Kas sportlased, kes kasutavad keelatud aineid, saavutavad naturaalselt treenijate suhtes ebaausa eelise… I osa
Tegemist ülihuvitava artikliga, kus väga targad inimesed, ülikoolide professorid jt. jagunevad kahte leeri ning esitavad argumenteeritud põhjendusi, miks steroidide ja teiste keelatud ainete kasutamine on või ei ole eetiline ning kas neid peaks lubama kasutada või peaks neid jätkuvalt keelustama. Põnevat lugemist!
Esitan esmalt nende inimeste argumendid, kes arvavad, et keelatud ainete kasutamine ei ole kuidagi ebaeetiline ja vale teguviis ning on pigem isegi õigustatud:
Bennett Foddy, mitmete mainekate ülikoolide professor on 2005. a. esitanud järgneva väite:
„Vahet pole, kas te parandate oma verenäitajaid läbi mäestikutreeningu, kasutate hüpoksia seadet või EPO – t. Ent viimane nimetatuist on keelatud. Mõnel sportlasel on juba naturaalselt suurem raku maht, seega eelis siis lihtsalt tänu heale õnnele? Mõned saavad omale hüpoksia seadet lubada, mõned ei saa, kas see on siis aus? Samuti ei ole loodus õiglane. Ian Thorpe´il on sellised labajalad, mis annavad talle sellised eelised, mida ühelgi teisel ujujal ei ole, ükskõik kui palju nad ka ei treeni. Samuti on osad võimlejad painduvamad kui teised, osad korvpallurid pikemad kui teised jne. Legaliseerides keelatud ained me hoopis võrdsustaksime tingimusi ja ühtlustaksime „mänguvälja“. Keelatud ained seadustades kõrvaldaksime geneetilise ebavõrdsuse mõjud. Hetkel keelatud nimekirja kuuluvate ainete kasutamine on kaugel igasugusest ebaaususest, otse vastupidi, dopingu kasutamise dereguleerimine, sellele vabamalt vaatamine tähendaks võrdsemaid tingimusi.“
Norman Fost, Wisconsin´i Ülikooli professor ja meditsiinilise eetika programmi direktor on 2008. a. öelnud järgmist:
„Puudub veenev ja selge argument, mis kaitseks väidet, et keelatud ainete kasutamine on ebaaus. Kui selline argument oleks, tuleks keelata ka treenimine ja treeneritepoolne juhendamine. Võistlus on ebaaus, kui sportlasel on juurdepääs mingisugustele tingimustele, vahenditele või võimalustele, millele teistel ei ole juurdepääsu. Võrdseid võimalusi saab efektiivsemalt tagada mitte keelustades vaid pigem asjasse vabamalt suhtudes.“
Robert Simon, PhD, Hamilton´i Kolledz´i Filosoofia professor räägib 2004. a. nii:
„Paljud arvavad või tajuvad, et illegaalsed sooritusvõime parandajad annavad justkui ebaausa eelise, ent me peaksime tõstma küsimuse, kas nendel tajumistel on ka reaalne alus ning kas sellised arvamused on õigustatud ja põhinevad veenvalt tõestatud argumentidel. Kõne all oleva temaatika käsitlemisel saab analoogiaid tuua spordivarustuse kasutamisega sportlaste hulgas. Kui üks võistleja golfiturniiril kasutas palli, mis lendab selgelt paremini ja kaugemale kui teised pallid, isegi kui teisi palle lüüa sama jõuga, siis oleks turniir väidetavalt ebaaus. Üks võistlejatest saaks selgelt läbi kergema vaevaga (saavutaks eelise) ja mitte oma suurepärase löögioskuse tõttu, vaid lihtsalt parema varustuse (antud juhul golfipalli) tõttu. Sarnane olukord tekib ka siis, kui sportlane kasutaks näiteks steroide, ta saavutaks tõenäoliselt samasuguse eelise, mis oleks ebaaus.
See on aga olukorra üks külg. Ka kõige paremal juhul jääb tegelikult ikkagi ebaselgeks, kas turniir ikka oli ebaaus. Tõepoolest, kuna üks mängijatest kasutas teistsuguseid (paremaid) palle, siis tal olid eelised, kuid kuna pall oli selgelt kättesaadav ka teistele, tavalist varustust kasutanud võistlejatele, siis mis muudab selle eelise ebaausaks?
Võistlevad sportlased on sunnitud igas mõttes erinevate tingimuste alusel konkureerima, erinevad treeningu võimalused, juhendamine, treeningvarustus, toitumise võimalused, geneetilised eeldused…kõik need on aspektid, mis mõjutavad sooritust tohutult ning selle varieeruvust ning erinevust sportlaskonna seas võiks vägagi ebaausaks ja ebaõiglaseks pidada.
Kuni me ei saa öelda, miks on keelatud ainete poolt tagatud eelised ebaseaduslikumad kui muudest eelpool nimetatud tingimustest tulenevad eelised, on hoopis ennatlikud väited ainete kasutamise ebaeetilisusest ebaseaduslikud ja lubamatud.“
Sharon Ryan, PhD, West Virginia Ülikooli Filosoofia õppetooli juhataja arvas 2008. a. selliselt:
„Tulenevalt majanduslikest võimalustest, isegi õnnest ja juhusest jäävad osad sportlased alati omama paremaid võimalusi. Neil on paremad võimalused lisandite soetamiseks, treenerite palkamiseks, toitumisspetsialisteide hankimiseks, treeningu võimaluste, informatsiooni, varustuse ja isegi paremate advokaatide hankimiseks. Kasvõi see, et mõnedel sportlastel on treenimiseks rohkem vaba aega kui teistel. Mõned on juba naturaalselt targemad, kiiremad, nutikamad ja tugevamad. Mitte kunagi ei võistle kõik sportlased võrdsete võimaluste alusel, kas nad siis kasutavad keelatud aineid või mitte, „mänguväljak“ ei saa kunagi tasandatud olema…ja just see on ebaaus.“
Järgneb…
Autor: Tõlkinud Janar Rückenberg