27. oktoober 2012

Kiri Janarile…

Hea lugeja, toon sinuni katkendi oma raamatu ühest peatükist. See on peatükk, milles kirjutan kirja endale ja saadan ajas tagasi. Ma kirjutasin selle kirja käesoleval aastal ja saatsin endale, 15-aastasele Janarile aastasse 1995.

See on väike katkend tervest pikast kirjast…

Tere Janar…


Esmalt pean sinu ees vabandama, et olen oma kirjaga nii kaua viivitanud. Üheksakümneviiendast aastast on möödunud seitseteist aastat, see on pikk aeg. Minu elus on selle aja jooksul väga palju muutunud ja juhtunud. Kirjutan sulle, kuna olen sind tegelikult kaua kõrvalt jälginud. Mina saan sel sügisel juba 33, sina oled 15 ja saad sügisel alles 16 aastaseks. Kuigi esimesed trennitegemise katsetused tegid juba 1993. aastal ei hakanud ma sulle kohe kirjutama. Mõtlesin, et lasen sul paar aastat tegutseda ja vaatan, millises suunas liikuma hakkad. Aga, selle paari aastaga ei ole sinu lähenemine treeningutele kuidagi paremuse poole kulgenud. Tean ja näen, mida sa teed, milline sa oled ja kuhu suunas üritad edasi liikuda. Mis ma keerutan, sul on väga palju õppida. Sa saad väga paljudest asjadest väga valesti aru. Võtsingi lõpuks ennast kokku, et sulle kirjutada, kuna, tahan sind aidata. Võin sulle öelda Janar, et sul tuleb väga palju pettuda, väga paljud oma senised tõekspidamised ja arusaamad ümber hinnata. Ära solvu, aga sa ei tea asjadest suurt mitte midagi ja sa teed väga paljusid asju väga valesti.

Panen sulle südamele. Ära murra pead selle kallal, kuhu oma treeningkavas panna küünarvarte, säärte või romblihase harjutused. Ütlen sulle ausalt, et kui sa need lihased hetkel, oma esimesel neljal – viiel treeninguaastal üldse kavast välja jätad ei kaota sa ka midagi. Vastupidi, sa lõikad sellest ainult kasu ja saad enam keskenduda baasharjutustele ja raskustega ülesminemisele. Sul ei ole vaja keskenduda ohtratele isoleeritud harjutustele. Rõhu rohkem baasharjutustele, õigupoolest need ongi kõik, mida võiksid teha.
Korralik treeningkava pane paika ja nagu ütlesin, ära vaeva oma pead detailide treenimisega. Püüa mõista, et esimestel treeninguaastatel tagavad baasharjutused sajaprotsendiliselt kõik selle, mida arenguks vajad. Kui sa üldse selle spordiga tegelema jääd ja sinust saab võistluskulturist, siis detailideni jõuad sa hiljem.

Kui vähegi võimalik, palun hakka tõsisemalt treenima selga ja jalgu. Sa pead mõistma, et need on need piirkonnad kehas, mis teevad kulturistist kulturisti. Ainult suurte rinnalihastega ja silmatorkava veresoonega biitsepsi peal ei löö sa võistlustel kedagi. Õpi armastama kükke ja jumaldama lõuatõmbeid. Usu mind, selg ja jalad on kulturismi esteetikat ja kriteeriume silmas pidades sinu nõrgad kohad. Aga ma tean ka seda, et kui sa näed korralikult vaeva, tõstad need kehaosad prioriteediks, siis oled sa võimeline vormima endast vägagi arvestatava võistluskulturisti.

Ma tean, et Arnold on sinu suur iidol, kuid sa ei saa enda treeningkavade aluseks võtta tema treeningkavasid. Sul puudub selline geneetika, võimalused selliselt toituda, samuti pole sul selliseid võimalusi treenimiseks.

See, et sa kodus üritad oma „asja“ ajada on kiiduväärne, kuid soovitan tungivalt sul leida aeg ja võimalus minna treenima kooli jõusaali. Kuigi jah, ma tean, et ka seal pole väga palju võimalusi, minu teada ei ole seal ühtegi paari hantleid. Vähemalt on seal enam – vähem korralik kang koos raskustega ja mõned trenažöörid.

