Kohustused kasvatavad: tee vooruslikkuse ja rahuloluni…
Viimane on mingi piirini subjektiivne, kuid suuremas tähenduses kahtlemata absoluutne. Tegelikult maailm püsib kohustustel. Kuna kohustused kohustavad, siis on nende täitmine alati (kas vähem või rohkem) seotud eneseületamisega. Eneseületamine on inimkonda tervikuna läbi aegade edasi kandnud ja elus hoidnud. Kohustus on midagi, mida me peame tegema, kuid mis hetkel ei oleks subjektiivses mõttes võimaluse korral meie tegemiste esimene eelistus. See tähendabki mugavustsoonist välja astumist. Mugavustsoonist väljumine tähendab omakorda (tihtipeale) valu, rutiini, ebamugavust, kannatamist (nii mentaalset kui füüsilist pingutust) ning vaevanägemist. Tegelikult on inimisend oma põhiolemuselt sedavõrd mugavusele orienteeritud, et isegi ka kõige meelepärasemad tegevused võtavad õige pea ebamugavust kätkeva kohustuse vormi. Olgu selleks teadus, sporditreening, näitlemine, pillimäng, kalapüük või aiapidamine jne. Hurmavad kiviktaimlad eeldavad regulaarselt pühendunud tööd, sporditreening ja pilli õppimine tähendavad tüütut harjutamist, näitlemine nõuab pikkade tekstide päheõppimist ning kalaläik mööda jõeäärseid metsarägastikke kümnete kilomeetrite läbitampimist. Mitte midagi ei tule niisama, tahad saada, tuleb ka anda. Kõik väärtuslik ja edasiviiv, ükskõik millisest igapäevaelu valdkonnast me ka ei räägiks, on seotud kohustustega ning neid teostades eneseületamisega. Ja see ei ole halb, vaid hea, sest kohustuste täitmisega kaasneb inimese muutumine paremuse ning vooruslikuma isendi suunas. Kuna kohustused tähendavad mugavustsoonist väljumist, siis on kohustuste täitmisel lisaks praktilisele vajadusele ka oluliste eluks vajalike omaduste kujundamise roll. Läbi kohustuste, pingutuste ja ebamugava eneseületamise õpimegi vaeva nägema, areneb meelekindlus, kaastunne, õpime planeerima (mõistma) aega, läbi oma loodu õpime hindama teiste poolt loodut, hakkame nägema suuri elulisi seoseid, õpime üle olema tühjadest pisiasjadest, areneb kannatlikkus jne. Tahtejõud, visadus, võime tegeleda ebameeldivate asjadega, rutiinitaluvus, tulla toime raskustega, kohusetunne, kõik need omadused kujunevad kohustuste tagajärjel. Seda kõike on minule õpetanud kulturismidistsipliin, aga ka töökasvatus lapsepõlves.
Paraku on tavaarusaamades kohustused endiselt pigem negatiivse varjundiga mõiste. See on väär. Lisaks eelpool esitatud kasuteguritele ilmneb kohustustega seonduvalt veel üks huvitav fenomen. Kohustused ehk tunduvad tõepoolest esmapilgul midagi rasket, igavat, vastikut ja tüütut, kuid tegelikkuses on kohustuste täitmisega kaasnevad kasutegurid/efektid otse vastupidised. Kõik, mis hetkel ebamugavana tunduv, tüütu ja raske kipub perspektiivis korrates kasuks tulema (näiteks treening). Ja vastupidi, kõik, mis hetkeliselt ja lihtsa vaevaga nauditav, see kipub olema illusoorselt ning lühiaegselt rahuldav osutudes perspektiivis meie jaoks kahjustavaks (näiteks vähene liikumine, liigsöömine ja alkoholi tarbimine). Ka ei hinda inimene kergelt tulnud asju sellisel määral, kui väärtustatakse ebamugavustunnet kätkeva vaeva läbi saavutatud tagajärge. Seetõttu on kohustava iseloomuga töökasvatuse rakendamisega noore inimese kujundamisel võimatu mööda panna.
Ka mitmed meie noorsoo tänased negatiivsed kujunemistrendid on seotud suuresti sellega, et me ei ole õpetanud neile näiliste vastuolude suuri seoseid ja tegelikke tagamaid. “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”, “Tahad saada, siis tuleb ka anda”, “Tasuta lõunaid ei ole”, “Mida külvad, seda lõikad”, “Töö kiidab tegijat” jne. Tänane kasvatussüsteem ei soosi mingilgi viisil seda, et noored õpiks armastama füüsilist tööd, mõistma rutiini vajadust, tundma rõõmu/rahulolu vaevanägemisest ning pingutamisest. Selle asemel propageeritakse üksnes lõputut järeleandmist ja mittepingutamist.
Meie õnne ja hingerahu võtmeks on suurel määral status quo häirimine, kohustused, töö tegemine või (pingutust nõudev) eneseteostamine. Lihtsalt ja vaevata tulnud hüvede õnnestav ning meelerahu pakkuv toime on lühiajaline ja illusoorne. See ongi see rahulolu, mis teeb tõeliselt õnnelikuks, kuid mida raha eest ei osta. Oleme loodud vaeva nägema (vaimset, aga kindlasti ka füüsilist), töötama, liikuma ja füüsiliselt aktiivne olema. Inimene, sealhulgas noor inimene tahab kogeda tunnet “tegin ära”, “tulin toime”, “sain hakkama”, pidasin vastu”, “jõudsin valmis” jne. Paraku, sellised emotsioonid ei teki niisama, vaid ennast ületades, rutiini taludes, kannatlik olles, pingutades (nii vaimselt kui füüsiliselt) ja enamasti ebamugavust trotsides. Selle tagajärjel tekib sügav sisemine tänutunne, millel on mingi kirjeldamatu rahuldust pakkuv ja vooruslikkust kultiveeriv toime.
Ma ei räägi sellest, et kõik peaksid meelerahu saavutamiseks, õnneks ja eneseteostamiseks olema maratonijooksjad või kulturistid. Millegi kordasaatmine, ükskõik mis valdkonnas tähendab alati teatud mõttes piiride nihutamist ja mugavustsoonist väljumist. See kehtib alates kõrvalhoone ehitamisest, markide kogumisest ja kudumisest kuni aianduse, reisimise ja tippspordini välja. Aga tõsiasi on see, et meie (tõeline) rahulolu asub väljaspool mugavustsooni.
Ärge kartke rasket tööd, pingutust, rutiini ja KOHUSTUSI!
[youtube=0_lvrXhNbPs]
Autor: Janar Rückenberg