Kulturism on surnud…

”Nii mõnigi kord on ajakirjanik või artikli kirjutaja saatana enda sõnumitooja.” Nii ütles kord ühe meeste ajakirja väljaandja. Kusjuures, tal on õigus. Mõned asjad lihtsalt tuleb välja öelda, kuid tõsi, tihtipeale saavad paljud selliste otseste mõtete väljaütlemisel haiget, paljud solvuvad, ent hooliamata oma väljanäidatavast nördimusest saadakse tihtipeale ka ise aru, et asjad ongi tegelikult nii, nagu välja öeldi.

Võtame näiteks võistluskulturismi või õigemini, mis sellest järgi on jäänud. On palju asju, mida kulturismist rääkides jäetakse välja ütlemata, kuid mina ütlen need asjad ikkagi välja. Miks? Sellepärast, et see on tõde ja tõe eitamine või sellest mitte rääkimine on sama hea kui valetamine.

Tõde on see, et kulturism võistlusspordina on surnud. Nüüdseks pole enam mingi suur saladus, et professionaalsed tippkulturistid kasutavad, selleks, et selline välja näha, nagu nad näevad, täiesti ebanormaalsetes kogustes steroide ja kasvuhormooni. Steroidid on olnud osa kulturismist juba alates 1950. aastatest või kuuekümnendate algusest. Konkreetset kuupäeva ei oska teile öelda, kuid täpsemalt ajast, kui USA tõstmiskoondise arst John Ziegler leiutas sünteetilise testosterooni (methandrostenolone´i). See oli vist 1956. aastal ja tänasel päeval me nimetame seda ainet dianabol´iks. Kulturistidel ei võtnud selle avastamine just kaua aega.

Arnold kasutas steroide. Zane kasutas steroide. Lou kasutas steroide. Kõik teada – tuntud vana kooli kangelased kasutasid steroide. Ent sellel ajastul oli kõik siiski kontrolli all, kogu see karussell oli imetlemist ja järgimistväärt. Kui profid rääkisid, siis harrastajad kuulasid, oli mida kuulata. Tänaseks on asjad väga teisiti. Ainete kasutamisel ei ole enam piire. Profid ei tule enam naljalt kuuridelt üldse maha. Ainete kombinatsioonid, kuurid ja kogused on küündinud tasemeni, mis ei lase tänastel tippkulturistidel ausalt öeldes enam inimestena välja paista. Lisandunud on Synthol, mis on õlitaoline moodustis ning mida süstitakse mahajäänud kehaosadesse. Milos Sarcev kui teadaolevalt üks targemaid profikulturiste pidi Synthol´i praktiseerimise tagajärjel peaaegu, et otsad andma.

Mõned lasevad omale panna sääre- ja rinnaimplanaate. Võõras teema ei ole ka tuharaimplanaadid. Põrgusse, vana kooli mehed jäid vähemalt ainult steroidide juurde ja kasvatasid ehtsat lihast, kuid soolalahused, Synthol ja implantaadid?

Muidugi unustada ei saa meeletuid rasvaimu protseduure ja günekomastia operatsioone. Mul pole iseenesest nende asjade vastu midagi, kuid kui seda tehakse kulturismivõistluse tarbeks, siis on see igasuguste piiride ületamine ja mõistuse vastane. Piirid on ammu ületatud.

Sellised ainetest täispumbatud, kirurgiliselt lõigutud ning mürkide laguproduktidest puhevil on etaloniks ja eeskujuks, aga ka tervislike eluviiside sümboliks sadadele tuhandetele teismelistele. Reklaamides erinevates kulturismiajakirjades erinevaid toidulisandeid üritatakse panna meid mõtlema, et see kõik ongi neid tooteid tarbides võimalik. Häbi!

Paar aastat tagasi jalutasin läbi lennujaama terminali koos ühe tuntud profikulturistiga. Ta lõõtsutas ja ahmis nii kõvasti õhku, et pidin temalt küsima, et kas ma võin abiks olla ja ise tema pagasit tema eest kanda. Ma vaatasin, et tüüp kukub iga hetk pikali ja jääb põrandale õhku ahmides vingerdama justkui veest kuivale tõmmatud kala. Kas see ongi “tervise kehastus”? Mees, kes on ilutsenud iga mainekama kulturismiajakirja kaanel. Mees, kelle piltide alt oleme saanud lugeda lööklauset “Tervis ja elujõud” suudab normaalses olekus siin õhku ahmides vaevu kõndida. Seesama profikulturist, kes on poseerinud mitmetel GNC poolt sponsoreeritavatel, tunnuslausega “Ela tervelt” ehitud üritustel jõuab vaevu pead püsti hoida ja pelgalt oma reisikoti vedamine tõstab tal vererõhku sedavõrd, et on näost tulipunane.

