KOGU MAAILMA EATUD, ÜHINEGE!

“Huvitav, kas see tõesti on eas 45+ vältimatu?” küsis Iiris Saluri ise-enda käest ning võttis kokku julguse näidata ette oma selleks hetkeks “tagurpidi” kasvanud kõht pojale, kes koolist oli omandamas ka treenerikutset.

Järgmiseks hommikuks oli Robi ema jaoks kokku pannud treening-kava. Iirise päevade ja aastate-pikkusesse liikumis-menüüsse olid selle hetkeni kuulunud vaid sammud uksest autoni ja ringkäigud kaubanduskeskustes toiduaineid valides…
Neiu, kes vihkas sporti.

Tervislikel põhjustel oli Iiris kooli-ajal enamikest võimlemistundidest vabastatud. Ja nii mitu aastat. Iiris ei kurvastanud selle üle sugugi, sest jooksmist ja suusatamist ta lausa vihkas. Kuni ühel päeval tuli nende Juuru Keskkooli uus kehalise kasvatuse õpetaja. Pisut olukorraga tutvunud, ütles õpetaja Liivi Kaup välja tõe: selle klassi kõige nõrgem lüli on Iiris!

See pani tüdruku seesmiselt keema: mis mõttes kõige nõrgem?! Ja otsustas tõestada, et õpetaja eksis. Läks koju ning haaras härjal sarvist: hakkas tegema kätekõverdusi… Siinkohal olgu täpsustuseks öeldud, et Iirise vend Aivar oli spordihingega noormees. Kuigi õde tema spordivaimustust ei jaganud, meeldis talle lugeda venna trennipäevikuid. Küllap sealt tuli ka idee kätekõverdustega ennast tugevaks treenida.

Kergelt see ei käinud: nimelt ei suutnud tüdruk teha mitte ühtegi kätekõverdust nii, nagu seda spordilähedased inimesed teevad. Iiris alustas kätekõverdustega vastu seina. Siis laua najal…Tal polnud ju aimugi, et alustuseks oleks võinud neid kõverdusi teha ka põlvedele toetudes! Ja siis tuli malevasuvi.

“Meil oli rühmas välja kuulutatud vandesõnade-vaba päev. Kes reegli vastu eksis, pidi karistuseks tegema iga sõna eest 10 kätekõverdust. Päeva lõpuks lugesin oma eksimused kokku ja… pidin tegema 100 kätekõverdust! Kuidagi ma need ka ära tegin,” mäletab Iiris.

“11.-klassis läksin koos naabritüdrukuga Türi-Paide rahvajooksule. Valisime seal mitte pikima distantsi, vaid 8-kilomeetrise, sest mu naabritüdruk käis alles 1. klassis!” selgitab Iiris, kes pärast venna sõjaväkke minekut oli jooksmisega algust teinud. Ainult selleks, et tõestada vennale, et ka tema suudab midagi… Aga pärast seda Türi- Paide jooksu ei tahtnud endine “klassi nõrgim” jooksmisest enam midagi kuulda.
“Olin endale tõestanud, mida ma suudan ja otsustasin, et rohkem ma sporti ei tee! Seejärel oli aastaid mu elu motoks, et mitte ühtegi sammu joostes!” naerab Iiris ning jäigi oma sõnadele truuks.

Raplamaal Kuimetsas üles kasvanud tüdruk läks pealinna tööle. Kui keskkooli lõpetamisest juba 25 aastat möödas oli, hakkas ta täheldama muutusi oma sõbrataride ja tuttavate välimuses.

“Vaatasin neid endisi ilusaid saledaid naisi ning mõtlesin- nad on nagu pärmi peale kerkima pandud! Siis vaatasin ennast ja sain aru, et varsti on ka mulle endale vaja korrigeerivat pesu…7 aastat tagasi siis ütlesingi oma pojale, et tal on aeg tõestada, et treeneripaberid on tal auga välja teenitud ning paluks nüüd teha emale treeningukava! Samas ütlesin ka, et sa tead, mis vahendid mul kodus on ja et mingisse jõusaali ma siit Kuimetsast sõitma ei hakka,” oli Iiris tulevase tipp-atleedi vastu resoluutne.

Ühesõnaga- Iiris tahtis treening-kava, mida oleks võimalik täita kodus.
“ Ja jooksma ma ei hakka!” oli emal pojale viimane nõudmine, mida Karl Robert ka kuulda võttis.

“ Mul oli kodus hularõngas, kõnnikepid ja see ketta moodi plaat, mille peal saab ennast püsti seistes kahele poole keerutada,” näitab Iiris needsamad riistad mulle veel tänagi ette.

