Kulturismist…

Käesolev 2006-s on Eesti kulturismile juubeliaasta. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1966. aastal. Selle valguses on ehk õige aeg heita pilk kulturismi kui võistlusspordi ajalukku ja tutvustada kulturismist võrsunud alasid, millest mõned alles päris uudsed. Toodud info on paraku põgus ja mõeldud eelkõige kulturismist kaugelseisvale lugejale.

Et raskustega harjutamine teeb tugevaks ja vormib lihaseid, teati hästi juba Vanas Kreekas. Selle tunnistuseks on ka skulptuurid, mis on suuremal või vähemal määral jäänud ilu ideaaliks tänapäevani.

Kulturismi kui spordiala juured ulatuvad 19. sajandi lõppu, mil nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides tekkisid raskejõustiku ringid. Peamiselt võisteldi küll maadluses ja raskuste tõstmises aga on andmeid ka kehailu konkursside korraldamisest. Selles mõttes võime ka oma legendaarset Georg Lurichit pidada kulturismi hälli juures seisjaks.

Kulturismi pioneeriks maailmas peetakse Ida Preisimaal sündinud Eugen Sandowit. Ta töötas välja ja propageeris erinevaid raskustega harjutamise süsteeme, rakendades neid ka enda peal, tulemuseks klassikaliselt proportsionaalne lihaskond. Aastal 1903 avaldas ta Londonis raamatu ”Body-building”. See ingliskeelne nimetus annabki kõige paremini edasi ala olemust.

Esialgu arenes kulturism käsikäes tõstespordiga, kuid olles siiski eesmärkidelt ja treeningmetoodikalt erinev, eraldus ta tõstmisest 20. sajandi keskpaigas.

Rahvusvaheline Kulturistide Liit (IFBB) loodi 1946.a. Praegu ühendab 173 riiki, olles suurim ja ainus ROK-i tunnustust omav kulturismiorganisatsioon maailmas. Eesti liitus IFBB-ga 1992.a.

IFBB jaguneb amatööride ja elukutseliste divisioniks. Amatööride MM-võistlusi korraldatakse 1959. aastast ja EM-võistlusi 1968. aastast. Eestlastest on seni MM tiitlivõiduni jõudnud Inna Uit (1996), Euroopa meistriks on tulnud Olev Annus (1985), Ain Paavo (1990) ja Inna Uit (1996). Profidivisioni kuulub üle 200 sportlase, kelle ihaldatuim tiitel on Mr. või Ms. Olympia.
Naiste kulturismist võistlusspordi tasemel maailmas saame hakata rääkima 1970-te aastate lõpust.

Mida siis kulturistide võistlustel hinnatakse? Lihaste suurust, reljeefsust ja kuju. Lihasgruppide omavahelist proportsionaalsust aga ka skeletiomadusi, mida inimene küll paraku muuta ei saa. Aja jooksul on nende komponentide tähtsus kohtunike silmis muutunud. Teatud määral allub see, mida hinnatakse, moevooludele. Viimased paarkümmend aastat on lihaste suurust väga oluliseks peetud, mis on ala arengu viinud ummikseisu. Maailma tipptase, eriti elukutseliste osas, on jõudnud sinnamaale, et ”side reaalsusega” kipub kaduma. Tippsportlased ei ole enam otseseks eeskujuks tavalisele harjutajale ja noortele.

See probleem on leidnud lahenduse uute alade sünniga kulturismi sees ja võistlusmääruste muutmisega. Kõigepealt eraldus naiste fitness – ala, kus lisaks kehaehitusele hinnatakse vabakava, mis peab sisaldama akrobaatika, tantsu ja sportaeroobika elemente. Peagi lisandus bodyfitness, kus puudub vabakava, hinnatakse vaid muskulatuuri-kehaehitust aga ka üldist väljanägemist. See ala on kõige lähemal nö. iludusvõistlusele.

Et mitte tugevamat sugupoolt diskrimineerida, anti varsti eluõigus meeste fitnessile. Kõige noorem kulturismi haru, mille esimesed MM medalid jagatakse välja 2006.a. sügisel, kannab nime klassikaline kulturism. See on sisuliselt lihasmassi piiranguga kulturism. On kehtestatud võistleja maksimumkehakaal, lähtuvalt pikkusest.

Nii on vähendatud lihasmassi tähtsust, seda suurem kaal on lihaskonna proportsionaalsusel, kvaliteedil ja ka skeletiomadustel. Nagu ala nimigi viitab, üritatakse taas läheneda kulturismi juurtele.

Tahan veel puudutada dopinguteemat, sest kahjuks on tavaarusaama kohaselt kulturism ja doping nagu sukk ja saabas. Mida ma saan öelda ise selle ala sees olles?

IFBB amatööride tiitlivõistlustel on dopingukontrolli rakendatud 1986 aastast. Nõutakse ka liikmesriikide meistrivõistluste kontrollimist, Eestis toimub see 2001 aastast. Samuti peavad riigid eelnevalt testima oma tiitlivõistlustele saadetavad sportlased. Kas seda igalpool ka tehakse, ma ei tea.

Kahjuks tuleb küll tunnistada, et elukutseliste võistlustel ROK-i nõuetele vastav dopingukontroll puudub. Siin vist taganevad aated ärihuvide ees. 2007 aastast on plaanis alustada IFBB sportlaste võistlusvälist testimist. See oleks suur samm õiges suunas.

Iga spordiala saab harrastada mitmel tasemel. Tippsport oma rõõmude ja muredega on paraku väheste jaoks. Suurimaks kulturismi väärtuseks pean tema ideaalset sobivust harrastus või tervisespordiks, mida näitab ka jõusaalide kasvav populaarsus kogu maailmas.

Autor: Indrek Otsus, EKFL peasekretär