Kuidas mõista Arnold Schwarzeneggeri poolt sõnastatud kuut kuulsat reeglit?

Ilmselt annab leida kulturisti, kes ei oleks kuulnud ja kursis Arnold Schwarzeneggeri poolt sõnastatud kuue reegliga. Arnold sõnastas kuus reeglit, mis võiks olla edu või õnnestunud eneseteostamise aluseks.

Nimetatud kuus reeglit on järgmised: usalda ennast, riku reegleid, ära karda ebaõnnestumist, ära kuula neid, kes ütlevad, et “EI OLE VÕIMALIK”, näe vaeva ja tööta nagu hullumeelne ning anna „midagi“ ka tagasi. Eks nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju on ka erinevaid tõlgendusi nendest reeglitest.

Samas, ega väga palju midagi tõlgendada tegelikult olegi, kuna Arnold ise räägib põgusalt ka lahti, mida ta ühe või teise reegli all täpsemalt silmas peab. Minu tänase kirjutise eesmärk oleks tuua teieni oma tõlgendus Arnoldi reeglitest. Ülevaade sellest, kuidas mina nimetatud reegleid täpsemalt mõistan ja nendest asjadest aru saan.

1. Usalda ennast

Usk enesesse on oma unistuste realiseerimisel kahtlemata oluline. Arnold vihjab oma esimese reegli all sellele, et vaadake sügavale enda sisse ja selgitage välja, kes te ise tõepoolest olla tahate ning mida tõelise kirega teha soovite. Väga õige, aga kindlasti ei tohiks enese soovide realiseerimisel ning ambitsioonide teadvustamisel olla pealiskaudne ja tormakas. Olulised on siinkohal teadmised, arenenud kriitikameel ja võimalikult adekvaatne reaalsustaju. Enne, kui te mingeid eesmärke hakkate kindlalt fikseerima peate omama head ülevaadet tegelikkusest. Will Smith ütleb ühes oma intervjuus, kus räägitakse eesmärkidest, nende püstitamisest ja saavutamisest nõnda: „What’s the point of being realistic?“ Õige, kirjutan sellele filosoofiale kindlasti alla, kuna kogu minu treeningkarjäär polegi muud olnud, kui üks ebareaalsete väljakutsete maraton. Seega ma nõustun sellega (what’s the point of being realistic?), kuid ka ebareaalsetena tunduvate eesmärkide püstitamine ja nende poole pürgimine eeldab päris kindlasti teatud esmase taseme saavutamist ning soodsat keskkonda, milleks on siiski selgus ja veendumus oma enesekindluses, tahtejõus, võimetes, võimalustes, eesmärkides.

Ülipeenike ektomorf võib ju eesmärgiks seada kulturistiks saamise ja kulturismiga tegelemise, kuid kas kohe Euroopa meistrivõistluste 3. koha püstitamine oma eesmärgiks on kondisele alustajale see kõige parem liikumapanev jõud, ei oleks selles nii kindel.

2. Riku reegleid

Ehkki kõik kuus soovitust on teel tulemusteni väga olulised pean seda teist reeglit võib-olla üheks olulisemaks üldse. Mida selle punkti all mõista? Mina ise teadvustan, tõlgendan ja rakendan seda reeglit nii, et hea tulemuse tarvis tuleb aeg-ajalt teha täiesti hullumeelseid asju. Ja see puudutab kõike, mis on treeninguga seotud. Mõned näited, kui teame, et tüüpiliselt peaks maht ja intensiivsus olema seotud pöördvõrdeliselt, siis aeg-ajalt tuleb teha trenne, mil seda seaduspärasust tuleb lihtsalt eirata. Kui tüüpiliselt tehakse näiteks 5 viiekorduselist seeriat kükke 80-85%-ga, siis vahest rikkuge reeglit ja kükkige 80%-ga 10, 15 või koguni 20 seeriat viieseid seeriaid kükke.

Samamoodi, proovige teha mõnel päeval või terve nädala jooksul hullumeelses mahus lõuatõmbeid. Või, proovige mõnikord mõnda kehaosa treenida järjest kahel või kolmel päeval. Selle reegli all peetakse silmas kõiki neid tegevusi ja tegemisi treeningul, mis on mingis mõttes loogikavastased, ei allu seaduspärasustele või ei baseeru teada-tuntud treeningtõdedel. Alati ei pea alustama treeningut baasharjutustest, treenima ainult ettekirjutatud üldteada optimaalse mahuga või soovitusliku sagedusega. Reeglite rikkumine tähendab tihtipeale täiesti vastupidist lähenemist üldtunnustatud treeningtõdedele.