Kas see on sportlane? Kas see ongi meie spordi (kulturism) “täht”, “eliit”, “unelm” või “iidol”? Ei, see on elav ja ringikõndiv surnu, (steroidide) kõrvalmõju. Mul oli piinlik. On piinlik, kuna harjutan ka ise jõusaalis, söön tavalisest rohkem valku ja kirjutan treeningualasesse portaali ning sellest tulenevalt liigitun ma üsna kindlalt selle kiilaneva, vaevu püstiseisva ning õhkuahmiva “sportlasega” tavainimese arvates samasse kategooriasse.

Niisamuti, kulturism motivatsiooni või inspiratsioonina on surnud. Esiteks, järjest suurem on nende hulk, kes ei taha enam proffide moodi välja näha. Enamus inimestest, kes vaatavad tänapäeva profikulturiste vaatavad neid pigem jälestusega, neil ei teki tahtmist alaga tegeleda, ei teki inspiratsiooni ega motivatsiooni samasuguseks saada. Arnold innustas omal ajal oma välimusega põlvkondadeviisi, miljoneid mehi raskusetega harjutama, ent need ebainimlikud olendid, keda me eliidis lavalt praegu näeme panevad inimesed jõusaalidest minema jooksma. Me kõik tahtsime välja näha sellised, tahame ka praegu, nagu Arnold nägi välja seitsmekümnendatel. Ent, kas tahab keegi välja näha selline, nagu seda näevad praeguse aja Mr. Olümpiad, kasvuhormooni tõttu pundunud kõhtudega ja reitega, mis nii ebanormaalselt jämedad, et kõndides hõõruvad naha verele? Ilmselt on neid, kes tahavad, kuid kas need tahtjad kujutavad ka ette, mida sellise välimuse saavutamine neilt nõuab?

Me saame toimetusse iga päev kuhjadeviisi kirju 17 aastastelt noormeestelt, kes soovivad teada saada vaid üht: kuidas nad saaksid selliseks või mida nad peaksid tegema, et saada sama suureks nagu tema/nende lemmik profikulturist. Mida neile öelda? See on habras jää, millel me kõnnime. Kas rääkida neile kulturismimaailmaeliidi tegelikkuse kohta täit ja karmi tõtt? Ebanormaalsetesse kogustesse küündivad ainete kogused ja hullumeelseid rahalisi ressursse nõudvad kuurid, arvukad terviseprobleemid, geneetika roll ja oh imestust oh imestust, isegi prostitutsioon? Sellisel juhul riskime sellega, et need noored ei võtagi kunagi raskuseid kätte. See on viimane asi, mida me soovime.

Ent, kui me maalime neile võltspildi muinasjutulisest Weider´i unelmast ja ütleme, et kõva tööga ja vankumatu distsipliiniga on kõigil võimalik Mr. Olümpiaks saada, siis me riskime sellega, et need noored, pärast mõnda aastast rabelemist, saavad suure pettumuse osaliseks. Kel töötahe ja distsipliin olemas, need avastavad õige varsti, et ei ole kõigil võimalik Mr. Olümpiaks saada, kindlasti mitte naturaalselt, oluline on geneetika ja isegi mitte kõikvõimalikke ainete kasutamine suures koguses ei pruugi ihaletud tasemeni viia.

Kas öelda 17 aastasele tahtmist täis noorele, et kindlasti on mõtet kulutada nädalas tuhandeid dollareid steroididele, rikkuda seeläbi iga päev seaduseid, loobuda sisuliselt kogu oma ülejäänud elust, müüa oma elu sellele “spordile” ja seda selleks, et võita näiteks ühel päeval Mr. Salt Lake City´l kolmas koht?

Ma ikka pean selle välja tooma, kui hale on tegelikult vaadata, kuidas endised profikulturistid, pärast paari aastat “kuulsust” seisavad fitnessi expo´del ja ootavad ning loodavad, et keegi tuleks ja räägiks nendega ning ostaks autogrammiga pildi hiilgeaegadest.

Tegelikult räägime me noortele kulturismihuvilistele natukene selle “maailma” mõlemast poolest ja laseme siis endal otsustada. Nii oleks vist õige?

Ja naisprofikulturism? See suri juba aastaid aastaid tagasi, kuigi selle “haisev laip” on veel siiani matmata ja tekitab oma lehkava haisuga suurt segadust. Kui paljud naised on jätnud nende keemiliste koletiste pärast raskused kätte võtmata? Kusjuures need nais – mehed või mees – naised käivad ja räägivad erinevatel show´del ja eitavad, et nad kunagi midagi kasutanud on. Moodsal tasemel naisprofikulturism on teinud kahjuks sellise “teene”, et on karjade kaupa naisi jõusaalidest minema peletanud. Naisprofikulturism on jälestust ja põlastust väärt. See “haisev laip” tuleb kiiremas korras palsameerida ja maha matta. Loodan, et see hais kaob peale seda ka kiiresti.

