Kui raskejõustiklane harrastab kergejõustikku …

Oli käeosoleva 2009 aasta juuni keskpaik, kui minu ja mu sõprade ühisnõuna sündis mõte proovida teha läbi kümnevõistlus, kohe päris kümnevõistlus kahel järjestikkusel päeval, nii nagu asi ikka käib. Vägev võistlus pidi aset leidma selle aasta 1. – 2. augustil. Kuna olen ise kehalise kasvatuse õpetaja, siis vajaliku inventariga ja võistluspaigaga probleeme ei olnud, kuigi tõepoolest, vahendid ja võimalused polnud muidugi see „viimane sõna. Asjad on vanad ja päevinäinud, kuid kõik alad, mis teha vaja, saab kuidagi ikka tehtud.
Võistlus kandis nime „Sõprade kümnevõistlus, mis nagu nimigi ütleb, tähendab seda, et osalejateks olid mina ja mu vanad head semud ning tuttavad. Spetsiaalselt võistluseks ei olnud harjutanud suurt keegi, ent tegemist siiski inimestega, kes midagi vaikselt ikka „liigutavad ja nii mõnigi päris aktiivselt. Oli korvpallureid, mitmeid jõusaali harrastajaid ja paar harrastaja tasemel jalgratturit. Võislustules oli üheksa sõpra, kelle keskmiseks kehakaaluks kokku tuli 95 kg. Kõige kergem mees oli 75 kg (9. klassi koolipoiss) ja kõige raskem oli minu vend Silvar, 112 kg. Enamus mehi olidki 85 kg ja sealt edasi, nii, et päris mõnusad jõmmid, „vähemalt kümnevõistluse jaoks :))). Enda hetkekehakaal 106 kg, olen teadlikult mõne kilo alla võtnud, kuid seda kindlasti mitte selle kümnevõistluse tarbeks. Kindlasti ei tahaks ma olla enesekeskne, kuid arvan, et minu sõprad (nende nimed ja kõik tulemused) ei ütle võib olla fitness.ee lugejale palju. Seetõttu jätan ma nende tulemuste põhjalikuma kajastamise ära. Kuna mind ilmselt siiski mõnevõrra tuntakse, siis keskenduksingi just oma esinemisele ja emotsioonidele. Selleks, et lugeja saaks parema ülevaate täismängust lisan lõppu lihtsalt kohad ja punktisummad, võib olla mõni nimi ja tulemus ka teksti sees.

Niisiis, kümnevõistlus. Ei olekski uskunud, et nii karm asi, seda eriti veel, kui sellised „mütakad selle ette võtavad. Juba enne esimese päeva viimast ala (400 m) ütlesin meestele, et „kõva vend on juba seegi, kes homse päeva pelgalt läbigi suudab teha. Ja nii on/oligi!!!

Aga alustan siis otsast peale…kuidas mul läks. Esimene ala oli 100 m. Soojendust vaadates ei oleks arvanud, et mul hästi läheb. Samas teadsin ka seda, et kerge neil minuga olema ei saa, kõvad kükid ja tõmbed peaks olema ju mingit plahvatust jalgadesse pannud. Nii oligi, aeg 12.46 ja alavõit. Olgu veel enesekaitseks öeldud, et me ei jookse kummikattega staadionil. Katteks seesama punane killustik, mis katab ilmselt paljude koolimajade staadioneid. Teine mees esimesel alal oli kossumees Rauno Tamm 12.90 ga. Vennal oli soojendus ehk pisut puudulik ja ta tõmbas reie kakspealihase korralikult ära, siit ka põhjus, miks punktisumma kasin ja jooksualasid ta enam kaasa ei saanud teha. Muide jooksin ise esimest korda elus naelikutega. Kuidagi imelik oli, igal juhul tunnen tossudes ennast kodusemalt :))). Aga tundub, et sprindis on võimu minna küll.

Teine ala oli kaugushüpe. Eesmärk oleks olnud korrata oma 2 kuu tagust rekordit 5.18, kuid sel korral seda ei tulnud. Tehnikat pole muidugi ollagi, nagu enamus aladel. Tulemuseks jäi sel korral 4.98. Huvitav on see, et juba ainuüksi see 100 m enne kaugushüpet väsitas nii ära, et kaugushüppe katseteks andis kokku võtta. Aga üllatus üllatus, alavõit siingi, teisel kohal taas Rauno Tamm 4.86 ga. Ise kartsin muidugi, et kaugushüppe võtab kindlasti mõni korvpallur ära, kuid ei. Rääkides endast, siis igasuguse tehnika puudumisest räägib kõnekalt ka see fakt, et kohapealt kahe jalaga hüppan 3.10, võistlusel 4.98 ja rekord 5.18…juurde nagu ei tulekski midagi :))).
Niisiis, kaks alavõitu oli käes, mille üle iseenesest hea meel, kuid sellest ei saanud lasta ennast uinutada, olulised on ju siiski punktid ja eelnevad „luureandmed lubasid loota, et ma võiksin oma sooritustega vähemalt 4000 punkti kokku saada…see oligi mu väike unistus.

