Kehalise kasvatuse tund kui liikumisrõõmu tekitaja?

Käesoleva aasta jooksul, iseäranis viimastel kuudel on tulnud ridamisi erinevaid kajastusi, mille sõnum on üks: Eesti lapsed on kehaliselt väheaktiivsed ja ülekaalulisus võtab maad. Seoses sellega on järjest jõulisemalt tõusnud päevakorda ka jutud kehalisest kasvatusest ja selle olulisusest. Et olukord sinna välja jõuab oli praktikutel ammu teada. Ühelt poolt valmistab mulle rõõmu, et see on pannud inimesed kehalisest kasvatusest ja selle tähtsusest taaskord kõnelema. Ent teisalt on häiriv kuidas seda teemat kiputakse käsitlema. Kõik, kes räägivad kehalise kasvatuse tunnist, kui tunnist, mis peaks olema (juba praegu) üksnes nõndanimetatud liikumisrõõmu tekitav ei ole ilmselt kunagi aru saanud kehalise kasvatuse kui ainetunni olemusest. Ega ka sellest, et nii kaua kuni ka kehaline kasvatus ainena on reguleeritud riiklikult väljatöötatud ainekava poolt ei saagi kehaline kasvatus kõigi jaoks rõõmu tekitav olema. Miks? Kehalise kasvatuse ainekava on dokument, mis määrab eesmärkide ja ülesannete kõrval kooliastmeti (ja klassiti) õpetatava aine sisu, aga ka saavutatavad õpitulemused (ja hea on, et see on riiklikul tasandil reguleeritud). Sellest tulenevalt on naiivne ning lihtsameelne eeldada, et kooliastmete ja klasside lõpuks saab eeldatavate pädevuste omandamine kõikide jaoks ühtmoodi lihtne ja meeldiv olema. Ja ei peagi, sest vähe on neid uusi asju (ükskõik millises valdkonnas), mille omandamine on lihtne või mugav. Erinevad määratletud õpitulemused ei saa vähemalt poolte õpilaste jaoks kunagi olema koheselt ilma harjutamata omandatavad või saavutatavad, mistõttu olemegi “probleemi” ees: tuleb hakata harjutama, tuleb olla regulaarselt kehaliselt aktiivne. Aga see on just see, mille vastu on aastaid võideldud ja protesteeritud. Harjutamine on “raske”, tüütu ning ebamugav, kelle jaoks vähem, kelle jaoks rohkem, kuid vähe on neid, kes jõuavad soovitavate tulemusteni ilma harjutamata.

Tegelikult on kogu see kehalise kasvatuse teema täis vastuolusid. Kui eelnevat jätkata, siis liikumisrõõm tähendab ju ka erinevate varieeruvate tegevuste tegemist (sooritamist). Viimased nõuavad aga erinevaid võimeid ja oskusi. Kuidas sa mängid võrkpalli, teed püramiide, hüppad hüppenööriga, osaled rivikavas jne, kui ei oska ülaltsöötu, ei suuda rahuldaval tasemel teha tiritamme ega tunne võimlemise põhiasendeid, ei suuda hüpitsaga 10-t hüpetki järjest teha, ei oska marssida ega tea, kuidas sooritatakse pöördeid paigal? Vastan ise: ei olegi eelnevalt nimetatud tegevusi võimalik õnnestunult teha. Ja need oskused ei tule kaugeltki 4-5 proovikatsetuse tagajärjel. Tahame või ei taha, kuid jõuame ikka olukorrani, et tuleb saavutada erinevates oskustes teatud kvaliteet. Rahuldava taseme saavutamiseks tuleb aga päris paljudel märkimisväärselt harjutada ja vaeva näha. Seda eriti täna, kui laste kooliväline aktiivsus keskmiselt ei ole enam selline, kui 10-15 ( ja enam) aastat tagasi. Surnud ring, mille sees olen ise aastaid olnud. Aga norme ja taseme saavutamist kohustavaid kriteeriume ju olla ei tohiks! Vähemalt päris paljude arvates. Tänu taevale, et riiklikult ja ametlikul tasandil ei ole seda tegelikult kuskil ette kirjutatud. Praktikas on olukord tihtipeale selline, et tahaks “midagi ägedat mängida või teha”, aga ei saa teha, sest ei oska midagi eriliselt teha (palliga jooksu pealt põrgatada, hüpitsaga hüpata, võrkpalli ülaltsöötu, reketiga palli kõksida jne), aga õppida ja harjutada ka ei taha. Kuna kohe välja ei tule, siis on see ju ebamugav ja ajab närvi. Ühesõnaga, jõuame jälle tõdemuseni, et kui tahad midagi saada (näiteks positiivset emotsiooni vahvast pallimängust) on vaja ka teatud oskusi.

