Jõutreening ja lapsed…

Paljud lapsevanemad, samuti ka kehalise kasvatuse õpetajad ja jõusaalitreenerid on endiselt arglikud ja kõhklevad, kui asi puudutab lapsi ja jõutreeninguid. Sellel on mõnes mõttes ka hea põhjus, kuna üsna kaua aega on valitsenud kuulujutud ja müüdid, et jõutreening on lastele kahjulik. Õnneks tänaseks on teadus tõestanud, et ühe terve lapse jaoks on jõutreening efektiivne treeningualternatiiv ja mis veelgi olulisem täiesti ohutu alternatiiv.

Väärarusaamade korrigeerimine

Laste jõutreeninguga on seotud arvukalt erinevaid müüte, mida tihtipeale nii vanemad kui õpetajad oma suhtumistele aluseks võtavad. Levinuim müüt on, et jõutreening paneb kasvu kinni ja et lapsed ei peaks jõutreeninguga enne 12 aastaseks saamist üldse raskustega treenima. Olgu aga öeldud, et nendele „kõlakatele pole teaduslikku kinnitust. Veel enam, kõik USA juhtivad fitnessi ja meditsiini organisatsioonid pigem soovitavad noortele jõutreeningut, eeldades loomulikult, et kõiki antud instruktsioone jälgitakse, tehniliselt sooritatakse harjutusi korrektselt ja järelvalve all. Mis puutub vanusesse, mil raskustega võib treenida, siis öeldakse, et lapsed võivad raskustega treenida niipea, kui nad suudavad sooritusnõuetest aru saada ja õpetaja/treeneri poolt antud juhiseid järgida. Üldjoontes suudavad lapsed juba 7 8 aastaselt need kriteeriumid täita.

Kasutegurid

Kasutegurid, mis jõutreeningust saadakse on laste puhul tegelikult samad, mis täisealistegi treenijate puhul. Samas, varasele algusele ei peaks kindlasti ülemäära suurt tähtsust omistama. Pigem võiks ka jõutreeningu üheks esimeseks kasuteguriks lugeda selle, et on tehtud samm aktiivsete ja sportlike eluviiside suunas. Ja kui vanematele ainuüksi sellest ei piisa, siis üldine vormisolek ja lihastoonuse tõus, luude mineraalne tihedus, kehakoostise muutused, koordinatsiooni paranemine, suurenenud jõudlus ja vastupanu suurenemine igasugustele vigastustele peaksid olema piisavalt mõjuvad argumendid, et oma maimukest jõutreeningutele lubada.
Lapsed ise näevad esimese kasuna loomulikult seda, et jõutreeningud parandavad resultatiivsust ja tõstavad sooritusvõimet ka teistel aladel, peale selle hakatakse tajuma jõutreeningutest tulenevat sotsiaalse staatuse muutumist. See ei ole ka loomulikult halb, kuid lapsed ise ei suudagi esmalt hoomata jõutreeningust tulenevaid pikemaajalisi positiivseid kasutegureid. Sellest hakatakse aru saama 11 14 aasta vanuses ja pigem on nii, et mingisugune luu tiheduse muutumine ja vigastuste vältimise profülaktika ei motiveeri neid absoluutselt ja võib mõnda last isegi demotiveerida. Ikka motiveerib pigem see, et käiakse jõusaalis ja sellest on silmnähtavalt paranenud ka kiiruseomadused jalgpalliplatsil.

On tähtis, et tajutaks enese täiustumist ja edu ning loomulikult ei tohiks treeningut liiga vara rutiiniks ajada, treening võiks olla lõbus.

Tõlkijalt: tõlkija viimase lausega muidugi päriselt nõustuda ei saa. Ok, liialt vara ei tohi treeningutega tapma hakata, kuid leian, et iga treeneri kohus on hakata kohe algusest peale lapsele selgitama ja sisendama, et tulemuste jaoks tuleb tööd teha ja vaeva näha ning nii mõnigi kord valu ja ebamugavust tunda, mis ei ole alati „fun. Paljud treenerid, instruktorid ja õpetajad armastavad rõhutada seda „fun´i ja mängulisuse olulisust, mis on tõepoolest tähtis, kuid väidan endiselt, et jõusaali treening ei ole see, mis peaks alati fun olema. Vastasel korral ei hakka teid edu saatma, see on garanteeritud!!!
Samas paljudel juhtudel, paljude alade korral tõepoolest on see nö. fun ja võistlusmoment algajate seas vajalik. Jõusaalis töötab see minu arvates minimaalselt. Teatud taseme juures ja teatud teadlikkuse astme juures küll, kuid algajatel mitte. Mõelge mis saab tehnikast, kui käiakse saalis ainult vastaste tulemuse ülelöömise eesmärgil või ainult klassikaaslaseid üle trumpamas. Tehnika kaob ju kus kurat, sest iga hinna eest üritatakse teha rohkem kordusi kui tegi klassivend või iga hinna eest tuleb tõsta rohkem, kui tõstis pinginaaber. Mina treenerina leian, et on eluliselt tähtis igasugune võistluslikkus jõusaali algajate seas MAHA LAITA!!!