Kolmas ala oli kuulitõuge. Kuigi ka kuulitehnika pole teab mis kiita, olin siin juba enne kindel, et alavõit on minu, iseasi, mis tulemusega. Tulemuseks jäi seekord 12.83, millega ma tegelikult rahul ei olnud. Jällegi, paar kuud tagasi sai proovitud ja tõukasin 13.41, mis on minu rekord. Lootsin võistlustel minimaalselt 13 m ära tõugata, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Teisel kohal platseerus sellel alal vend Silvar 11.36 ga.

Kolm alavõitu oli olemas ja see tähendas ka punktisummas liidrikohta … kui paljuga, seda muidugi võistluse käigus ei teadnud.
Neljas ala oli kõrgushüpe. Oli teada, et selle alaga hakkab sõna otseses mõttes nalja saama. Nii ka oli…nähti ja tehti selliseid hüppetehnikad, mida varem näinud ei ole. Täpsustuseks lugejale veel nii palju, et meil oli igal mehel kõrguse ületamiseks 4 katset, ka ei pannud me äratõukamisele ja lati ületamise tehnikale piire. Kes tõukas kahelt jalalt, kes ühelt, kuid loomulikult läks katse arvesse ikkagi nii, et latt tuli ületada, ilma, et see maha kukuks. Muidugi tean, et määruste järgi peab olema tõuge ühelt jalalt, kuid selles suhtes ei „närinud me tähte. Suured mehed…peaasi, et üldse mingi tulemusegi kirja saaks. Enda hüppamist raskendas ka see, et selg teeb viimasel ajal tõsiselt muret ja ega ma kõige painduvam seljast ei ole. 130 cm ületasin veel igal juhul peaaegu, et kohapealt ja kahelt jalalt. Lõppkokkuvõttes jäi minu tulemuseks 1.50, parimad tulemused olid ka ainult 1.60, taas kossumeestelt.

Esimese päeva viimaseks alaks oli 400 m ja selleks ajaks oli korralik väsimus sees, ikka väga korralik. Ka vihma hakkas sadama, mis tekitas staadionile suured loigud. 400 m on muidugi hirmus distants, kes jooksnud, need teavad, millest räägin. Ent suutsin ennast kokku võtta ja võimu isegi oli. Taktika oli mul selline, et kohe ette ei rebi, püsin 150 m teistega koos või järel ja siis hakkan „kütma. Nii ka tegin ja tulin oma jooksus (tugevamate jooks 100 m aegade põhjal) teiseks, aeg oli 1.06.01, võitja aeg 1.04.06. Võidumees oli Alar Kukk, kes elukutselt sõjaväelane ja jooksmisega ilmselt „sinapeal. Kokkuvõttes olin jooksuga rahul, sest selline aeg ikkagi spetsiaalselt treenimata ja oma 106 kg ga. Hea oli, et sain teha korraliku soojenduse, sörkida enne jooksu kerge kilomeetri, mul on seda vaja, lähen siis kuidagi „lahti. Nagu ütlesin, jõudsin terve distantsi kesta ja poole pealt juurdegi panna, kusjuures, jalad ei olnudki laktaati eriliselt täis. Taktikaliselt ootasin kiirendusega võib olla natukene kaua, ka esimene mees oli sel päeval vabalt kinnipüütav.

Esimene päev lõppes punktisummaga 2219, olin selge liider, teisel kohal oli „sõjamees Alar Kukk 1991 punktiga.

Keha oli muidugi pärast esimest päeva meeletult valus. Lihased, liigesed, kondid, selg, jalad, kere, õlad…ühesõnaga igalt poolt. Sellepärast vaimustungi sellest alast ja oma tundmusi siin kriban, et uskumatult karm asi see kümnevõistlus. Teha kaks päeva järjest, pingutada, anda endast viimane ja koguda selliseid punktisummasid…uskumatu… müts maha meeste ees.

