Kogu tõde treeningkavadest… II osa

Selleks, et joosta, hüpata või jalgrattaga sõita, selleks tuleb esmalt õppida püsti seisma ja kõndima. See on tõsiasi, mida alguses ei arvestata üldse. Arvatakse, et lihtsalt „tullakse ja tehakse“, lihtsalt „tullakse ja treenitakse“. Kui see praktikas vaid nii lihtne oleks. On selleks eesmärgiks rasvapõletus, lihasmass või maksimaalne jõud, väga vähe on neid andekaid, kes suudavad kohe otse alates esimestest kordadest protsessiga tegelema ja eesmärgi poole liikuma hakata. On päris tavaline, et „lennatakse suure hurraaga peale“, näiteks jõusaali rasva põletama, kuid siis ilmneb, et harjutuste tehnika ja sooritus on kõike muud kui rahuldav. Ja ei tule, ega tule, ega tule see tehnika ja tunnetus.

Nii ongi, et kükitehnika paika saada, et surumisel hakkaks kang liikuma nii nagu ta liikuda võiks jne, selleks kulub suurel osal algajatest mitmeid kuid. Kahjuks näitab minu kogemus seda, et väga paljud algajatest entusiastid ei kannatagi nii kaua käia, et sooritus ja tehnika korda saada. Lihtsalt, enne kaob isu ja „kukutakse“ ära. Teadmiseks kõikidele nendele, kes seda kirjutist loevad ja plaanivad jõutreeninguga tegelema hakata. Enne, kui harjutuste tehnika ei ole selge ei hakka toimuma mingit rasvapõletust, lihasmassi kasvatamist või jõu arendamist. On mõttetu hakata progresseerumagi. Peamiste baasharjutuste tehnika peab olema paigas ja sooritus peab olema ladus, alles siis saame hakata korralikult ennast koormama ja pingutama. Ja veelkord, paljudel juhtudel kulub mitmeid kuid, enne kui tehnikad paika saab ja tõepoolest otseselt protsessiga saab tegelema hakata.

Eelnevatest, aga ka mitmestki teistest asjaoludest tulenevalt on ükskõik milliste eesmärkidega algajale sobivaim kavatüüp „terve keha treeningul kolm treeningut nädalas“. Loomulikult on võimalusi igasuguseid, kuid see on selline klassikaline ajas kinnitust leidnud „vettpidav“ variant. See oleks lähenemine, mille korral saab iga eesmärgiga algaja võimalikult kiiresti liikuda null seisust protsessi alustamiseni. Harjutamise sagedus saab taastumisest tulenevalt olla suur ja hea tahtmise korral õpitakse kiiresti.

Mis kellele…

Kui esimene sisseelamine on läbi ja ollakse valmis protsessiga tegelema, siis peaks hakkama nagu spetsialiseeruma. See on õige, kuid ka selle spetsialiseerumisega ei tohiks juuksekarva lõhki ajada. Sellega tahan ma öelda seda, et ei tasu ennast piinata mõttega, et kas teha kulturismi kavade järgi või teha rohkem jõutõstmise suunitlusega kavade alusel. Selge see, et pärast esmast treeninguaastat hakkavad mõtted liikuma, et mida rohkem taotleda. Mõtted peavad olema selged liiatigi veel siis, kui plaanis kunagi ka võistelda. Ent, ükskõik, missugune on eesmärk, esimesed 3 – 4 treeninguaastat võite vabalt „miksida“ nii kulturismitreeningut kui jõutõstmise suunitlust. Loomulikult, kõik see eeldusel, et baasharjutustes progresseerutakse. Arengu ja edasimineku aluseks on fakt, et kokkuvõttes muututakse tugevamaks. On harjutused, mida teevad nii kulturistid kui jõutõstjad, need on ikka needsamad baasharjutused oma variatsioonidega. Peamine mure peakski olema, kuidas nendes tugevamaks saada. Vahet pole, ka taotletakse sama raskusega järjest pikemat seeriat või üritatakse fikseeritud seeriapikkust järjest suurema raskusega teha.
Mis puudutab igasuguseid „niisama harjutajaid“, lihtsalt toonuse hoidjaid või rasvapõletajaid, siis nendele sobivad samuti väga edukalt nii jõutõstmise kui kulturismi suunitlusega kokkupandud kavad. Kui tulen jõusaali sooviga energiat kulutada, et seeläbi rasva põletada, siis selleks sobib vabalt sellesama lihasmassi kasvatada sooviva kulturisti kava. Kuna, lõpptulemus realiseerub tegelikult läbi vastava toitumise.

Kas treeningkava on üldse vaja?

Teate, sellega on nii ja naa. Pole kahtlust, et kui tegemist on pühendunud inimesega ja eesmärgid tõsisemad, siis tuleks asju paikapandud kava järgi ajada. Samas, olen kohanud päris palju inimesi, kes käsitlevad treeningkava või selle puudumist just nagu jõusaali sissepääsemise piletina. Teeks nagu küll, kuid „tellisin siin kava ära, peaks paari nädala pärast kätte saama, siis hakkan tegema.“ Kusjuures inimesel on võib – olla mingi varasem harjutamise kogemus isegi olemas. Kava ei tohi muutuda tegemise või mitte tegemise ettekäändeks või põhjuseks. Kui varasem kogemus on olemas ja plaanis ikkagi teha, siis võib ju kava saamiseni niisamagi natukene teha. Kusjuures, kõige koomilisem ongi see, et kui lõpuks kava kätte saadakse, siis seda suure sooviga kava järgi õhinal treenida tahtvat harjutajat enam ei ole. Kava on oluline, kuid see ei tohiks muutuda vabanduseks trenni teha või mitte teha.
Samal teemal:
[url=http://www.fitness.ee/artikkel/1506/kogu-tode-treeningkavadest-i-osa]Kogu tõde treeningkavadest… I osa[/url]

Autor: Janar Rückenberg