Artikli jätk…

Lõbusus ja emotsionaalsus on laste nr. üks motivaator.

Veel üks oluline mõjuv argument laste jõutreeningute positiivsuse suhtes on enesehinnangu suurenemine, korra ja kohusetunde tekkimine ning efektiivsem sotsialiseerumine.

Mõelgem tagasi oma koolinoorusele. Mis mängusid teie mängisite ja kooli kehalises kasvatuses läbi aegade on mängitud? Loomulikult ikka needsamad jalgpall, korvpall, võrkpall kõik need nõuavad kiirust, head vormi, hüppevõimet, reaktsiooni jne. Need on omadused, mis määravad edu pallimängudes. Samas, kõik need omadused tuginevad suuremal või vähemal määral lihasjõule.
Teisalt tihtipeale on just ülekaalulised lapsed meeskonna mängudes tõrjutud ja tagasihoidlikud. Ent milline kehaline võime on ülekaalulistel lastel tihtipeale arenenum, kui võib olla mitteülekaalulisel lapsel just jõud ja jõunäitajad. Seega oleks jõutreening just heaks alternatiiviks ülekaalulistele lastele. Miks piinelda meeskondlikus alas ja olla võib olla pidevalt tõrjutud ja peksupoiss, kui võib olla jõusaal, igati individuaalne, oleks suurepärane väljund. Pealegi tõstaks see enesehinnangut ja seda just neil, kes seda kõige rohkem vajavad.

Kuidas alustada?

On oluline, et treenerid ja õpetajad ei hakkaks kehtestama mingisuguseid ekstreemseid treeningtehnikaid ja filosoofiaid, mis võib olla nende endi peal hästi töötasid. Tuleks jääda üldiseks ja järgida üldiseid juhtnööre. Igale lapse „murele tuleks reageerida ning nendega tegeleda. Treeneri, õpetaja või instruktori enda suhtumine ja suhtumine treenivatesse lastesse on ülima tähtsusega.
Treeningute algus ja alustamine peaks olema aeglane ja rahulik, tuleks algul alati pigem ennast (lapsi) rohkem alahinnata, kui neid päris kohe raskustega proovile panna. See ei ole mitte ainult ohutum, vaid jätab ka ruumi piisavaks arenguks ja progressiks. Ja selline regulaarne, lastele endile arusaadav edu ja progress on väga vajalikud ja motiveerivad.

Tõlkijalt: see viimane lõik tähendab siis seda, et te ei pane kohe nii öelda tampi taha ja ei „tõmba neid kinni!!!

Esmane fookus peab olema suunatud korrektse tehnika ja jõutreeningu baasprintsiipide õpetamisele. Lastele tuleks tutvustada erinevaid harjutusi, samuti erineva iseloomuga koormusi (trenazöörid, vabad raskused, treeningpallid jne.). Tuleks eelistada terve keha treeningut ja pidada silmas, et kõik peamised lihasgrupid saaksid läbi töötatud.

Harjutamine jõusaalis peaks olema emotsionaalne, turvaline ja aitama lastel suurendada huvi füüsilise aktiivsuse suunas.

[url=http://www.acefitness.org/Tõlkijalt]http://www.acefitness.org/

Tõlkijalt[/url]: otisin internetist tähtsamaid ja olulisemaid punkte, mida silmas pidada, kui hakkate lastega tegelema või neile treeningprogrammi koostama:

1. Kui tutvustatakse uue harjutuse tehnikat, peaks instruktor kindlasti juures olema ja väga hoolikalt jälgima õppeprotsessi.

2. Lapsed õpivad harjutusi kõige paremini neid harjutusi tehes. Laske neil harjutusi proovida, uusi harjutusi katsetada, kuid ainult oma valvsa pilgu all.

