KULTURISMI AJALOOST

1955. aasta sügisel toimusid Münchenis järjekordsed maailmameistrivõistlused tõstmises. Rahvusvahelisel tõsteareenil debüteeris ja triumfeeris ameeriklane Paul Anderson, kes oma ennenägematute rekorditega tõi murrangu raskekaalus. Kuid suurt tähelepanu tõmbas endale ka üks MM-võistlustele järgnenud üritus, kus võis näha mehi, kelle kehaehitus oli üsna erinev 170-kilose kehakaaluga P. Andersoni omast. See oli Rahvusvahelise Tõstespordi ja Kulturistika Liidu ( FIHC ) poolt läbi viidud konkurss ilusaima kehaehitusega atleedi selgitamiseks.

Poseerimispoodiumile astusid üksteise järel atleedid, kelle õlgade laius näis harjumatutele pilkudele olevat täielikus vastuolus saledate pihtadega. Enne poseerimist olid läbi viidud kehalised katsed. MM-võistlustest osavõtnud maailma esitõstjad M. Namdjou, T. Kono jt. olid neis vabastatud ja said võistluseta maksimaalse hinde. Lõppkokkuvõttes osutus see otsustavaks ning konkursi võitjaks kuulutati värske viiekordne maailmameister tõstmises, Ameerika Ühendriike esindanud havailane Tommy Kono. Oma võistluskarjääri juures võitis ta oma 8 MM-kuldmedalile ja 26-le maailmarekordile kolmes kehakaalus lisandusid ka 4 karikat FIHC-i poolt korraldatud ” iludusvõistlustel”.

Mida siis atleetvõimlemine ehk kulturism endast kujutab, kuidas ta tekkis ja arenes?

Harjutusi raskustega tuntakse juba iidsedest aegadest. Nende kasulikkuses jõu ja muskulatuuri arendamisel oldi teadlikud juba aastatuhandeid tagasi Indias, Hiinas, Egiptuses ning samuti muistses Kreekas ja Roomas. Raskusi tõsteti siis mitte ainult ühekordse jõuproovimise eesmärgil, vaid neid kasutati ka jõu arendamiseks. Nii on üldtuntuks saanud legend kreeklasest Milonist VI sajandil e.m.a. Ta kandnud iga päev seljas vasikat. Vasikas kasvas ning samavõrra kasvas ka vägilase jõud. Lõpuks sai vasikast härg ning Milonist kuulus jõumees. Olümpiamängudel 510. aastal e.m.a. olevat ta kandnud täiskasvanud härga kaks korda ümber staadioni.

XIX sajandi lõpul, kaasaegse spordiliikumise ärkamisajal, võitsid harjutused raskustega suure populaarsuse. Paljudes maades – Prantsusmaal, Saksamaal, Austria-Ungaris, Ameerika Ühendriikides, Venemaal jm. tekkisid möödunud sajandi 80-90-ndatel aastatel mitmesugused raskejõustikuühingud. Töötati välja harjutussüsteeme. Esimese raskejõustikuringi Venemaal rajas Peterburi arst Vladislav Krajevski 1885. aastal. Seal harjutasid mõnda aega ka eesti jõukangelased G. Lurich, G. Hackenschmidt jt.

Järjest laienev spordihuvi sai esialgu toitu tsirkuseatleetite esinemistest. Nende võimsad lihaselised kujud said noorsoole iluideaaliks ning nende eeskujul alustati harjutamist käsikute, sangpommide ja tõstekangidega, mille otstes olid liivaga täidetavad kerad. Algul olid imetluse keskpunktis tohutu jõuga hiiglased. XX sajandi algul hakati mõtlema aga juba kehavormide harmoonilisele arendamisele. Ideaalideks said hästiliikuvad, suurepärase kehaehitusega atleedid, kes suutsid maadluses või tõstmises üle olla endast palju raskematest vastastest. Kehailu konkursid atleetidele olid siis väga populaarsed. Neil võitsid esikohti ka Georg Lurich ja Georg Hackenschmidt.

