Kehaliste võimete arendamisest…

Rääkides tervisest ja liikumisest ei pääse me üle ega ümber kehaliste võimete arendamisest. Kehalisi võimeid on kuus: kiirus, jõud, vastupidavus, tasakaal, koordinatsioon ja painduvus. Erinevad füüsilised tegevused (ujumine, kõndimine, rippumine jne) nõuavad kombineeritult kõiki erinevaid kehalisi võimeid, ainult nende osakaal erinevate tegevuste korral on varieeruv. Kõndimine poomil nõuab enam tasakaalu, koordinatsiooni ja painduvust, vähem jõudu, kiirust ja vastupidavust. Jooksmine nõuab aga rohkem vastupidavust ja koordinatsiooni ning mõnevõrra vähem teisi kehalisi võimeid. Kui kiiresti me jooksme, see sõltub (valdavalt) kiirusest, kui palju me tõstame, see tuleneb jõust või kui pika maa suudame rattaga sõita, see sõltub suurel määral vastupidavusest. Kõige meeldivam osa selle teadmise juures on see, et KÕIK KEHALISED VÕIMED ON IGAL INIMESEL ARENDATAVAD.

Oluline on ka mõista, et on olemas kehalised võimed ja oskused. Oskuse all mõistame pigem mingi tegevuse tehnikat. Aga oskused sõltuvad suuresti ka kehaliste võimete tasemest, mis omakorda tuleneb sellest, kui palju me erinevaid kehalisi võimeid arendanud oleme. Võimed ja oskused on rangelt võttes erinevad, kuid paljudes olukordades kattuvad, teineteist täiendavad ja üksteisele eelduseks olevad mõisted. Näiteks kolme palliga žongleerimine on oskus, mille eelduseks on koordinatsioonilise võimekuse kinnistamine ja arendamine selle tegevuse korral. Vastupidavuse (kui võime) arendamiseks läbi sörkjooksu vajame esmalt oskust seista, siis kõndida ja joosta (tehnika). Samas, seismine ja algeline kõndimine omakorda sõltuvad kehalistest võimetest nagu jõud, koordinatsioon ja tasakaal. See on seesama “muna ja kana küsimus”, kumb oli enne? Nii mõnigi õpilane räägib, et “ta ei oska kätekõverdusi teha”, seda ka hoolimata asjaolust, et õpetaja on eelnevalt korduvalt sellest rääkinud ning demonstreerinud. Siin ei ole küsimus oskuses, vaid jõudmises ja viimane (jõudmine) sõltubki kehalistest võimetest selle tegevuse korral, mis on väga suurel määral arendatavad. See on vaid üks näide praktikast.

Kõige olulisem, mis ma öelda soovin on see, et oskuste ja kehaliste võimete arendamine EI KÄI KIIRESTI. Ilma asjata ei teadusta võimlemisõpetaja juba trimestri (kooliaasta) alguses, et trimestri keskel või lõpus (6, 8 või 10 nädala pärast) on kas hüpitsatest, istesse tõusude või kätekõverduste arvestus jne. Veelgi enam, kui õpetaja on palunud eesseisvaid kehaliste võimekuste teste regulaarselt harjutada, siis tuleb seda teha. Võtmesõna on REGULAARSUS. Testi päeval on päris tavalised õpilaste reaktsioonid, et “ma paar korda proovisin”. Seda olukorras, kus asjad on ette teada, aega (ja võimalusi) harjutamiseks on olnud piisavalt, ette on antud näitlikud harjutamiskavad jne. Kui aega on 6-8 nädalat ja on teada, et iga nädala 3-4 päeval tuleks kätekõverdustele leida 5-10 minutit, siis tuleb sellist regulaarsust ka järgida. Vastasel korral ei olegi testi päeval midagi loota ja “rong ongi läinud”. See puudutab kõiki kehalistel võimetel baseeruvaid oskusi, olgu selleks korvpalli põrgatamine, elemendid rööbaspuudel, tiritamm, hüpitsatest, kätelseis, istesse tõusud, võrkpalli ülaltsööt jne. Ongi tavaline, et paljusid õpilasi pruugib (näiteks) tiritamme korral edu saata alles siis, kui on ennast nädalate viisi, igal õhtul natukene ja kokku sadu kordi sellesse asendisse aetud. Kehalised võimed ja oskused ei arene üleöö. Neid tulebki järjepidevalt ning regulaarselt kinnistada.

Kui midagi tuleb kellelgi lihtsamalt või on juba selge, siis see on hea. Aga kokkuvõttes ei ole kool primaarselt see koht, kuhu tullakse juba selgeid asju (oskused/teadmised) ette näitama. Esmajärgus üritame selles majas ennast avastada, igakülgselt kasvatada ja edasi arendada. See tähendab uute teadmiste ja oskuste omandamist (kinnistamist, arendamist), mis ongi vaevaline. Lihtsalt ja kiiresti tulevad asjad välja ainult nendel, kes on palju harjutanud!

Autor: Janar Rückenberg