Kes on kõige targemad sportlased?
Mis seal salata, see on jällegi üks selline mõte, mis on kaua aega meeltes mõlkunud. Kuna olen ka ise sportlane, siis puutun selle temaatikaga ju koguaeg kokku. Ühelt poolt tean, millised ressursid mul tuleb resultaatidesse investeerida, teiselt poolt kuulen ja näen, kuidas minusse, minu valitud alasse, kulturismi ja jõualade esindajatesse suhtutakse. Mingil määral vana ja kulunud teema, tuntud müüt, aga ma võtaksin vabaduse ja keerutaksin selle jälle üles. „Kulturistid ja tõstjad, jõutõstjad kõik on sellised väärastunud mõttemaailmaga introvertsed ja madalalaubalised tüübid! Just just kuigi ma siiralt loodan, et see arusaam on vähenenud, on endiselt palju neid, kes nii arvavad. Ma tõmban teema pisut koomale ja võtan endale julguse väita, et VÕISTLUSKULTURISTID ON KÕIGE TARGEMAD SPORTLASED ÜLDSE!
Täpselt nii see on ja ma ei häbenegi üldse tunnistada, et see on kiidulaul kulturistidele. Ja kellele võiks see artikkel suunitletud olla? Eks ikka veelkord neile, kes peavad meid madalaubalisteks kitsa silmaringiga harimatuteks raualiigutajateks. Ja neid juba jagub.
Friigid me loomulikult oleme seda nii oma mõttemaailmalt kui välimuselt, ent tavainimene, kes võib-olla paar korda mõnd treenitud lavalise vormiga keha mõnes ajakirjas või teleris näeb, ei oska ettegi kujutada, mida tähendab sellise vormi saavutamine. Ma ei hakka rääkimagi nendest loobumistest ja piinavatest dieediperioodi viimastest päevadest enne võistlusi, vaid räägin justnimelt TEADMISTEST, mida tuleb omada, et saavutada väljanägemine, mis üldse kannatab laval eksponeerimist.
Teadmised erinevatest dieedistrateegiatest, toitumisest üldiselt, toitainetest, organismi funktsioneerimisest, koostisest.
Vormitegemine on teadus omaette. Ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et üks võistluskulturist, veel enam selline, kel õnnestunud häid vorme teha, peab omama küllalt põhjalikke teadmisi biokeemiast, füsioloogiast ja anatoomiast midagi jäi kindlasti veel nimetamata. Ja korralikke teadmisi. Teadmisega, et a la tõsta kangi, siis saad tugevaks või, et peab palju piimatooteid ja liha sööma, siis saab tugevaks, ei hakka midagi peale. Kui me räägime söömisest, siis miks tuleb süüa, mida ühest või teisest toidust saame, miks dieediperioodil just nii süüa. Miks on vaja valku, miks peab ka puhkama, miks enne võistlusi paaril päeval vähendada soolade tarbimist, mis juhtub sooladega kui ma neid tarbin, kuhu lähevad süsivesikud jne. Kõike seda peab teadma ja paljudel juhtudel teatakse ka – see on peen teadus.
Ma arvan, et praktikas on nii, et need, kes organismi toimimisest ja sellistest „süvamehhanismidest ja talitlusest aru ei saa, ei saa ka kunagi oma treeningutes edukas olema. Ei lihtsalt treeningutes, ega ka võistlusvormi tegemises. Sestap olengi noortele trennimeestele (mis iganes alaga tegelejad) alati öelnud lugege ja harige ennast lugege nii palju alakohast kirjandust, artikleid kui saate see saabki ka paljudel juhtudel olema edu võti. Treenimine ja treening ei käi lihtsalt nii, et keegi tippmeestest ütleb, et vot tõsta sellist raskust niipalju kordi, söö „seda peale ja siis vot selle aja pärast oled selline ja jõuad nii palju tõsta. Seda enam, et need, kes me asjaga kursis, ju teame, et ei olegi niivõrd ühest skeemi edu saavutamiseks. Treening kulturismitreening igasugune treening on resultatiivne, kui sportlane teab, mida ta teeb. SPORDIMEES EI SAA JA TOHI LOLL OLLA!!!
Ok, tulles tagasi algse temaatika juurde, siis minule on miskipärast jäänud mulje, et teiste alade esindajad tegelevad valdavalt treeninguga, pöörates taastumisele, iseäranis aga toitumisele praktiliselt null tähelepanu. Võib olla see mulje on ekslik, aga ma ei ole kunagi kuulnud, et pikamaa jooksjad (ütleme nii vabariigi keskmise tasemega, noored, juuniorid ja harrastajad) muretseksid pärast 15 20 kilomeetrist treeningut oma energiaressursside kiire taastamise pärast või valkude või aminohapete tarbimise pärast??? Või muretsevad??? Või antakse üldse aru, miks tuleb peale treeningut toituda? Minu arusaamist mööda peaks kiire taastumine ka kergejõustiklastest pikamaa mehi huvitama, sest kiirem taastumine tähendab ju seda, et saab kiiremini järgneva treeningu kallale asuda. Pigem võib paljude teiste alade esindajate hulgas kohata arvamust, et enne 1 2 tundi pärast treeningut ei tohi kindlasti süüa.
Kindlasti ei ürita ma väita, et see käib kõigi kohta. Ma arvan, et nende sportlaste kohta, kes MM delt ja olümpiamängudelt medaleid võitnud ja tegelevad oma alaga maailma tasemel ei saa seda väita meie kettamehed, suusatajad jt. Toitumine sel tasemel on kahtlemata ülirangelt paigas.
Ja kui tagasi tulla kirjutise algse idee juurde, siis ma arvan, et toitumise tähtsus kulturistidel on aastakümneid olnud kõrgemal tasemel, kui teiste sportlaste praktikas. Ühelt poolt nõuavad seda loomulikult kriteeriumid, mis ala sportlasele esitab.
Seega kokkuvõttes võttes arvesse manipulatsioone, mida ühel kulturistil oma kehaga teha tuleb saab ikkagi öelda, et kulturistid peavad/peaksid olema kõige targemad sportlased.
NB!!! Kindlasti ei käi see jutt kõikide kohta paljud kergejõustiklased, kahevõitlusalade esindajad jne. kes ka sel lehel alalised külalised võivad tunda end ehk puudutatuna. Veelkord see ei kehti 100% nii, et ainult kulturistid teavadki toitumisest, ent mis seal salata üldine tendents pikka aega on minu arusaamade kohaselt selline olnud.
Autor: Janar Rückenberg