Kui ma kuulen seda liikumisrõõmu juttu, siis jääb mulle alati mulje justkui selle loo ketrajad arvaksid, et see liikumine kehalises kasvatuses tähendab üksnes jooksmist, kõndimist, möllamist, sihitut müramist. Ei tähenda. Aga kui soovite, siis palun, teeme ainult lihtsaid jooksumänge, millega tulevad enamasti kõik toime. Aga vaatame, kui kaua üksnes ainult joosta/karata viitsitakse? Kui palju jõutakse? Ilmselt mitte väga pikalt ja see ei oleks ka väga motiveeriv. Ei peagi olema, kuna kehalises kasvatuses ei seisne liikumine kaugeltki ainult jooksmises ja ringitormamises. On arvukalt vahendeid (erinevad pallid, hüpitsad, võimlemisriistad jne), mida saame kasutada. Aga erinevate vahendite kasutamine nõuab taaskord oskusi, ilma milleta jääme lihtsalt ilma järjekordsest heast alternatiivist oma tunni kehaliste tegevuste mitmekesisuse loomisel. Mida põnevama tegevusega (mäng/mänguline tegevus) on tegemist, seda keerukamat oskuslikku pagasit see enamasti eeldab. Aga on õpilasi, kellele on probleemiks ka juba lihtsad oskused. Räägime kasvõi hüpitsast, kuidas on võimalik hüpitsat vahendina kasutada, kas lihtsalt hüppamiseks (treeningu eesmärgil), teatevõistlustes või hüpitsaharjutustes, kui ei osata hüpitsaga hüpata. Selliseid näiteid võib tuua iga vahendi kohta. Ühte vahendit ei oska kasutada, teist, kolmandat jne, jääbki ainult jooksmine ja sihitu hullamine, aga kaua nii viitsitakse ja kas see on õige? Ei ole. Kuidas probleemi lahendada? On vaja taaskord õppida, omandada, arendada, kinnistada uusi oskusi.

Uued oskused ja areng füüsilises võimekuses on vabadus valida järjest arvukamate erinevate huvitavamate tegevuste vahel.

Seega, nõutavad pädevused ja õpitulemused on väga olulised. Nende saavutamine on läbi õpetaja tegevuse sihipäraselt plaanitud protsess, mis eeldab ka teise poole (õpilane) motiveeritud ja regulaarset panust. Lapsed ei ole nii andekad, et huvitava tunni õnnestumise eelduseks olevad võimekused tekivad niisama, nii-öelda möödaminnes ja pelgalt paari korra proovimise tagajärjel, vähemalt paljudel õpilastel mitte.

Kui tähti ei tunne, siis sõnu ei kirjuta ja lauseid ei moodusta, sama kehtib spordis ja kehalises kasvatuses!

Ma näen seda nn. “liikumisrõõmu” talvel, kui on suusatunnid ja tunnihinne enamasti saadaksegi, kui lihtsalt liigutakse/suusatatakse. Paraku ei näe, et väga rõõmsalt liigutaks. Kui ees on 90 minutine paaristund (olgu või 45 minutit), sõidetakse 1-2 km ja siis võib hakata kuulma juttu, kuidas rohkem ei taha, ei viitsi, ei jõua, on külm jne. Seega, ka liikuda ei jõua. Mis siis teha, oskuste omandamist nõuda ei tohiks, sest see on rutiinne, ebamugav ja tekitab lapses stressi. Jooksumänge koguaeg mängida ja suusatada ka ei viitsi, ei taha ja ei jõua, mis siis teha?

Ma võiksin nendel teemadel juttu lõputult jätkata. Aga kokkuvõttes, läbi kehalise kasvatuse liikumisrõõmu suurendamist soovivatele inimestele ütlen nii, et see pole võimalik nii kaua kuni kehalist kasvatust tuleb õpetada riikliku ainekava järgi, mis määrab õpitulemused, mida õpilastega saavutada tuleb. Õpitulemuste saavutamine ei saa kindlasti paljude jaoks olema lihtne, puhas nauding ja mugavus (ei peagi, sest uute asjade õppimine/omandamine ongi enamasti raske, pingutust nõudev ja ebemeeldiv). Järgmiseks tunniks antud kahtekümmet uut inglise keele sõna ei ole ka meeliv pähe õppida. Nii on see kõikides õppeainetes. Kui nõutavates õpitulemustes on sätestatud, et 3. klassi lõpetaja peab suutma läbida joostes jõukohase tempoga 1 km, siis tänapäeval tuleb selle ärategemiseks juba nii mõnelgi lapsel harjutada. Uskuge või mitte!

Kui soovitakse kehalises kasvatuses näha lihtsalt “liikumisrõõmu” tundi, siis tuleb ainekava ja hindamine kehalises kasvatuses üldse ära kaotada. Aga kui kõrvaldada kehalises kasvatuses mõningaid õpilasi natukenegi püüdlikkusele ja iseseisvale harjutamisele kohustav viiepalli hindamissüsteem, siis olen kindel, et ei teki ikkagi mingit niinimetatud liikumisrõõmu ning lapsed ei oskaks varsti üldse mitte midagi teha. Pealegi, mitte kunagi ei saa kõik õpilased kõiki kehalise kasvatuse tegevusi võrdselt nautima, sest lihtsalt, ühele lapsele meeldib üks tegevus rohkem, teisele teine. Loomulikult teen kõik selleks, et tunnid oleks varieeruvad, huvitavad ja keskmisest tasemest tulenevalt jõukohased, aga mingist hetkest tuleb ka lapsel ise tahta, teha, huvituda, pingutata ja püüda.

