Kuidas lõuatõmmetes veelgi paremaks saada…I osa

Just lõuatõmbed on tegelikku ja tõelist ülakeha jõudu näitav harjutus. Lõuatõmbed on kahtlemata ka parimaks ülakeha massiharjutuseks, ei öelda ilma asjata, et lõuatõmbed on ülakeha kükid. Kui võrrelda lõuatõmbeid või allatõmbeid kaela taha, siis siin ei ole isegi midagi võrrelda. Lõuatõmmete kasutegurid ja ülemuslikkus on ilmsed. Ükskõik millist haaret te kasutate või kuidas te ennast üles vinnate, neuromuskulaarne aktiivsus lõuatõmmete ja allatõmmete võrdluses on igal ajal lõuatõmmete kasuks.

Sageli võib kuulda küsitavat, et: „palju sa surud“? Palju kohasem oleks tegelikult küsida, et: „palju sa lõuga jõuad tõmmata“? Lõuatõmbed on jõud/kehakaal suhte parimaks näitajaks. Te peate naturaalsel viisil (nagu seda lõuatõmbed on) tõmbama üles 100% oma kehamassi. See on üks naturaalsemaid harjutusi üldse. Pealegi, kui jõutõmmet ja kükki ei saa paljud alaselja ning põlvede probleemide tõttu teha, siis lõuatõmbeid on suutelised peaaegu, et kõik tegema. Või õigem oleks öelda, et peaks olema võimelised tegema…

Mind kummitab tänaseni üks olukord, mille tunnistajaks ma paar aastat tagasi pargis treenides juhtusin olema. Seal olid tookord ka üks minu vanune mees, tema naine ja poeg. Mees loopis pojaga omavahel niisama väikeseid rõngaid, ühesõnaga mängiti niisama ja nauditi kaunist juulikuu ilma. Mingil hetkel jalutas mees lõuatõmbe kangi alla, hüppas selle külge ja üritas ilmselt siis ennast üles vinnata. Üritus kestis oma 10 – 15 sekundit, ta vingerdas ja väänles, kuid tulutult. Ta ei suutnud teha ühtegi lõuatõmmet, kujutage ette…MEES, MEESTERAHVAS JA TA EI JÕUDNUD ENNAST MITTE ÜHTEGI KORDA ÜLES TÕMMATA. Tegemist ei olnud ülekaalulisega, ta oli umbes 175 cm pikk ja umbes 75 kg, täiesti tavaline kehaehitus.

Tundsin, kuidas mulle hiilis teatav kaudne häbi selliste meeste pärast või kaudne piinlikkus, kogu naistesoo ees.

Umbes nii, et. „Kallis vaata meest, kellega sa abiellusid. Ma olen nii nõrk, et ei suuda teha ühtegi lõuatõmmet, aga ära karda, võid ennast minuga ikkagi turvaliselt tunda.“

Või poja suhtes: „Vaata poiss kui „tugev“ su isa on! Kas tahaksid olla sama „tugev“ ja kasvada samasuguseks?“

Parafraseerides Matt Rhodes´it, siis mees, kes ei suuda teha lõuatõmbeid on samahästi kui naine. Tegelikult mitte isegi naine, kuna minu jõusaalis suudavad paljud naised tõmmata kümme lõuatõmmet ja mõni enamgi. Igal juhul on meheks ennast palju pidada, kui te ei suuda lõuga tõmmata. Nii lihtne see ongi.

Järgnevalt kümmekond ideed, kuidas lõuatõmmetes edasi areneda ja veelgi paremaks saada.

1. Ärge minge koguaeg suutlikkuseni, ärge tõmmake alati mis iganes hinnaga nii palju kui tuleb. See on suur probleem, mida ma näen. Tõmmatakse ja koguaeg viimseni välja. Miks nii tehakse? Sellepärast, et nii on kergem…ärge tehke nii. Niipea, kui kordus ei ole enam nii puhas kui eelmine kordus (tehnilise soorituse osas), peaks mõtlema seeria lõpetamisele. Kui tõmbetempo hakkab aeglustuma on selge, et seeria lõpp on lähedal. Selles ei ole midagi ebaloogilist, kui kükite ja näete, et enam ei jõua ja tehnika hakkab kannatama, siis lõpetate samuti seeria ära. Kui te teete viis kordust ära, lähete kuuenda kordusega alla, kuid üles ei jõua tulla või jõuate vaid ¾ „tagasiteest“, siis ilmselgelt ei võta te ka enam seitsmendat kordust ette ja ei tee poolikuid korduseid peale, kuni kang seljast maha kukub või ise kangiga koos kokku vajute. See on aga täpselt selline lähenemine, kuidas suur osa harjutajatest lõuatõmmete seeriat teeb või õigemini lõpetab. Seeriat alustatakse paari korraliku kordusega ning enamus seeriast vingerdatakse ära väga lohaka tehnikaga. Tehnika läheb aina hullemaks ja hullemaks. Kui te nii teete, siis te ei muutu tugevamaks, vaid õpite hoopis vingerdama (petma) ja muutute hoopis nõrgemaks. See, mille pealt, te ennast selliselt vingerdades üles tirite ei ole jõud. Sellist petmist näeb palju nii pealthaardes kui althaardes lõuga tõmmates.

2. Üritage liigsest keharasvast vabaneda. Liigne rasv on liigne raskus, mis annab lõuatõmmetel hästi tunda.

3. Alustage õigest lähteasendist. Päris sageli võib näha, kuidas alustatakse lõuatõmbeid nii, et riputakse lähteasendis kangi küljes lõdvalt ja pingevabalt nagu laip. Lihased on pingevabad, õlad on nii lõdvad ja pingevabad, et hakkaks justkui liigesest välja tulema. Samuti on õlad nii väljavenitatud ja kõrgel, et puudutavad kõrvu. Selline asend asetabki pinge liigestele ja sidemetele, mitte lihastele. Kangil juba rippudes peaksid õlad olema allatõmmatud ja pinge selline, et õlg on ikka korralikult oma liigeses. See on vigastuste suhtes hea lähteasend, samuti on sellises asendis pinge lihastel, mitte liigestel ja sidemetel.

4. Säilitage küünarliigeses terve seeria vältel kerge kõverus. See nõue on suuresti seoses eelmise punktiga. Enne seeria alustamist, lähteasendis peaksid käed kergelt kõverdunud olema, mitte lõdvad ja päris sirged. Se kõverus võib olla isegi vaevu märgatav, kellel rohkem, kellel vähem, kuid küünarliigese tervisele on see väga vajalik. Ärge tõmmake küünarliigest ka täielikult lukku, see asetab jällegi pinge hoopis kõõlustele ja sidemetele, mitte lihastele. Kerge kõverus päris liigese luku ja päris sirge rippasendi vahel on hea, et oleks pinge lihastel, mitte kõõlustel. Igal kordusel peaksite ennast laskma nii sügavale, et seesama lähteasendi kõverus jääb küünarliigesesse sisse. Olge enese suhtes ausad, ärge hakake seda petmisena kasutama ja ärge hakake poolikuid korduseid tegema. Lihtsalt käed ei ole päris sirged ja ebameeldivalt väljavenitatud.

Järgneb…

Autor: Tõlkinud Janar Rückenberg