3. Treeningu keskkond peaks olema võimalikult turvaline. Treeningvahendid peaks olema töökorras ja mittepurunevad, selles veendu enne treeningu algust.

4. Treeningsaal peaks olema hästi ventileeritav. Samas ei tohiks tuul liialt tõmmata, kuna lapsed on haiguste suhtes vastuvõtlikumad kui täiskasvanud. Julgustage neid treeningu ajal jooma, isegi siis, kui nad väidavad, et neil ei ole janu.

5. Enne ja pärast jõusaali treeningut võiks sooritada kergeid venitusi ja võimlemisharjutusi.

6. Alustage kogu keha treeninguga ühel sessioonil Valige tervele kehale 6 8 peamist baasharjutust (nii alakehale kui ülakehale). Igat harjutust esialgu 1 seeria, jääge kordusvahemikku 10 15 kordust. Alustage pikkade seeriatega ning jõu arenedes ja koordinatsiooni paranedes jätkake vaikselt treeningraskuste suurendamist ja korduste vähendamist. Pikad seeriad võimaldavad hästi õppida tehnikat, ei kutsu esile vigastusi, annavad aega vahendi tunnetuse leidmiseks.

7. Maksimaalraskuste tõstmine ei ole soovitatav. See tähendab, et kohe alguses ei tohiks punnitada pidevalt raskusi, mida jõutakse tõsta vaid kordusvahemikku 1 6 kordust.

8. Alustamiseks sobib 2 3 treeningut nädalas, mittjärjestikkustel päevadel.

9. Nagu öeldud, treeningraskusi tuleks suurendada järk järgult korrelatsioonis individuaalse arenguga.

10. Arenedes võib suurendada ka seeriate arvu, samuti harjutuste arvu treeningul

11. Raskete baasharjutuste, nagu kükid, lülitamisel treeningprogrammi peaks arvestama iga treenija individuaalseid iseärasusi, võimekust.

12. Kohelege ka lapsi austusega ja rääkige nendega nii, et nad teist aru saaksid. Lapsed peaks end trennis vabalt ja mugavalt tundma ning ootama oma järgmist trenni.

13. Jõutreening peaks kindlasti olema osa laste üldisest kehalisest treeningust ja kehalisest aktiivsusest.

[url=http://sportsmedicine.about.com/cs/kids/a/aa060500.htm]http://sportsmedicine.about.com/cs/kids/a/aa060500.htm[/url]

Ja veel…

7 aastased või nooremad:

Tutvustage neile peamisi harjutusi, oma keha raskusega ja kergete lisaraskustega; tutvustage raskustega treeningu olemust; õpetage erinevaid harjutamise meetodeid – võimlemisharjutusi, harjutusi paarides ja partneriga ja kergete lisaraskustega; hoidke treeningumaht madal.

8-10:

Järk järgult suurendage harjutuste arvu, proovige erinevaid tehnikaid, õppige uusi juurde; hakake koormustega erinevate harjutuste suhtes arvet pidama, hakake tasapisi koormuse suurendamisele mõtlema, jälgige reaktsiooni harjutustele ja koormuse suurendamisele.

11-13:

Jätkake erinevate harjutuste tehnikate õpetamist; jätkake koormuste progressiivse suurendamisega; rõhutage tehnika tähtsust; jätkake uute veelgi keerukamate harjutuste tutvustamist.

14-15:

Suurendage treeningu mahtu. Võtke kasutusele edasijõudnute treeningu jaotusi.

16 ja vanemad:

Võite tutvustada täiskasvanute treeningjaotusi ja treeningprogramme, eeldusel, et teadmised eelnevatest staadiumitest on olemas. Suureneb treeningmaht ja treenitakse sarnaselt täiskasvanutele.

[url=http://www.davedraper.com/youth-strength-training.html]http://www.davedraper.com/youth-strength-training.html[/url]

Retrospektiivne ülevaade, mis uuris vigastuste ja jõutreeningute korrelatsiooni prepuberteediealistel, leidis, et vigastuste tekke seisukohalt on jõutreening turvalisem, kindlam ja ohutum, kui ükski teine sport või kehaline tegevus (Hamill, 1994).

[url=http://www.bodybuilding.com/fun/drobson38.htm]http://www.bodybuilding.com/fun/drobson38.htm[/url]

Autor: Tõllkinud ja koostanud Janar Rückenberg