusvahelisi seminare ja võistlusi. Tunnustatud Kyudo õpetajad reisivad üle maailma, et õpetada Kyudo harrastajaid. Viimasel ajal on populaarsed ka online treeningud.
Lähimad riigid, kus saab õppida Kyudot on Läti, Venemaa, Soome ja Rootsi. Esimene Kyudo seminar Eestis toimus 2020.a veebruaris Läti Kyudo sensei Vladimir Kindzulise juhendamisel, kuid sõbralikud suhted Läti ja Venemaa Kyudo senseidega olid loodud juba varem. Nii näiteks osalesid Eesti Kyudo huvilised seminaridel Riias ja Peterburis juba 2019a.

EESTI
Alates septembrist 2020 toimuvad Tallinna klubis Taikikai ametlikud Kyudo treeningud, mis on mõeldud algajatele, kes saavad omandada baasteadmised Kyudos ilma päris vibu kasutamata. Sellisteks treeninguteks kasutatakse nii öelda „kummi vibu“, jaapani keeles – Gomu Yumi. See on spetsiaalne trenažöör, mis võimaldab omandada Hassetsu ehk kaheksa etappi, millest Jaapani vibulaskmine koosneb. Treeningutel õpetatakse ka Kyudo etiketti, mõisteid, kehaasendeid ja jalgade tööd.

Treeningute toimumisajad leiad [url=https://www.taikikai.ee/treeningud/kalender/]SIIT[/url]

[pilt=15231]

TREENINGVAHEND
Vibu on üks vanimatest relvadest, mida inimene on loonud. Esimesed vibu kujutised Aafrikas on üle 70 tuhande aasta vanad.
Vibud Jaapani saarestikus olid kasutusel juba nooremal kiviajal. Esimesed Jaapani pikkvibud ilmusid tõenäoliselt esimesel aastatuhandel eKr. Vibud olid valmistatud täispuidust ja värvitud mustaks.
Algselt oli vibu jaapanlaste jaoks asendamatu ellujäämise vahend. Peale inimkonna sotsiaalset kihistumist sai jahivibust järk-järgult tõhus sõjarelv. Kõige esimene Jaapani imperaator Jimmu (711 eKr – 585 eKr) oli vapper ja kuulus sõdalane, keda piltidel traditsiooniliselt kujutati hoidmas käes vibu.

Lisaks jahi- ja sõjapidamisele oli vibu laialt kasutusel religioosses rituaalides ja tähtsate sündmuste tähistamisel. Läbi aastate on säilinud palju vanu rituaale, mille lahutamatuks osaks on vibulaskmine. Näiteks õnnistatakse rituaaliga Momote Shiki noori inimesi, kes on saanud 20-aastaseks ehk Jaapani kultuuris jõudnud täiskasvanuikka. Teine kuulus rituaal Jabusame sooritatakse väga osavate vibulaskuritega, kes peavad ratsutades tabama väikesi märklaudu.
Jaapani vibulaskmisele on tugeva jälje jätnud kultuurne seos Hiinaga. Hiinas oli vibu pikka aega eelkõige aristokraatlik relv, mida kasutasid vaid kõrgklassi esindajad. Jaapani vibulaskurite kõrgetest ideaalidest kujunesid ajapikku kõigi samuraide aukoodeksi põhimõtted – väärikus, voorus ja viisakus.

Originaalne Jaapani vibu ehk Yumi on üle 2,2 m pikk, kuid Jaapani vibu ei ole kuulus mitte ainult oma pikkuse poolest. Yumi on asümmeetrilise kujuga ja nool ei asetata vibule mitte keskele, nagu teistel vibudel, vaid paikneb vibu alumisel kolmandikul. Tõenäoliselt oli sellise kujuga vibu eriti sobiv laskmiseks põlveasendist ja sellist vibu oli mugav kasutada ka ratsutades. Veel üks asi on iseloomulik vaid Yumile – peale iga lasku pöörab vibu käes ringi nii, et vibunöör jääb randmest väljapoole. Selle tehnika nimi on Yugaeri.

[pilt=15232]

Autor: Alexandra Kivisalu