3. Ära karda ebaõnnestumist

Ära karda ebaõnnestuda. Seda punkti tõlgendan ja üritan järgida nii mikro- kui makrotasandil. Mikrotasandil, see tähendab seda, et kui te tahate heaks saada, siis tuleb trennis riske võtta. Te panete 120 kg kangile, tahaks kangesti teha 10 kükki, aga ei tea, kas olete selleks võimelised. Siiani on rekord 7 kükki 120 kg-ga, aga tahaks kümmet kükki kätte saada. Omakorda juurdlete selle üle, et millised on vigastuste riskid jne. Kõik need kahtlused ja teadmatus ei tohiks saada selliseks takistuseks, et jätategi oma unistatud uue rekordseeria proovimata. Tom Platz ütleb ühes oma intervjuus sama asja kohta: “There’s always risk involved in any success factor” (igasuguse edu, arengu või tulemuste taotlemisega kaasneb alati risk). Kui me hakkame igas asjas ebaõnnestumise kartuses oma ettevõtmisi vältima või riskide hirmus ennast tagasi hoidma, siis jõuame kokkuvõttes üsna pea tõdemuseni, et me ei saagi suurt midagi teha. Edu nimel treenides tuleb teha aeg-ajalt täiesti hullumeelseid asju, nii nagu eelmises punktis veendusime. Aga, nii veidralt kui see ka ei kõlaks, ka hullumeelsusel teostamisel on reeglid, piirid ja teatud seaduspärasused. Kõige veidram on kõrvale kuulda, kuidas keegi tahab väga kõrgele/kaugele jõuda, kuid ei taha väga üle pingutada, kuna kardab vigastada või lihaste valulikkust. Millise pingutusastmega peaks olema seeria viimane kordus tehtud, et see ühelt poolt oleks arendav, teisalt ei põhjustaks vigastusi? Miljoni küsimus, eks. Aga sellega ongi nii, et seda ei tea mitte keegi teine peale teie enda ja tihtipeale on endalgi seda piiri raske tunnetada.

Kindlasti tähendab tahtepingutus väiksemal või suuremal määral alati riski vigastada või mitte jõuda, mida me võime samastada ka ebaõnnestumisega. Küsimus ongi selles, kui kaugele tahtepingutusega minna? Me võime teoorias teha ilusaid sõnu, et lõpetada tuleb siis, kui tehnika laguneb, aga see on teooria. Kui minu ihaldatud rekordseeria on 10 kükki 200 kg-ga, ma olen juba 8 ära teinud, tunnen, et kergelt tehnikat ohverdades punnin selle 10 kordust ka ära, siis ma arvan, et annab trennimeest leida, kes lõpetab selle seeria pärast kaheksandat kordust ära. Loomulikult, see tähendab vigastuste riski, aga paljudel juhtudel ka mitte. Kokkuvõttes, märkimisväärset tulemust taotlev harjutaja peab olema valmis võtma vigastuste riski ja arvestama alati pingutuse käigus/tulemusel tekkivate kaasmõjudega. See risk on ka alati ka tehniliselt kõige korrektsemate soorituste korral olemas.

Makrotasandil mõistan selle punkti all seda, et alati ei saa võita. Te peate alati olema valmis ka selleks, et ei lähe nii, nagu lootsite. Kõige rumalam on võitu ette planeerida. Üllatusteks tuleb alati valmis olla. Selge see, et plaane tuleb teha, võistlusi planeerida ja vormi ajastada, kuid ei tohiks kujuneda harjumuseks võistelda ainult siis, kui on lootust võita.

4. Ära kuula neid, kes ütlevad, et “EI OLE VÕIMALIK”

Selle punkti all mõistame ilmselt kõik ühte ja sama. Arnold ütleb ka ise, et alati on neid, kes sinu eesmärke või ideesid kuuldes ütlevad, et “see ei ole võimalik”, “tegemist on täieliku utoopiaga” jne. Naljakas on see, et päris paljud ei pea isegi ka täiesti reaalseid ja tavapäraseid asju enam võimalikuks. Ühelt poolt tundub see mulle alati veidi halenaljakas, kui hädaks inimesed ennast teevad ja usuvad, teisalt pahandab see mind, et see õpitud abitus on sedavõrd levinud. Nagu ütlesin, järjest lihtsamate pingutuste ja väljakutsetega ei tulda enam toime. Juba väikese poisina metsas 3m kase – ja lepanotte vedades pahandas mind see, kuidas abimeestest külamehed lõid nii lihtsate nottide ees kartma. Nad ei uskunud, et olen võimeline selliseid notte üksi riita vedama, mida nemad kahekesi läbi häda vedasid. Minule on teiste suutmatus ja abitus alati jõudu juurde andnud ning tõuganud järjest väljakutsuvamaid asju proovima. Kusjuures, see on päris huvitav fenomen üldse.