Loe ja hangi endale informatsiooni, nii palju kui vähegi saad. Pean silmas eelkõige treeningualast kirjandust. Õpi eristama olulist ebaolulisest. Nagu öeldakse ühes suures ja väga pühas raamatus: „Osta tõtt ja ära seda müü, hangi endale tarkust ning arusaamist.“ Tea, et tarkus tänapäeval ei tähenda ainult informatsiooni või selle valdamist. Tarkus on võime olemasolevatest infokildudest teha õige järeldus olemasolevast infohulgast. Tee kindlaks oma tugevad ja nõrgad küljed. Keskendu nõrkade külgedele, ära nühi teha neid lihaseid, mis sul juba niigi head on. Pane paika oma eesmärgid. Hakka mõtlema ja teadvusta endale, mis mees sa tegelikult oled. Oled sa kulturist või teed niisama natukene enda lõbuks jõutrenni. Tee endale selgeks, mis üldse on kulturism, milles see ala seisneb. Tahad sina kunagi kulturismis võistelda???

Jõu arenemine on küll lihaste kasvamisega suures seoses, kuid need asjad ei käi päris alati käsikäes. Ära ürita olla samaaegselt jõutõstja ja kulturist. Ma tean, et see saab sul tulevikus olema suureks probleemiks Kui sa plaanid tulevikus olla rohkem nagu kulturist, siis pead sa treenima paljuski eesmärgiga kasvatada lihasmassi ja parandada keha proportsioone. Sinu staaži juures muidugi piisab, kui üritad algul lihtsalt baasharjutustes tugevamaks saada, kuid arenedes saad taipama, et ainult puhtalt jõunäitajate ülesviimisele suunitletud treeningust ka ei piisa. Jõunäitajaid on kindlasti oluline edasi viia, samas, ära lase sel muutuda fanaatiliseks kinnisideeks. Muutu tugevamaks, samas tea ka oma nõrki külgi ja jälgi proportsioone.

Nüüd, kui olen jõudmas küpsesse keskikka, ütlen sulle, inimene on oma eesmärkideni ja taotlusteni jõudmisel suuresti selle ohver, et meil puudub võime luua seoseid. Me kipume tegutsema kõige selle ajendil, mis tõotab meile kohest ja otsest kasu. Osaliselt on see muidugi hea omadus, osaliselt halb ka. Nii on see kõikide asjadega, sport ja treening ning ka sinu lähenemine asjadele ei ole siin eranditeks. Toon sulle vaid mõned üksikud näited. Jõusaalis tahetakse treenida ikka vaid neid lihaseid, mida me otseselt peeglist näeme. Või, keegi ei viitsi teha venitusharjutusi, loomulikult, sel tegevusel puudub ju otsene kasu. Me saame selliste kaudselt vajalike ja kasulike tegevuste olulisusest justkui aru, aga me ikka kipume neid väga visalt eirama. Janar, tea, et tugevamaks ja suuremaks ei saa see harjutaja, kes ajaliselt kauem aega jõusaalis aega veedab ja rohkem seeriaid teeb.
Samuti, ka praegsel ajastul tajun seda, et enamus jõusaalis harjutajatest peab ometi ikkagi just treeningut ja treeningute osakaalu lõpptulemust silmas pidades tähtsamaks. See justkui oleks see, mis meid otseselt edasi viib. Toitumise tähtsus on üldjuhul teada, kuid see jääb väga paljudele siiski sügavamalt teadvustamata.

