Kulturistide kaitseks…
Kulturistid ei ole süüdi. Täpselt sellise väitega oleks järgmist kirjutist ülimalt sobilik alustada. Paar aastat tagasi juhtusin lugema üht, minu arvates, väga head artiklit. See oli artikkel, kus räägiti kulturismitreeningu ja jõutreeningu, iseäranis kulturismi ja funktsionaalse jõutreeningu vastandumisest. See artikkel jäi mul tõlkimata, ent selles kajastunud mõtted kummitavad mind tänaseni. Ma ei vaevu seda ka otsima, kuna jõutõstmisest sügavalt lugupidava kulturistina on mul kõne all oleva teema kohta ka omal mõtteid, mida avaldada.
Kulturiste, kulturismi ja kulturismitreeningut on palju rünnatud. Kritiseerijaid saab jagada kahte leeri.
On tavainimesed, kelle arvates kulturistid on küll suured, aga nad on oma suurusest hoolimata väga nõrgad. Samuti on kulturistid rõvedad eneseimetlejad. Vana jutt, eks ole. Kui see, tavainimeste õelusest või lihtsalt madalast laubast tulenev argumenteerimata jorin jätab mind nüüd juba ükskõikseks, siis kriitika, mis tuleneb teisest arvustajate leerist ei võimalda mul vaiki olla.
On sportlasi, aga ka treenerid, kelle arvates on kulturismitreening kõige halvem asi, mida jõusaali külastaja üldse viljeleda võiks. Ma ütlen siin kiiresti repliigina, et ma ei vihja siin konkreetselt mitte kellelegi Eestist. Ent, külastates erinevaid välismaiseid foorumeid võib sageli kohata kulturismitreeningut vägagi halvustavat tendentsi.
Mis on peamiseks argumendiks?
Peamiseks argumendiks on see, et kulturismitreening on väga ebapraktiline, ei ole funktsionaalne, ei anna midagi elulistele tegevustele juurde. Arutu pumpamine, arvukad isoleeritud harjutused ja lihast ebaloomulikult täisajavad metoodikad, see on halvim asi, mida jõusaalis üldse teha annab… selline on nii mõnegi sõnavõtja suhtumine. Mida selle kohta öelda? Eks meie, kes me asja sees tõsiselt oleme, teame ise täpselt kuidas me treenime, kuidas asjadele läheneme, milliseid treeningmetoodikaid rakendame, et oma tasemeni jõuda. Selge on see, et on neid, kes elavad rohkem sääre sirutamiste ja jalgadega surumiste peal. On neid, kes ei kujuta kuidagi oma jalgade kasvamist jällegi ilma kükita või ilma väljaasteteta ette. Ent, see ei olegi üldse tähtis. Ma tean väga hästi mida tähendab harjutuse funktsionaalsus või funktsionaalne treening, seda teavad ilmselt ka need, kes ütlevad, et kulturismitreening ei ole kuidagi funktsionaalne. Väidan, et kulturismitreening kogu oma mitmekülgsuses on ka vägagi funktsionaalne (mil määral, see on omette küsimus), kuid selle tõestamine ei ole hetkel artikli eesmärk omaette. Minu jaoks jääb aga äärmiselt segaseks see, miks unustavad kulturismitreeningu ebapraktilisuse rõhutajad alati ära selle, et harjutuste funktsionaalsus või praktilisus ei olegi ju kulturismitreeningu eesmärk. Niisamuti nagu näiteks jõutõstja ei saa oma karikat või medalit mitte suurema või väiksema kõhu eest, vaid tõstetud kilogrammide eest. Kulturisti treeningu eesmärk on vormida endast kõige suuremate, kuivemate ja silmapaistvamate ning proportsioonis lihastega mees või naine laval. Kas see sääre sirutamise viieteistkorduseline seeria, mis stimuleerib efektiivselt sarkoplasmaatilist hüpertroofiat on funktsionaalne või mitte, see ei huvita mitte ühtki kulturisti. Ei huvita, kuna see ei ole eesmärk. Funktsionaalsus tähendab ju funktsioneerimist, teatud mõttes toimimist, jõudmist. Kui räägitakse funktsionaalsest jõutreeningust, siis selle eesmärk ongi parandada sooritust kas teatavat liiki liigutustegevustes (näiteks sprint) või efektiivistada teatud iseloomuga liigutusi (kiired liigutused) läbi vastavate metoodikate tehtud jõuharjutuste veelgi enam (näiteks soovime tõsta niigi kiireid kontraktsioone nõudva üleshüppe soorituse paranemist läbi kiirete kükkide). Kulturistil pole sellega mitte mingit pistmist.
