Keskmine inimene…

Tõepoolest, inimene võib ühelt poolt olla väga tugev, jääda ellu väga keerukates olukordades ja saata korda suuri asju. Teisalt on mind alati hämmastanud tõsiasi, kui nõrk ja mannetu on keskmine inimene oma füüsiselt. Räägin tavalisest, keskmisest ja füüsilise aktiivusega vähe (minimaalselt) kokkupuutuvast inimesest. Eriti hästi kehtib see tänase ajastu heaoluühiskonna keskmise inimese korral. Ma ei hakka arutlema selle üle, et meie füüsise nõrkuse kompenseerimiseks ongi antud meile mõtlemisvõime. Ilmselt see osaliselt nii ka on, kuid siiski, see ei muuda olematuks tõsiasja, et objektiivselt hinnates on keskmine inimene füüsiliselt väga mannetu.

Mõned üksikud näited:
1. Keskmine inimene ei ole enamasti suuteline kõndides (kiirkõndides) läbima 3 km 25 minutiga.
2. Keskmine inimene ei suuda enamasti teha mitte ühtegi lõuatõmmet.
3. Keskmine inimene ei suuda enamasti oma keharaskusega rippuda 90 sekundit.
4. Keskmine inimene ei suuda enamasti püsida “plangus” (toenglamangu sarnane staatilist pingutust nõudev ja kehatüve treeniv harjutus) 90 sekundit.
5. Keskmise inimese jaoks on tõsine pingutus, et teha oma keha raskusega JÄRJEST 50 korraliku tehnikaga sügavkükki.
6. Keskmisele inimesele tekitab probleeme juba 60 sekundit hinge kinni hoidmist.
Ja nii edasi…

Eks nimetatud näidete raskusest (kergusest) saabki aru kõige paremini ennekõike see, kes ise mõne füüsilist laadi harrastusega on tegelenud ja ennast mingil viisil testinud. Kindlasti ei püüa ma antud jutu taustal võrrelda tavalist treenimata inimest tippsportlasega ning seejuures imestada, kuidas esimene midagi eriti ei jõua. Samuti ei käsitle ma kedagi isikuliselt ega soopõhiselt. Aga, kes natukenegi midagi on teinud, mõelgem kaasa, ilmselt on keskmisel treenimata inimesel nimetatud asjadega päris raske kui mitte võimatu toime tulla. Ja kui objektiivselt hinnata, siis mida erilist need tegevused tegelikult on? Kõigest 90 sekundit oma keharaskusega rippuda ja ometi valmistab see tegevus meile (isegi juba kergemagi treenituse korral) pingutust. Loomulikult on kindlasti ka neid, kes “tänavalt” tulles saaksid nimetatud asjadega hakkama, kuid ilmselt mitte kerge vaevaga. See ongi viinud mind tõdemuseni, et kui hädine on meie STATUS QUO ning kui mannetu on tegelikult inimene füüsiliselt bioloogilise liigina käsitledes.

Tegelikult idee, milleni ma soovin jõuda on hoopis tõsiasi, et kui lihtne on meil juba väikseimagi tahtmise korral keskmisest erineda. Inimolendina omame võimet areneda, see on üks imepärasemaid võimekusi, mis meile antud on. Tulenevalt oma organismi kohanemisvõimest omame igasuguse arengu õnnestumiseks enneolematult suurt potentsiaali. Kes vähem, kes rohkem, kuid potentsiaal (ja päris suur) on kõikidel olemas. Enamasti tahavad ju kõik keskmisest paremad olla ja hallist massist erineda. Kui me räägime füüsilisest võimekusest, siis keskmisest erinemiseks on meil kõigil suur perspektiiv, mida väga paljud lihtsalt ei kasuta. Piisab natukene endaga kannatlikult tegeleda ja te oletegi võimelised nii mõnedki asjad minu loetelust ära tegema, olge te mees või naine. Või, kui juba teetegi ära, kuid väga vaevaliselt, siis õige lühikese ajaga harjutades on võimalik hakata ennast nendes sooritustes päris koduselt tundma. Tegelikult kehtib see printsiip sisuliselt iga tegevusvaldkonna kohta. Keskmisest erinemiseks ei pea väga palju vaeva nägema. Seda tasuks teadvustada!

Mõistagi, neid kriteeriume, mille alusel “erilisust” või “keskmisest erinemist” hinnata on erinevaid, kuid fitness või vormisolek on üks suur teema, mis võib vaadeldavaks valdkonnaks olla. Samuti, kui ma kasutan väljendit “keskmine inimene”, siis ma ei tee seda halvustavalt, vaid tõepoolest keskmise inimisendi füüsist ja kehalist võimekust võimalikult objektiivselt vaadeldes.

Autor: Janar Rückenberg