Kas toidu kombineerimine on müüt? Ärgem laskem ennast lollitada!
Toidu kombineerimine on selline lähenemine toitumisele, mille kohaselt erinevaid toitainete gruppe tuleks süüa erinevatel aegadel.
Argument sellisele lähenemisele on, et erinevad toidud (toiduainete grupid) seeduvad läbi erinevate seedemehhanismide. Ehk, süües teatud toitusid koos, näiteks valgurikkaid toitusid koos süsivesikurikaste toitudega oleks mõlema toitaine (valgud ja süsivesikud) imendumine justkui häiritud. Häirunud imendumine omakorda viib selleni, et toit jääb seedesüsteemi kinni, ei liigu edasi ja hakkaks justkui käärima. See omakorda soodustab erinevate toksiinide tekkimist ja kuhjumist, mis omakorda soodustab erinevate krooniliste haiguste teket. Selline on teooria toidu kombineeritud tarbimise taga.
Kust toidu kombineerimise teooria üldse pärineb?
Tegelikult on spetsiifiliste toitude kombineerimist toidukorda üritatud teatud põhjustel praktiseerida juba väga kaua aega (näiteks Kosher´i toitumine, mille korral piima ja liha ei tohiks koos tarbida). Aga toitude kombineerimine tervise ja tervislikkuse eesmärkidel on võrdlemisi uus kontseptsioon. Näiteks Hay dieedi korral, tekkis eelmise sajandi 1920-ndatel aastatel, on kõik toidud/toiduained jagatud kolme gruppi: happelised, aluselised või neutraalsed. Selle dieedi looja väitis, et kombineerides happelisi toitusid (näiteks valgurikkaid toite nagu liha, kala või piim) aluseliste toitudega (näiteks süsivesikurikkad toidud nagu teraviljad, kartul või riis) kutsume esile seedesüsteemis happeliste laguproduktide kuhjumise, mis on tervisele kahjulik.
Osutatakse asjaolule, et valgurikaste toitude söömine kutsub esile happeliste seedefermentide aktiivsuse, samal ajal süsivesikurikaste toitude söömine aktiveerib aluseliste seedeensüümide aktiivsuse. Süües neid kahte, tugevalt valgulist ja süsivesikute rikast toitu samal ajal tühistavad ja segavad seedimiseks vabanevate erinevate seedefermentide mõjud üksteist ning söödud toidu seedeprotsess on häirunud.
Toitude kombineerimise tavapärased või tüüpilised “reeglid”.
1. Alati tuleks süüa puuvilju eraldi tühja kõhuga või vähemalt 20 minutit enne, kui te midagi muud sööte.
2. Tärkliselised toidud sööge eraldi omaette või koos hautatud mittetärkliseliste köögiviljadega.
3. Liha, piimatooted, kala ja munad tuleks süüa eraldi omaette või koos hautatud mittetärkliseliste köögiviljadega.
4. Pähkleid, seemneid ja kuivatatud puuvilju võid süüa koos värskete köögiviljadega.
Erinevates plaanides tuuakse välja veel spetsiifilisi kombinatsioone, kuid laias laastus on eelnevalt esitatud reeglid põhilised seisukohad.
Kas on tõendeid, mis toetaksid toidu kombineerimise otstarbekust?
Lühidalt, tegelikult puuduvad ühesed ja otsesed tõendid, mis viitaksid, et süsivesikute ja valguliste toitude söömine samal ajal takistaks kuidagi mõlema toidugrupi seedumist ja imendumist. Olen teinud põhjalikku uurimistööd ja leidsin ainult ühe ülevaate artikli toidu kombineerimisest. Selles võrreldi traditsioonilise toitumise ja kombineeritud toitumise mõju kehakaalule. Autorid ei leidnud suuri erinevusi. Lisaks tundub mulle veider, et mõned toidu kombineerijad soovitavad, et kuivatatud puuvilju tuleks ka värsketest puuviljadest eraldi süüa. Et värskeid puuvilju tuleks süüa eraldi omaette ja enne kõike muud, kuna nendest saadavate süsivesikute imendumise kiirus on suur. Kuivatatud puuviljad on võrdlemisi sarnase keemilise koostise ja näitajatega ja süsivesikute imendumine on veelgi kiirem. Ometi soovitavad toidu kombineerimise pooldajad kuivatatud puuviljade kombineerimist teiste toitudega. Selles puudub loogika.
Veel, paljudes kiudaineterikastes köögiviljades on märkimisväärselt ka valkusid. Näiteks 80-85 grammi toorest brokolit sisaldab umbes 3-4 grammi valku ja 2-3 grammi süsivesikuid. Ma ütleks siis nii, et brokoli söömine peaks kutsuma esile samasuguseid probleeme kui riisi söömine lihaga, kui me räägime sellest, et erinevad fermendid tühistavad teineteise mõjud. Kusjuures sarnaste toitaineliste vahekordadega toitusid võib vabalt veel ja veel leida.
Kas toitude kombineerimisel võiks olla mingeid kasutegureid?
Toidu kombineerimise propageerijad soovitavad oma menüüdes tavaliselt töötlemata või vähetöödeldud täisväärtuslikke toitusid. Selline lähenemine on üldjuhul ülekaalulisust ja tervislikkust silmas pidades igati näidustatud ja see pole kindlasti kombineeritud toitumise propageerijate revolutsiooniline lähenemine (avastus). Hakates järgima toidu kombineerimise põhimõtteid valides oma menüüsse selle lähenemise soovitatavast toiduvalikust toitusid, siis kindlasti paraneb võrreldes endise toitumisega teie enesetunne ja langema võib hakata ka kehakaal. Kuid see ei tule mitte toitude üliõigest kombineerimisest, vaid sellest, et toidud, mis selles kombineeritud lähenemises soovitatud on tervislikud.
Kas toitude kombineerimise strateegia on väärt proovimist?
Fakt on see, et valitud toitumisplaan peaks olema säilitatav ja praktiline. Kombineeritud toitumise tavapäratud kombinatsioonid ja suhteliselt ebapraktilised põhimõtted on paljude jaoks tavaelus võrdlemisi ebareaalselt rakendatavad. Veel, suure osa inimeste eesmärk on toitumispõhimõtete valikul kaloraaž, kehakaalu alandamine ja rasvapõletus. Kombineeritud toitumise põhimõtetest lähtuvalt suure glükeemilise koormusega süsivesikurikaste toidukordade söömine ilma teiste toitaineteta põhjustab muutuvat näljatunnet ja insuliini ja veresuhkru kõikumist. Valguliste, rasvasisaldusega ja liitsüsivesikuid sisaldavate toitude kombineerimine toidukorda on tõhus viis aeglustada toidukorra imendumist, mis on kehakaalu kontrollimisel oluline. Kombineeritud toitumise korral seda väga rakendada ei saa.
Mina soovitan teile toitumisplaani, milles keskenduge töötlemata naturaalsetele toitudele. Iga toidukord võiks sisaldada kiudaineterikkaid töötlemata liitsüsivesikuid, asendamatuid rasvhappeid ja valkusid. Selline lähenemine on ikka ja jälle olnud jätkusuutlik, taganud piisava energiataseme ja tervise ning aidanud kaalu langetada.
[url=http://www.builtlean.com/2013/08/05/food-combining/]Allikas[/url]
Autor: Janar Rückenberg (tõlge)