Ma armastan jõusaali ja raskuste tõstmist. Ma armastan ehitada oma keha ja mulle meeldib teisi selle püüdluse teostamisel aidata. Imetlen neid, kel on töötahet, visadust ja distsipliini treenida ja võistelda naturaalselt amatööride tasemel. Mitmed meie oma toimetuse (tnation) töötajad on ennast proovile pannud, teinud vormi, astunud üles kohalikel amatöörvõistlustel ja jalutanud sealt tagasi trofeedega. Ma ei süüdistagi ega solva sellist taset ja püüdlust. Ent, ka nemad ja paljud teised fanaatilised tõsiselt kulturismile pühendunud kulturistid ütlevad kui ühest suust, et kulturism spordina on kontrolli alt väljunud, eriti selle kõrgemad sfäärid ja tasemed. Asi on läinud liiga kaugele ja see on suretanud eheda kulturismi. Kui minnakse Arnold´i Fitness´i Weekend´ile, siis tung kulturismi võistlustele ei ole eriliselt metsik. Sinna lähevad need, kes tahavad näha karnevali friike või pole varem üldse ise midagi seesugust näinud.

Tegelikult, treenimine raskustega, kui vahend heaks välja nägemiseks, aga ka tervise huvides, on tõusuteel. Nii tüütud, kui need algajad teinekord ka poleks, mulle meeldib, et saalid on neid täis, mulle meeldib näha, kuidas naised tee jõusaali leiavad, kuidas nad raskustega treenimise hirmust vabanevad, kuidas nad treenivad ja kuidas nad seda ka lõpuks armastama hakkavad.

On see jõutõstmine, klassikaline tõstmine, rammumees või lihtsalt tõstmine, see on hea ja ma tõesti armastan neid, kuid tipptasemel võistluskulturism on kahjuks surnud.
See suri siis, kui Arnold läks erru. See suri siis, kui Zane ja Draper lõpetasid võistlemise. See suri siis, kui Corey ja Rachel lavalt maha astusid. See suri siis, kui lihtne steroidide tarvitamine muutus kuritarvitamiseks. Ja kuigi seda oleks võimalik elustada, miskipärast keegi ei üritagi seda teha. Kes teab ehk ongi nii kõigile parem??

Puhake rahus!!!

Tõlkijalt: selline intrigeeriv lugu sedakorda. Kuigi artikkel pärineb juba 2002. aastast, kehtib see täna ilmselt veel paremini, kui sel ajal kehtiski. Peab kahjuks suures osas artikli autriga nõustuma. Artiklis viidatud pettumusi on tulnud endalgi üle elada. Mäletan hästi neid aegu, kui sain kätte esimesed “Atleed´id” ja nägin neis pilte USA profikulturistidest. Sellel ajal olid seal sellised mehed nagu Paul Dilett, Shawn Ray, Dorian Yates, Mike Matarazzo, Lee Haney, Porter Cottrell, Kevin Levrone, Vince Taylor, Flex Wheeler, Mike Francois, Lee Priest, Nasser El Sonbaty loomulikult Arnold ja Lou Ferrigno jne.
Sai ise selles Weider´i unelmas aastaid elatud ja mis seal salata, pettumus, avastades, et selliseks polegi visaduse ja töötahte pealt saada, on olnud suur.

Tegelikult lisaksin, et suhteliselt sama jutt kehtib ka rammumehe-sport kohta. Raskused, mida tippvõistlustel (World Strongest Man ja Arnold Classic) tõstetakse pole tegelikult juba ammu inimolendile omased ja ületavad väga selgelt naturaalsete võimete piire. Lihtsalt, kuna väljund kulturismis (ebanormaalselt suureks paisunud inimkeha) on oluliselt silmatorkavam kui tegemised rammumehes, on rammumees siiani suurema kära ja tähelepanuta pääsenud! Minu silmis on see asi tegelikult suhteliselt samal pulgal. Eks nii mõndagi võiks ka jõutõstmise kohta öelda. Need igasugused imeliigad, kahekordsed surumissärgid, kontrollide puudumine ja pooletonnised surumise rekordid on tegelikult juba ju suhteliselt ammu varjutanud igasuguse eheda ja naturaalse raskuste tõstmise olemuse.

Lisan veel niipalju, et originaalartiklis toodi välja veel üks aspekt kulturismi kohta. Pidasin vajalikuks selle tõlkimata jätta, kuna see on lihtsalt lapsik ja selliseid paralleelle võiks tuua veel nii mõnegi ala kohta. Nimelt kulturism pidavat ka gay´ide teema olema, aga see on minu arvates argumenteerimata ja lapsik. Või mis?

Originaalartikkel on [url=http://www.t-nation.com/free_online_article/sex_news_sports_funny_grok/guest_atomic_dog_3]SIIN.[/url]

Autor: Janar Rückenberg (tõlge)