Paljud harjutajad kipuvad langema selle ohvriks, et keskendutakse ikkagi ainult protsessile (üksikule treeningule ja hetkelisele pumbatusele) ja selle nautimisele, mitte niivõrd pikema perioodi vältel ilmnevatele tagajärgedele või tulemustele. Jällegi, näiteid selle kohta võiks elust tuua sadade kaupa. Me ei söö juba ammu sellepärast, et normaalselt funktsioneerida ja ellu jääda. Viimased 20 – 30 aastat elame me selleks, et süüa, mitte ei söö selleks, et elada. See ei ole kõikides ühiskondades nii, küll kehtib see aga sajaprotsendiliselt Euroopas ja Ameerikas. Süüakse, nauditakse söömise protsessi. Saamata tegelikult aru, millise ohvri me sellele naudingule toome. Kui igal õhtul maitseb õlu hea ja šokolaad sulab suus ei mõtle keegi sellele, milised on tagajärjed kahe, kuue või viieteistkümne aasta pärast. Seks ei ole ammu enam pelgalt järglaste soetamise vahend. Eks mõnu pärast ole seksitud läbi aegade, kuid ükskõik kuidas on, jällegi, selle asja algne idee on ju hoopis teine. Samuti, ilmselt on siiski nii, et seksimise kui protsessi nautlemine on ikkagi just praegusel ajastul kulmineerumas. Või, alkoholi tarbimisest. Kui kõva pidu käib, täidetakse pitse ja toop läheb toobi järel, siis ei mõtle keegi eriti järgmisele päevale. Veelgi enam, vaevalt, et keegi mõtleb sellise regulaarse napsulembese elustiili pikaajalistele negatiivsetele mõjudele.

Treeninguga, eriti jõutreeninguga, iseäranis kulturismitreeninguga on sama. Keskendutakse pildi ühele pisikesele „puzzletükikesele“, mitte niivõrd suure pildi, kui terviku kujundamisele ja loomisele. Sama rada käid kahjuks hetkel ka sina. Keskendud üksikutele treeningutele, taotled lihaste pumbatust, andud tundele, mitte regulaarsetest üksikutest trennidest tulenevale summaarsele tagajärjele. Üheksast juhust kümnel juhul on see viga, protsess ise peaks olema sekundaarne ja pikaajalised tagajärjed peaks olema primaarsed. Mina tean seda, ilmselt väga paljud teadlikud ja vähem teadlikud harjutajad teavad seda, aga ikka ja jälle me teeme seda viga. Andume primaarselt protsessile. Miks!!! Ma ei tea seda!!!

Niisiis, sa pead hakkama aru saama, et kaugemale ei jõua spordis, muuhulgas ka kulturismis see, kes on ajaliselt kauem jõusaalis ja kes alati kõik seeriad suutlikkuseni pigistab. Sinu edu ei saa sõltuma kaugeltki suures osas ainult sellest, mida sa treeningsaalis teed. Ma tean, et sa praegu arvad nii, „mida rohkem, seda uhkem“. Tea, et nii ei jõua sa kaugele. Treenida tuleb kõvasti, pingutades, aga ka targalt ja läbimõeldult.

Tean, see ajakiri „Atleet“ on küll hetkel sinu ainus võimalus lugemiseks ja tõdemaks, kuidas treenida ja kuidas treeningkavasid kokku võiks panna, kuid ütlen sulle üht: ära ürita jäigalt järgida Ameerika profikulturistide treeningkavasid. Kellegi teise kava tegemine ei tee sind samasuguseks, kui nende kavade tegijad.

Veel üks asi, millest aru pead saama, pead oma trennitegemise muutma regulaarseks. Selline suhtumine, et 3 kuud teed midagi, siis kuu või poolteist jääb vahele, selline lähenemine asjadele ei toimi.

Kui sa tahad oma trenniasjades olla edukas, tee omale selgeks peamiste suurtemate lihasgruppide anatoomia. Surumine istudes kaela tagant ja ploki allatõmbed istudes kaela taha ei ole üks ja seesama ning ei treeni samasid lihasgruppe.

Võta arvesse, see, mida sa treeningsaalis teed realiseerub ainult siis, kui sinu toitumine ja taastumine on paigas. Hakka kodujuustu ja kohupiima sööma, hetkel ei maksa need teil seal suurt midagi. Valku pead oma menüüsse kindlasti lisama. Tean, et arvad, et valgupulbrid on mingid imeasjad. Ei ole, kui sööd tasakaalustatult, saad ka toidust piisavalt valku ja ei jää su areng selle taha, et sul ei ole võimalust tarbida lisandina valgupulbrit.

Lugupidamisega, Janar, aastast 2012…

Autor: Janar Rückenberg