[pilt=15015]

Treening-kava.
5 päeva treeningut, 2 päeva vabad. Vabad olid teisipäev ja neljapäev.
“Minust sai õige pea treeningusõltlane, mis tähendas, et esmaspäeviti ma kartsin, et äkki ma kolmapäeval millegipärast ei saa trenni teha… Mis tähendas, et tegin trenni “igaks juhuks” ikka teisipäeval ka. Kolmapäeviti ma muretsesin, et mis juhtub siis, kui ma reedel ei saa trenni teha? Mis tähendas,et ma igaks juhuks tegin trenni ka neljapäeval, mis pidi olema ju samuti puhkepäev,” kirjeldab oma 2013. aasta märtsis alanud intensiivset treeninguperioodi poja valvsa üle-kontrollimise all.

“ 4-kuu pärast olin ennast nii ära “korrigeerinud”, et pesu osta polnudki vaja,” on Iiris enda üle uhke veel tänagi. Kõiki neid käte kõverdusi, kükke, kõhu- ja seljalihaste harjutusi tegi ta hoolsalt rohkem kui aasta. Siis läks jooksu peale üle.

“ Kuna ma ju Robil endale jooksmist kavasse panna ei lubanud, siis oli algselt jooksu asemel kepikõnd. Kuni ma ühel päeval avastasin, et joostes saab ikka kiiremini edasi. Nii see jooks heinamaade ja metsa vahel mu ellu tuli,” tunnistab Iiris. Tema jaoks ei olnud kaalu kaotus üldse tähtis- 45 aastasena tahtis ta kaotada siit, sealt ja kolmandast kohast sentimeetreid ning see õnnestus tal mõõdulindiga tuvastada juba pärast paarinädalast trenni.
“Kõige tähtsam oli arusaam, et see pole üldse paratamatu, et kõik üle keskea naised hakkavad paratamatult “kerkima”! Robi tegi mulle toitumiskava ka. See nägi ette süüa midagi iga 3 tunni järel, pärast kella kuut õhtul mitte süsivesikuid, palju vett ja… minu kahjuks ka mitte lahjat sauna-õlut kord nädalas.

[pilt=15013]

Uus väljakutse pojalt.
“6.septembril sellel sügisel saatis Karl Robert mulle USAst uue väljakutse: teeme nii, et sina treenid Eestis ja mina samal ajal USAs ja teeme seda iga päev hommikul ja õhtul täpselt 3 kuud,” ütleb Iiris Saluri paar nädalat pärast seda, kui ta on osalenud Alu Suurjooksul ning võitnud seal oma vanusegrupis teise koha. Alu jooksu on peetud nüüdseks 30 aastat- Iiris osales sel sügisel esimest korda!

“Robi väljakutse mulle tuli väga õigel ajal- olen juba aastaid koormanud oma keha ainult jooksmisega, niiet need ülearused sentimeetrid, mille ma 7 aastat tagasi igapäevase rutiinse treeninguga ära kaotasin, ilmusid jällei! Niiet nüüd kuuluvad igasse mu hommikusse ja igasse õhtusse jooksu kõrval taas 20 kõhulihaste harjutust,10 kätekõverdust, 10 kükki ja 10 seljalihaste harjutust. Iga nädal suurendan ma neid numbreid 5 võrra… Sellise tempo juures peaksin ma detsembris tegema igapäevaliselt 80 kõhulihaste harjutust ( 4×20), 70 kätekõverdust, 70 kükki ja 70 harjutust seljale,” loetleb Iiris Saluri numbreid, mis tunduvad minu arvates liiga suured isegi meestest ajateenijate jaoks.

[pilt=15014]

“Aga mul on eesmärk ka- tahan järgmisel aastal osaleda Võhandu maratonil sõudmises, kus tuleb läbida 100 kilomeetrit! Mu tütar Kata koos oma abikaasaga on selle läbi teinud juba 2 korda,” ütleb Iiris Saluri ning ei varjagi, et tänu poeg Karl Robert Salurile on kogu tema perest saanud spordinautijad.

“Mis sinu jaoks kõigis neid trennides ja jooksudes kõige raskem on?” küsin lõpetuseks.

“Kõige raskem on olnud minu jaoks alati jooksmise esimene kilomeeter. Kui see esimene on läbi, siis võiks joosta lõpmatuseni… Ning siis, kui mul on raske, mõtlen ma alati kümnevõistlejatele, kes pärast 2-e võistluspäeva ja üheksat ala alustavad 1500 meetri jooksu. Mõtlen, et kui nemad suudavad, siis suudan mina seda hädist 4-5 kilomeetrit läbi joosta samuti! Mul on ju palju kergem- mina võistlen ainult iseendaga..”
”Kui tahate olla kirjutise kangelane ise või pakkuda positiivse näitena välja oma sõpru, siis… Minu aadress on: maire.aunaste@gmail.com”

Autor: Maire Aunaste