Budist ja mõtleja Sven Grünberg: “Midagi ei toimu äkki, kõik oluline tuleb vaid pideva töö tulemusena. Pole midagi, mis ei muutuks harjutades kergemaks.”

Miks meie ühiskond seda tarkust taunib, iseäranis kehalise kasvatuse korral?

Küsimus nendele, kes armastavad seostada kehalise kasvatuse tundi ja liikumisrõõmu: kui kehalises kasvatuses ainetunnina on kõik dikteeritud ja tegevused nii vastikud, siis miks on väljaspool kooliaega ikkagi liikumisaktiivsus nii madal. Väljaspool kooli, kui saaks teha just neid tegevusi, osaleda just nendes trennides ja liikumisringides, mis endale meeldivad ning millest siis liikumisrõõmu ammutada? Jõuamegi probleemi tegeliku tuumani. Küsimus ei olegi selles, et lapsed kehalise kasvatuse tunnis kohal ei käiks, kas seda tundi armastatakse või mitte. See ei olegi probleem, tund on tunniplaanis, ollakse enamasti kohal ning liigutakse ka. Põhiküsimus on selles, et suure hulga laste liikumisaktiivsus väljaspool kooliaega (ja tervikuna) on liialt madal. Kehalise kasvatuse tund (45-90 minutit) oma ajalise kestusega on kõigest kübekene nädalasest perioodist (168 tundi), et see juba iseenesest ei korva midagi.

Meenutan siinkohal ka seda, et väga paljud peavad kehalise kasvatuse olulisusest rääkides silmas, justkui kehalise kasvatuse tund oleks üksnes mingi ropp trennitund. Ei ole. See arusaam on väär. Lisaks sellele, et kehaline kasvatus omab tõepoolest ka liikumise/liigutamise otstarvet on sellel tunnil ka oskuste/tehnikate/tegevuste õppimise ja omandamise funktsioon. Arusaam, et kehalise kasvatuse tunnis taotakse üksnes palli ja joostakse ongi tavaline, kuid võrdlemisi võhiklik. Õpitakse tehnikaid, on ka teooriat jne. Üleüldse on ebakohane ja rumal käsitleda napi kestusega kooli kehalise kasvatuse tundi ebapiisava nädalase kehalise aktiivsuse korvajana.

Seega, küsimus on eeskätt selles, kuidas lapsed päeva ja nädala lõikes üldse rohkem liikuma saada, mitte kehalise kasvatuse kui tunniplaanis oleva ainetunni populaarsuses. Ja siin tulevadki mängu ringid ja trennid, milles osalemist saavad tagada üksnes lapsevanemad, mitte keegi muu. Õppeprogrammiga saab laste liikumisaktiivsuse tõusu mõnevõrra toetada üksnes juhul, kui tunniplaani rohkem kehalise kasvatuse tunde lisada. Aga, liikumine rohkem jalgsi, osalemine ringides ja trennides ning spordiüritustel, need on probleemi lahendamise peavõtmeks. Ringis osalemist aga kool kohustada ei saa, või saab? Samuti, olen ringides osalemise ”stiili” aastaid näinud, tuleb uus asi, mõned kuud on populaarne ja siis hakkavad read hõrenema. Miks? Sest paljud lapsevanemad annavad järgi, kui laps ikka ei taha, kuidas saab siis sundida. Vähem olulisem ei ole lapsevanemate enda eeskuju. Kui tervislikud, sportlikud ja spordiaharrastust kujundavad ollakse ise eeskujuna?

Minu arvates veider on see, et olukorras, kui aastas praagitakse tervislikel põhjustel ajateenistusest välja ebanormaalselt palju noormehi ning me loeme järjest väiksemate ajaliste intervallide tagant kuidas ülekaalulisus ja vähene liikumine on meie ühiskonnas probleem kuuleme endiselt jõulist hädakisa, et “miks peab”, “miks nõutakse”, “ei saa sundida” või “ei tohiks kohustada”. Eks see tervikuna sellest tulenebki, et kui kogu ühiskond ongi üksnes naudingutele ja mugavusele orienteeritud, siis on mõistagi raskustes ja vaevanägemises võimatu midagi positiivset, arendavat (kasulikku) näha. Paraku on vähe tegevusi, mida nii lapsed kui täiskasvanud üldse vabatahtlikult teevad, rääkimata veel sellest, kui ettevõetav asi kohe ei õnnestu, on võõras või ebamugav.

Siiski, hoolimata sellest aastatepikkusest kehalist kasvatust taunivast kiunumisest tunnustan lapsi, kes on püüdlikud, mis kõige tähtsam, kes tahavad teha, viitsivad, pingutavad ja harjutavad. On arvukalt õpilasi, kelle jaoks on kehaline kasvatus kindlasti üks lemmiktundidest. Selliseid õpilasi on õnneks ka ja mitte vähe. Minu siiras tänu ja lugupidamine teile, aitäh!

Autor: Janar Rückenberg