Olen teiste allaandmisest, võimetusest ja mittesuutmatusest tulenevat energiat ise alati väga võimsalt kogenud ja ära kasutanud. See reegel seostub suuresti “reeglite rikkumise” punktiga. Kusjuures, minu arvates on need kaks reeglit omavahel hästi seoses. Kui sa üritad teostada midagi tavapäratut, siis alati on päris arvukalt neid, kes peavad su ettevõtmist võimatuks, sest võimatud ettevõtmised tähendavad enamasti üldtuntud reeglite rikkumist. Siinkohal võib näiteks tuua oma 10 x 10–d erinevate raskustega erinevate harjutuste korral, 104 kükki 100 kg-ga, 3x päevas kükkimised või iga päev kükkimised, treeningud iga päev kaks nädalat järjest jne. Igasugused ebatraditsioonilised ettevõtmised kuuluvad siia alla, ka näiteks Silvari jalgsimatk Tartust Tallinnasse.

5. Näe vaeva ja tööta nagu hullumeelne

See on vältimatu tingimus, et üldse kuhugi jõuda. Te võite olla talent, kuid ka talendikus jääb realiseerimata, kui te tööd ei tee. Sest, tipus, ükskõik, mis valdkonnas ongi ka ju paljudel juhtudel talendid. Aga, võitjaid saab olla üks, mis tähendab, et ka talentide seas tuleb terad sõkaldest eraldada. Rääkimata sellest, kui te kõige talendikam ei ole. Kusjuures, tihtipeale ongi ebanormaalne tahtejõud ja tööeetika määravamad kui talendikus. Will Smith ütleb selle kohta nii: „While the other guy’s sleeping, I’m working. While the other guy’s eating, I’m working.“ (kui teised magavad, siis mina töötan, kui teised söövad, siis mina veel töötan ja kui teised magavad, siis mina ikka veel töötan).

Talendikuse ja selle avaldumise või mitteavaldumise kohta on Will Smith öelnud: „There is no easy way round it no matter how talented you are your talent is going to fail you if your not skilled you know if you don’t study if you don’t work really hard and dedicate yourself to being better every single day.“ (Otseteed tippu ei ole, ükskõik kui andekas te olete, kui te ei ole oma talendikust arendanud, siis pole sellega midagi peale hakata. Kui te ei õpi, ei tööta, pühendu ega näe kõvasti vaeva, et iga päev eilsest natuke parem olla, siis on ka teie talendikus ebaõnnestumisele määratud).

6. Anna „midagi“ ka tagasi

Õilis ja suuremeelne põhimõte, mis ilmselt eeldab ka teatavale vaimsele tasandile jõudmist, kõik ei pruugi sellest aru saada. Aga, ma usun siiski, et selline tänutunne, ükskõik kellele ja millisena väljenduv on igal normaalsel inimesel, kes midagi saavutanud, sees. Arvan, et ka seda punkti saame mõista mitmeti. Üks ongi tänu või tänutunne oma teadvuses, usun, et reeglina tänatakse jumalat või mingit kõrgemat jõudu oma õnnestumise eest. Ise olen õnnestumiste järel üritanud alati mingeid sisemisi lubadusi täita. Puudutavad need siis minu tegemisi, suhtumist või käitumist. Samuti, üritan oma tänu, lugupidamist, kuulekust ja aukartust tugevamatele juhtivatele taevastele vägedele käia avaldamas ka aeg – ajalt kirikus.

Arnold räägib pigem rohkem ehk realistlikumast tänust ja tagasiandmisest – oma riigile, külale, rahvale, koolile, kodule, perele jne. Ehk, kui sinust on saanud suur spordistaar, siis ära muutu ülbeks ja uhkeks, vaid mine vahest ikka tagasi oma kodukanti, näiteks oma kodukoha kooli, kui sind kutsutakse loengut pidama vms. Selline tagasiandmine võib väljenduda väga erinevatel viisidel. Ise olen üritanud seeläbi tagasi anda, et näiteks nii mõnelgi korral olen märkinud võistleja ankeeti, et olen Rakkest. See on austus, reklaam ja tunnustus minu pisikesele kodukülale, et ka siin on tublid inimesed ning ka sellisest väikesest kohast on võimalik maailmatasemel spordiareenile võrsuda.

Samuti, jagan oma teadmisi ja kogemusi, olen teinud sümboolse tasu eest või siis suisa tasuta treening – ja toitumiskavasid. Tagasi andmine võib väljenduda ka eeskuju funktsioonis ja selles, et propageerid oma ala, juhendad treeningrühma, värbad järelkasvu jne. Kui te süvenete, siis näete, et kõik kuus reeglit on üksteisega väga läbipõimunud.

Kokkuvõttes, eesmärgid selgelt paika, ole enesekindel, usalda ennast, võta riske, ära karda rasket tööd, mõtle pisut tavapäratult ja ole tänulik.

Autor: Janar Rückenberg