Kui raske kükk annab paljudel juhtudel ka lihasmassi kasvu osas kulturistile positiivse tulemuse (raske kükk kasvatab hästi lihast), siis mitte mitte midagi ei juhtu, kui kulturist kükki ei tee ja kasvatab oma jalgu näiteks läbi 50 korduseliste jalgadega surumise seeriate. Kui kahe jala kasvataja geneetika oleks sama, kuid üks on oma jala massi saavutanud lõviosalt küki pealt, teine jalgadega surumiste pealt, siis võib suure tõenäosusega arvata, et kõva kükkija oleks ka kiiruslikke võimeid nõudvatel aladel (hüpped, sprint) mõnevõrra oma soorituses parem. Kahjuks või õnneks, see teadmine või kui see oleks ka reaalsus ei maksa kulturismivõistlustel midagi. Kui need jalad on tasemel (jämedad, erinevad lihased separeeruvad, kuivad ja veresoontest pakatavad), lubavad läbi lüüa Euroopa või maailma tasemel võistlustel, siis vahet pole kas nad on saavutatud 210 kg – ga 5 x 5 tehes või 3 plaadiga viiekümneseid seeriaid tehes. See ongi kulturismi olemus ja seda ei või pahaks panna.
Hinnatakse kehailu, loeb ja maksab see, kuidas sa laval teistega võrreldes välja näed. Eks samast “rubriigist” tulenebki ilmselgelt ka see kriitika kulturistide suunas, et kulturistid on nõrgad. Kui nüüd keegi saaks selle 3 plaadiga sääri sirutava kulturisti kätte ja kükkima panna, siis vahest võibki ilmneda, et see ei jõuagi kükkida. Näe, kõrval tegi jalgpallur 140 kg – ga kuuese seeria, kulturist jõudis teha vaid neljase. Kõige sagedamini võib muidugi kuulda, kuidas kulturiste võrreldakse jõutõstjatega. Seda juhtub enamasti õnneks ainult tavainimeste seas. “Näe, näeb suur ja lihastes välja küll, aga ei jõuagi nii palju tõsta, kui mu onu jõutõstmise võistlustel tõstis.” Aga see on ka omaette teema, millest võiks nii mõndagi pikemalt selgituseks kirjutada.
Nii, et kui kulturist läheb kuulitõukaja, kettaheitja või jõutõstja juurde ning küsib, et “huvitav, et sa kükid küll nii palju, kuid su jalad ei näe pooltki nii võimsad välja kui minu jalad”, siis kõlab see sama tobedalt ja rumalalt, kui jõutõstja usutleb kulturistiga, et “mul pole küll selliseid jalalihaseid, kuid ikkagi jõuan sinust palju raskema kangiga kolmese kükkida”.
Tuleb ükskord hakata aru saama, et kulturismitreening ja funktsionaalne jõutreening (sh. ka jõutõstmine ja klassikaline tõstmine) on suunatud täiesti erinevate taotluste rahuldamiseks. Tõsi, paljud efektidest kattuvad, kuna mõlemal juhul harjutatakse ju ikkagi raskustega, lisaks, osaliselt kattuvad ka seeria pikkused.
Kui te näete, kuidas teie kodusaalis treeniv 88 sentimeetriste reitega kulturist teeb igas oma jalatrennis lakkamatult jalgadega surumisi ja säärte sirutamisi, siis pole teil vähimatki õigust minna talle ütlema, et see, mist ta teeb on vale või ei ole funktsionaalne. Kui ikkagi lähete, siis olete teie see, kes on rumal.
Kui jõuharjutus, mida kulturist oma peaeesmärgi (kahtlemata on selleks lihasmass) rahuldamiseks teeb on lisaks ka paljude eluliste liigutuste (liikumiste), kehaliste võimete või teiste spordialade suhtes funktsionaalne, siis see on väga hea asi. Ent, kulturisti treeningu eesmärki ja taotlusi silmas pidades on sel vaid boonuse staatus. Niisamuti nagu ühtki jõutõstjat ei koti vähimalgi viisil see, milline ta välja näeb. Kui kükk on 380 kg, surumine 275 kg ja tõmme 390 kg, siis see ongi kõik, mis maksab.
Autor: Janar Rückenberg