Atleetvõimlemise ehk kulturismi pioneerideks peetakse Eugen Sandowi. Ta sündis 2. aprillil 1867. aastal Köningsbergis. Poisikesena oli Eugen üsna kõhn ja haiglane. Siis hakkas ta harjutama raskustega ja varsti koostas ta endale kindla harjutuskava. Seejärel suundus ta jõustikuprofessor Louis Attila stuudiosse Brüsselis. Süstemaatiline töö enese kallal andis Sandowile mitte ainult suure jõu vaid ka harmoonilise kehaehituse. 174 cm kasvu juures kaalus ta 90 kg. Ta kaelaümbermõõt oli 44, rind 122, talje 80, puusad 107, reis 60, säär 44, õlavars 44 cm.

1893. aastal asus E. Sandow turneele Ameerikasse. Aasta hiljem lahkus Euroopast ka tema õpetaja Attila ning avas oma stuudio New Yorkis. Nende kahe nimega ongi kõige tihedamalt seotud atlletvõimlemise tekkimine.

Eugen Sandowil oli hea kunstimaitse ning visa tööga arendas ta endal kaunid ja propotsionalsed lihased. Hoolikalt oli ta tundma õppinud anatoomiat ning enda organismi nõrku ja tugevaid külgi. Pärast esinemisi Ameerikas tuli E. Sandow Inglismaale, kus avas mitu atleetkooli. Nii sai ” body-building” süsteemist tõstmise ja maadluse kõrval kolmas iseseisev raskejõustikuala koos omalaadse võistlussüsteemiga. Algul edenesid kulturism ja tõstesport siiski veel üsna lähestikku, paljud atleedid võistlesid mõlemal alal. Kuid treeningmetoodika muutmisel toimus ka muutus alade vahel. Arenes metoodika ja inventar, hakati tootma toidulisasid. Kulturistid ei propageerinud mitte ainult lihaste kultuuri vaid ka tervisliku toitumist.

Atleetvõimlemine muutus peagi tähtsaks prfülaktiliseks vahendiks tehnikaajastu phede vastu. Kogu süsteemi hakkasid juhtima mitmesugused organisatsioonid. Eespool mainitud FICH alustas kulturistikaalst tegevust 1949. aastal. FICH esimesel kehailu konkursil ”Mister Universumi” tiitli võitnud Ameerika tõstja Steave Stanko oli 1947. aasta kolme tõste kogusummas esimesena ületanud 1000 naela ( 453,5 kg ) piiri. FICH ametlike konkurside võitjad olid : 1949 Steave Stanko, 1950 John Farbotnik ( USA ), 1954,1955,1958 ja 1961 Tommy Kono ( USA ), 1959 Guy Mierczuk ( Prantsusmaa ), 1963 ja 1964 Abdel El Guindi ( Araabia ÜV ), 1965 William March ( USA ) ja 1966 Robert Gaida ( USA ).

Kuid maailmas valitakse praegugi igal aastal veel kaks ” Mister Universumit”. Professionaalsed kulturistid kuuluvad Joseph Weideri juhtimisel tegutsevasse Rahvusvahelisse Kulturistide Liitu ( IFBB ). Alustanud 50-ndate aastate algul üsna kesiste konkurssidega, oli J. Weider nüüd oma orgnisatsiooni suutnud meelitada rõhuva osa maailma parimadest kulturistidest. Sellised kuulsused nagu Larry Scott, Harold Poole, Freddy Ortiz, Dave Draper jt. olid kõik IFBB liikmed.

