Kaaliumi Laadimine

Flex
Küsimus: Kuulsin, kuidas üks kogenud kulturist rääkis treeningsaalis midagi kaaliumi laadimisest”. Millega on tegu? Millised on selle toimemehhanismid ja tulemus?

Vastus: Kaaliumi laadimine on sarnane tehnika süsivesikute laadimisele, mida kulturistid enne võistlusi, kuivema, samas massiivsema keha (vormi) otsinguil, kasutavad.
Kaalium on teatud mõttes raku mahu (vee sisalduse ja ühtlasi ka massi) määratleja, mis tähendab, et kaalium tõmbab sarnaselt kreatiinile vett rakkudesse. Kreatiini vettsiduv omadus on muidugi oluliselt suurem. Kaaliumi sisaldus ja kontsentratsioon mõjutavad tugevasti raku vee sisaldust, mis on omakorda korrelatsioonis ekstratsellulaarse (rakkudevahelise) vedelikuga.
Nii, et ajutine kaaliumi kontsentratsiooni suurenemine rakkude sees põhjustab ka ajutise vee mahu kasvu lihasrakus.

Ekstra vee lisaeeliseks on, et see soodustab ka valgusünteesi.
Ent kulturistid praktiseerivad seda tehnikat pigem teistel eesmärkidel. Kaaliumi laadimine, nihutades elektrolüütide (kaalium/naatrium) kontsentratsioonidest tekkivat ekstra ja intratsellulaarse vee tasakaalu, võib õigete dooside ja ajastamise korral kulturisti tublisti kuivemaks muuta.
Vastupidiselt naatriumile, kaalium resideerub ja paikneb kontsentreeritumas koguses, rakkude (lihasrakkude) sees. Lihasrakkude vahelises ruumis on kaaliumi suhteliselt vähe. Nagu öeldud, paikneb kaalium lihasrakkudes (raku plasmas) ning tema olemasolu seal ahvatleb” vett naha alt, rakkudevahelisest alast, rakku.

Selline fenomen soodustab vee adekvaatset ja võrdset jagunemist ning ühtlasi soosib kulturiste, tõstes juba iseenesest lihaste definitsiooni ja separeesuvust. Ning samal ajal oleme hüdreeritud (veega varustatud).

Suurendamaks intratsellulaarse keskonna kaaliumi kontsentratsiooni meelitame” veelgi rakkudevahelist vett rakkudesse ja kulturist võtab veelgi kuivema väljanägemise.
Kaaliumi laadimist ja tagamaid ei olegi spetsiifilisemalt uuritud, seni teadaolevad faktid tulenevadki suuremalt jaolt kulturistide enda praktikast.

On oluline teada, et kui kaaliumi saadakse (manustatakse) juba eelnevalt dieedil olles piisavalt (defitsiiti ei ole tekkinud), ei ole/ei pruugi laadimisest ja lisamanustamisest kasu olla. Pärast ilmaolekut” ja defitsiiti esinevad ka intratsellulaarse kaaliumi kontsentratsiooni tõusus teatud superkompensatsiooni” omadused ja ilmingud. Intratsellulaarsel kaaliumi kontsentratsioonil on samuti oma ülemine piir, mille ületamisel heidetakse ka liigne kaalium rakust välja ning siis muudab juba see meid omakorda vesiseks” .

Üldiselt meditsiinis on kaaliumi defitsiit suhteliselt harvaesinev fenomen, samas on tõenäoline, et intensiivselt treenivad kulturistid vajaksid kaaliumi rohkem, kui nad seda saavad (seda ka massiperioodil). See hüpotees kehtib veel enam nende kulturistide kohta, kes kannatavad nn. puuviljade foobia all (kartes puuviljades sisalduvaid süsivesikuid, eriti fruktoosi), kuna puuviljad annavad suure osa toiduga saadavast kaaliumist.

Nii, et kaaliumiga ei tohiks ka liialdada, ideaalne oleks kuni paar grammi päevas.

Kaaliumi laadimise põhiidee olekski see, kui me suudaks luua olukorra, kus intratsellulaarse kaaliumi kontsentratsioon oleks suurem kui ekstratsellularse naatriumi kontsentratsioon. Kaaliumi kontsentratsioon ei peakski drastiliselt normaalseid piire ületama, vaid nii palju, et rakkude sisekeskond oleks kontsentreeritum ja vesi üritaks lihasrakkudesse tungida, eesmärgiga erinevaid kontsentratsioone tasakaalustada.
Protsessi õnnestumine peakski tagama kuivema võistlusvormi.

Autor: Janar Rückenberg