Esimese päeva õhtul oli enesetunne selline, nagu oleks kõvasti peksa saanud. Kuigi 400 m otseselt jalgu kinni ei tõmmanud, üldine väsimus oli siiski suur ja õhtu edenedes hakkas akumuleerunud laktaat tunda andma. Venitasin ennast korralikult ja lasin naisel selja ja jalad korralikult läbi masseerida. Vähemasti üritasin teha kõik selleks, et järgmisel päeval rivis olla ja endast parim anda.

Pühapäeva hommik oli muidugi karm. Lihased ja liigesed endiselt kanged. Asutasin end kell 9.45 võistluspaigale asju valmis seadma. Võistluspäev algas kell 11.00.

Teise päeva esimene ala oli tõkkejooks. Tehnika ka sel alal oli sisuliselt kõikidel null, tõket ületades käisid käed nagu tuuleveskil, kuid alavõit minule siingi, aeg 17.51. Teisel kohal kossumees Kert Kerem 18.33 ga. Teine kossumees Rauno Tamm 18.36 ga kolmandal kohal.

Teise päeva teine ala on kümnevõistluses kettaheide ja seal olid mul suured plaanid, sest ütlen ausalt, see on ka ainus ala, mida olin varem proovinud ja natuke isegi harjutanud. Oli kindel plaan heita 41 42 m, sest sellised kaared olid praktiliselt igal kettatreeningul sees. Niisiis, plaanid olid head, olin õppinud kenasti ketast „spinn`i (pöörlema) tõmbama, kuid…mida ei tulnud oli üle 40 meetrised kettakaared. Põhjus nimelt selles, et oma treeningutel olin heitnud üle staadioni (edasi ja tagasi) ning heitsin staadioni raja pealt, mitte ringist. See oli viga, ringist heitmine võistluse käigus ängistas mind tohutult, kartsin üle astuda jne. Uskumatu tegelikult, et see võib nii palju lugeda. Igal juhul tulemuseks jäi 35.57. Kõrval, teiste katsete ajal proovisin heita ning laks ja laks 40 41 m, kui aga minu kord ringist heita, ei tulnud mitte midagi :))). Igal juhul õnneks ka siin piisas, et saada alavõit, teisel kohal napilt 34.81 ga taas minu vend. Pidevalt tuli endale meelde tuletada, et alavõit ei ole 10 võistluses veel midagi, olulised on punktid ja oluline oleks ikka tugevate aladega punkte rohkem saada, et nõrgemaid kompenseerida. Salaeesmärk oli ju 4000 punkti täis saada.

Kolmas ala on kümnevõisluse teisel päeval teivashüpe. Meil oli kasutada üks alumiiniumist teivas ja üks fiibrist teivas. Maandusime liivakasti, enamasti jalgadele. Algul tundub see väga hull mõte, kuid kui liivakast sügavalt ilusti kobedaks kaevata, ei ole hullu midagi, uskumatult pehme kukkumine. Pealegi, ka vanal ajal hüpati ja maanduti sarnaselt. Mõte oligi ikkagi, et maandume jalgadele ja teivast keegi paindesse ei tõmba. Esiteks peab selleks omama tehnikat, teiseks ei saa nende „tsaariaegsete teivaste tugevuses kindel olla. Seda enam, et hüppajad kaalusid nii mõnigi mees üle 100 kg. Nalja muidugi sai omajagu ja nähti selliseid tehnikaid, mida vist veel keegi näinud ei ole. Ütlen vaid nii palju, et kõige madalam kõrgus, mis kirja jäi, oli 1.30 ja kõige suurem kõrgus 2.57 minu vennale. See mees oleks muidugi veel lennanud, kuid kõrgushüppe postid ei võimaldanud kõrgust enam lisada. Tal tuli see teibaga hüppamine üldiselt hästi välja. Minu tulemuseks jäi korralik 2.40. Viimased mehed kukkusid välja 1.85 peal ja siis hakkaski alles meie võistlus vennaga. Igal juhul tublid olid siin kõik ja nii mõnigi raske mees valmistas üllatuse, et niigi kõrgelt üle sai. Minul ja minu vennal oli selgelt kasuks see, et lapsena olime „teivashüpet harrastanud kuuseteibaga ja üle isetehtud lati ja postide. Teivashüppes siis kokkuvõttes kulturistile 2. koht :))).