J. Weideri tegevuses võib näha kahte vastandlikku tendentsi. Tänu headele materiaalsetele võimalustele on tema organisatsioon palganud oma käsutusse palju teadlasi, laboratooriume, vabrikuid tootes üha uusi ja uusi toidupreparaate ning harjutusvahendeid. J. Weideriga on tihedalt seotud mitmesuguste metoodiliste uuenduste sissetoomine treeningusse. Teisest küljest sunnib aga äri J. Weiderit tarvitama mitmesuguseid reklaamvõtteid. Algajatele antakse liialdatud lubadusi jne.
Inglismaal hakati ”Mister Inglismaad” valima kolmekümnendatel aastatel. 1948. aastal loodi seal Rahvuslik Kulturistide Assotsiatsioon ( NABBA ). Ka se organisatsioon hakkas läbi viima ” Mister Universumi ” valimisi. Esimene konkurss peeti koos 1948. aasta olümpiamängudega Londonis. Võitjaks tuli ameeriklane John Grimek.

Ameerika asjaarmastajad kulturistid kuuluvad 1880. aastal rajatud üldisesse amatöörsportlaste liitu Amateur Athletics Union ( AAU ). Selle organisatsiooni esimese konkursi võitjaks 1940. aastal oli seesama John Grimek. Erinevalt eelmainitud konkurssidest nõuti AAU omadel ka kehalise võimete demonstreerimist. Iga võistleja võis valida ükskõik millise spordiala. Koht esimese kuue seas oma osariigi edetabelis sellel spordialal andis maksimaalse hinde. Kes soovis oma võimeid näidata tõstespordis sai teha seda kohpeal.

AAU-ga oli vaga tihedalt seotud sellised nimed nagu Bob Hoffman ja Peary Rader. Nende ajakirjad ” Strength and Health”, ” Muscular Development ” ja ” Iron Man ” propageerivad juba aastakümneid nii tõstesporti kui ka kulturismi.

Viiekümnendatel aastatel tegeles kulturismiga ainuüksi Ameerikas mitusada tuhat inimest. Sealt levis see paljudesse maadesse – Eoroopasse, Araabia riikidesse, Indiasse , Jaapanisse ja mujale. Viiekümnendate aastate lõpul leidis kulturism kandepinna ka sotsialismimaades. Ajendiks sai siin FICH-i poolt 1959. aastal Varssavis pärast tõstmise MM-võistlusi peetud rahvusvaheline võistlus.

Samal 1959. aastal korrraldati ka Poolas kulturistide võistlus. Sellel hinnati vaid kehailu. Hiljem hakati hindama kolme tegurit : kehailu, jõuharjutused ( lamades surumine ja kükkimine ), võimlemine ja akrobaatilised harjutused. Esimestel võistlustel tuli mitu korda võitjaks A. Jasinski, kes kaalus 82,5 kg. Ta tegi 195 kg kükki ning saavutas kolme tõste kogusummaks 325 kg.

1962. aastal tegeles Poolas kulturismiga juba 250 000 inimest. Ilmus eriajakiri ” Sport Kõigile ”. Kulturism oli jõudnud Saksa DV-sse, Jugoslaaviasse, Ungarisse ja ka teistesse sotsialismimaadesse. Saksa DV jõuti 1964. aastal pärast pikemaid diskussioone järeldusele, et ilma võistlusteta ei saavuta kulturism laiemat populaarsust.

Nõukogude Liidus populaarsust võitnud kulturismi taga oli eestlane Moskvas elav Georg Tenno. Tema paljud artiklid ajakirjanduses olid innustanud paljusid harrastajaid. Hakkasid toimuma võistlused, esimesed neist leidis aset 1961. aasta detsembris Sverdlovskis. Selle organiseerimisest võttis aktiivselt osa NSV Liidu tõstekoondise peatreener paljukordne maailmameister Arkadi Vorobjov. Võitis toona Vladimir Sdobnov. 1966. aasta Moskva kõrgemate õppeasutuste parimate võistlustel tuli võitjaks Viktor Haritonov. Võistluste jõukatsetel olid parimad tulemused järgmised: lamades surumine 135 kg, biitsepstõste kahega 65 kg, kükk kangiga 230 kg.

Moskvas, Kaunases, Vilniuses, Riias, Leningradis ja paljudes teistes linnades tegutsesid mitmed atleetvõimlemise rühmad, viidi läbi tasulisi kursusi. Nagu mujalgi, nägid ka Eesti sõjajärgse atleetvõimlemise võrsed ilmavalgust tõstesaalides. Juba 1957. aastal levitas atleetvõimlemise harjutusi Einar Laigna oma treeningukaaslaste seas Tallinna ” Spartaki ” raskejõustikumajas. Tema eeskujule järgnesid A. Laev, P. Lillep, K. Savi jt.

Edaspidi jõudsid sihikindlama treeninguga väga heade tulemusteni tõstjatena tuntud Arne Heinlaid ja Andrei Pisk, maadlejatena Tiit Madalvee, Georg Vassiljev jt. Esimesed kulturismi võistlused on peetud ka Eesti NSV-s. 1966. aasta maikuus tuli Tartus teiste oma linna entusiastide hulgas võitjaks Arne Heinlaid. Ta on surunud lamades 155 kg ja kükkinud 210 kg. 25 aastase noormehe keha mõõtmed olid 1966. aasta mais järgmised: pikkus 173 sm, kaal 79 kg, rind 115 sm, kõht 79 sm, biitseps 43 sm. Sama aasta sügisel võitis ta esikoha ka Tallinna võistlustel. Edaspidi hakkasid juba ilma tegema sellised tuntud nimed nagu Indrek Otsus, Olev Annus jne.

Eriti hoogsalt arenes kulturism Eestis 1980. aastatel. Eespool nimetatute kõrval kerkisid esile Ain Paavo, Pavel Kossenko, Jevgeni Selnihhin, naistest Merike Madar, Inna Uit, Kersti Põder. Üheksakümnendatel hakkasid ilma tegema juba Marek Kalmus ja Ott Kiivikas.

Eesti kõige aegade paremaid kulturiste

OLEV ANNUS
1973-1979 Eesti NSV absoluutne meister
1976-1979 NSVL mitteametlik meister
1986 Euroopa meister IFBB amatööride liigas
1987 Maailmameister NABBA amatööride liigas
1987 Mister Universum NABBA elukutseliste liigas
1991 Maailmameister NABBA elukutseliste liigas
1995 Mr Olympia veteranid 5. koht

AIN PAAVO
Kolmekordne Eesti meister
1991 Euroopa meister IFBB amatööride liigas

INDREK OTSUS
1980-1992 Kümnekordne Eesti meister
1980,1981,1991 Eesti absoluutne meister
1991 ILBB EM võistlustel 2. koht

INNA UIT
1990-1991 Kahekordne Eesti absoluutne meister
Kahekordne NSVL meister
1990 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht
1990 IFBB Maailma meistrivõistlustel 10. koht
1991 IFBB Euroopa meistrivõistlustel 4. koht
1991 ILBB EM võistluste absoluutne võitja
1995 IFBB Euroopa meistrivõistluste 1. koht
1996 IFBB Maailmameistrivõistluste 1. koht

MAREK KALMUS
1995 Eesti absoluutne meister
5 x Eesti absoluutne karikavõitja
2001 WFF Euroopa meister fitnessis
2002 WFF Maailmameistrivõistlused II koht fitness

OTT KIIVIKAS
1999-2002 Eesti absoluutne meister
2001 IFBB Maailmameistrivõistluste 14. koht
2002 IFBB Euroopa meistrivõistluste 8. koht
2002-2003 Eesti absoluutne karikavõitja
Maailma kõige ihaldatuma võistluse Mr Olympia tiitli on läbi aegade võitnud

1965-1966 LARRY SCOTT
1967-1969 SERGIO OLIVA
1970-1975,1980 ARNOLD SCHWARZENEGGER
1976,1981 FRANCO COLUMBU
1977-1979 FRANK ZANE
1982 CHRIS DICERSON
1983 SAMIR BANNOUT
1984-1991 LEE MARVIN HANEY
1992-1997 DORIAN YATES
1998-2002 RONNIE COLEMAN

Autor: Saatis M.M. kasutatud kirjandus