Eelviimane ala oli odavise, mis teadaolevalt minu kõva külg ei ole. Mõned korrad on saanud oda ka varem lihtsalt proovida ja pean tunnistama, et ei ole see ala minu jaoks. Eks tehniliselt olen ka nõrk, kuid seda ei tunnegi võib olla nii palju, kuivõrd seda, et ei ole seda särtsu ja „pauku oda kaugele saata. Enda arust „plahvatan nii kuis jaksan, kuid naine kõrvalt ütleb, et ma teen seda hoojooksu ja oda teelesaatmist justkui aegluubis :))). No mida ei ole seda ei ole. Teine asi on ka see, et kardan õlga ära visata, ei taha kohe ära visata, sest siis on põhitreeningud jälle pikalt häiritud. Igaljuhul ega ma oda peale suurt ennem panustanud ka, kui oma punktidega kalkuleerisin. Tulemuseks jäi 36.55 ja selle tulemusega olin oma venna 45.72 ja 108 kg se korvpallitsentri Renee Kukk`e 41.96 meetrise kaare järel kolmas.

Selleks ajaks (odavise) oli väsimus vägagi võimust võtnud. Lihased eilsest kanged ja ka üldiselt energiast tühi ja kurnatud. Ees oli veel 1500 m, mida kartsid kõik mehed. Meie kooli staadion on 250 m pikk, mis tähendab, et tuleb joosta 6 ringi ja kui soov sellelt alalt üldse punkte saada, siis ega ausalt öeldes lonkida väga aega ei ole. Punkte hakkab minu mäletamist mööda saama siis, kui joosta see 1500 m 7.54 – ga, siis saab selle kalkulaatori järgi, millega mina punkte kokku lõin, 1 punkti. Aeglasemalt see enam ei võta. Kusjuures spetsiaalselt treeninud ei olnud selle ala jaoks taas mitte keegi, karta oli suurt kannatamist :))). Stardis hakkas sadama ka kõvasti vihma, nii kõvasti, et natukese ajaga olid staadionil veeloigud. Jooks iseenesest oli karm, kuid mitte nii karm, kui alguses olin kartnud. Plaanisin joosta 7.30 ga, kuid lõpuajaks jäi 6.09.20. Ütlen, et tundsin, et oleksin võimeline ka 6 minutiga jooksma, kuid mitte kiiremini. Võitis kossumees Kert Kerem 5.38.04 ga. Kulturistile ka 1500 m jooksus 2. koht, mis on minu arvates hea.

Kokkuvõttes sain oma väikese eesmärgi ka täidetud. Kokku 4206 punkti, millega olin rahul. Pärast kettaheidet kartsin, et 4000 punkti jääb saamata, kuid olin teisi alasid veidi kehvematena arvestanud. Oma 4206 punktiga olin ma esimene…jeeeee :))). Ilmselgelt ei ole see punktisumma mitte midagi ja on väga tühine, kuid üheksamehelisest seltskonnast väljuda võitjana on siiski hea meel, pealegi veel korraliku eduga (629 punkti teise koha ees).

Mida öelda kokkuvõtteks??? Tahan öelda seda, et sellised ettevõtmised aitavad väärtustada ka teiste sportlaste tegemisi…ei ole see kümnevõistlus kerge. Mehed peavad olema väga mitmekülgsed, võistlus on kahel päeval jne.

Teiseks, väga hea on läbi enda tulemuste aduda, millist treenitust nõuab ikkagi ka juba 6000 või 7000 tuhande punkti kokkusaamine. Kusjuures suurvõistlustelt vististi ei saagi ka veel selliste punktisummadega medaleid.

Kolmandaks sain kinnitust sellele, kui mitmekülgne võib olla tegelikult üks kulturist ja raskejõustiklane…on kiirust, on jõudu ja vastupidavust.

Selline mõte käis veel peast läbi, et jube kihvt, kui oleks võimalik Eesti tuntud kulturistidel (Kiivikas, Ader, Morozov jt.) kokku saada ja mõnel korralikul staadionil omavahel selline kümnevõistlus teha :))). See võiks päris vinge ettevõtmine olla. Tehakse ju igasuguseid ajakirjanike kümnevõistluseid jms.

Igal juhul minu ja minu sõprade kümnevõistlus peaks hakkama nüüd toimuma igal suvel. Meestel on märgid maas ja on järgnevatel kordadel, mida ületama hakata!!!

Lõpetuseks nagu lubasin, punktisummad:

I 4206
II 3577
III 3564
IV 2833
V 2810
VI 2477
VII 2398
VIII 2236
IX 1991

Autor: Autor Janar Rückenberg