Kümme aastat Fitness.ee-s…
Kolmapäeval 27. mail 2015 on mul väike juubel, möödub täpselt 10 aastat sellest, kui ilmus fitness.ee-s minu esimene tõlge “Kuidas kasvatada kvaliteetset lihast”. Kui tagasi vaatan, siis tegelikult on erinevate kirjutiste ja tõlgete näol tehtud ära meeletu töö. Imestan ausalt öeldes isegi, et kuidas seda kõike nii palju on kogunenud. Usun julgelt, et olen kodumaal nii mõnegi treeningualase teema avaliku käsitlemise osas pioneer. Seda tõsiasja kinnitab ka fakt, et tunnen täna eestikeelset treeningualast kirjandust lugedes tihti ära paljusid enda poolt kasutusele võetud ingliskeelseid treeningualaseid termineid, teemasid ja lähenemisi. Vabandan, kui teen kellelegi liiga, aga ma ei mäleta, et enne minu tõlkeid või mõtteavaldusi fitness.ee-s oleks keegi rääkinud 10×10-st, Smolov´ist, 5×5-st, lõuatõmmete temaatikast, progressioonist, ajalistest seeriatest, seeria tempost, kettidest, kelguveost, rammumehe treeningust jne jne jne, neid asju on palju. Ma ei räägi sellest, et need asjad on minu leiutatud, küll aga sellest, et saan võrdlemisi enesekindlalt väita, et treeningualases kirjanduses ma enne oma tõlkeid ja kirjutisi nendest asjadest väga eesti keeles kuskilt lugeda ei saanud.
Kõikide nende katmata teemade mingis mõttes “maaletoomine” peegeldab tegelikult äärmiselt hästi minu kirjeldamatult metsikut soovi treenida, areneda, edeneda, asju teistmoodi teha ja “kastist” välja tulla.
Mulle on millegi pärast meeldinud alati tõlkida ja kirjutada rohkem treeningust kui toitumisest. Olen nii ligikaudse täpsusega pidanud arvet ja saanud tulemuseks, et nüüdseks on erinevaid endapoolseid kirjutisi, töid ja tõlkeid sinna 550 kanti, mis teeb aastas ca. 50-55 kirjutist. Mõistagi ei ole kirjutiste ilmumise sagedus olnud alati regulaarne. Samuti, kui olen vahest sattunud esimeste aastate tõlgetele/kirjutistele, siis nüüd tagasi vaadates tajun hästi, kui rabe oli algus. Aga eks see areng ju nii käibki. Artiklite tõlkimise ja kirjutamise juurde tõi mind tegelikult ainult üks asjaolu: soov ja püüdlus hankida jõu- ja kulturismitreeningu kohta teadmisi, mida siis ise praktikasse rakendada.
Ehkki esimene tõlge tuli 27. mail 2005. aastal eelnes sellele tegelikult juba terve aastajagu eeltööd. Aastatel 2001-2004 käisin võistlemas olukorras kategoorias 3-4 meest, mina enamasti kolmas/neljas, absoluudi valimistele pääsemisest ei osanud sel ajal isegi mitte mõelda. Kolme aastaga sai selgeks, et teen midagi väga valesti või ei tee üldse nii nagu tegema peaks. Mehed nägid nii laval kui lava taga välja kuidagi kuivad, “puised” ja “kandilised”. Tundsin, et on vaja lugeda ja ennast harida. Teadmised, et mida süüa või kuidas süüa puudusid ausalt öeldes täielikult. Treeningu poolelt oli asi parem ehkki tagantjärele tuleb nentida, et ka selles vallas oli palju avastada. Loomulikult ei hiilanud ma alustades ka massi või eriliste proportsioonidega, kuid oli üsna selge, et vormi tegemine jäi kinni otseselt teadmiste puudumise taha. 2004. aasta sügishooaeg jäi vahele ja seda kindla teadmise ning plaaniga näidata 2005. aasta kevadhooajal oma võistlusvormis uut taset. Kuna mul kodus internetti ei olnud käisin Rakke raamatukogus, otsisin erinevaid ingliskeelseid artikleid, printisin need raha eest välja ja läksin koju sõnaraamatuga tõlkima. Mäletan, et peamine lehekülg, kuhu ma sattusin oli Bodybuilding.com. Ja nii korduvalt ja korduvalt. Sealt hakkasid tulema esimesed arusaamad sellest, mida süüa, kuidas süüa, millal süüa, kuidas treenida, miks midagi tehakse nii, nagu tehakse, mida kujutab endast võistluseelne periood jne. Nii see kõik algas…
Minu lugu on kindlasti hea näide sellest, et ilma teadmisteta ei jõua kuhugi, ma ise usun nii. Mind on alati tõsiselt pahandanud ütlus, et “spordimehed olid siis trennis, kui vanajumal mõistust jagas”. Ja ometi on nii mõnigi selle väite levitaja ühel päeval otsapidi minu kui lolli sportlase juures nõu küsimas, et “kuidas toituda, mida süüa või kuidas treenida, et kehakaal hakkaks langema”.
Niisiis, mina enda geneetikaga ei kujuta küll ette, et oleksin teadmisteta kuhugi jõudnud. Teadmised ei ole kindlasti ainus oluline komponent arengut taotledes, kuid kindlasti samavõrd oluline kui geneetika, tahtejõud ja suur töövõime.
Kui ma päris ausalt tunnistan, siis tänaseks päevaks olen ennast mingis mõttes tühjaks kirjutanud. Läbi 10 aasta olen üritanud fitness.ee-s läbi oma kirjutiste katta terve treeningumaailmaga seonduva spektri. Kui kõik algas tõlgetest, siis kogemuste, teadmiste ja praktika kasvades hakkas järk-järgult ka omapoolseid mõtteavaldusi tulema. Suures osas kulmineeruski see kõik 2014. aasta lõpus ilmunud raamatuga. Viimase 3-4 aastaga ongi tekkinud tendents või tunne, et kui juba kirjutan, siis kirjutaksin pigem omast teadmisest ja kogemusest, ise ja otse. Loomulikult, head materjali, mida tõlkida on, kuid kogemuste kasvades tundub mulle endale siiski aina enam, et materjali, mis tõlkimist väärib jääks nagu järjest vähemaks. Üht-teist oleks kindlasti veel nii läbi tõlgete kui endal öelda, aga suur osa on ka ära öeldud. Omapoolset kogemust ei tahaks netiavarustesse odavalt virelema ausalt öeldes enam üldse toota. Mulle tundub, et internetis tehakse tänapäeval kõike “klikkide” ja “laikide” pärast. Ei ole kindel, kas tõsimeelsete ja hingestatud kirjutiste sisuni enam üldse suudetakse süveneda. Seega, jäägu see kõik raamatuid lugevate inimeste jaoks. Raamatul on hoopis teine väärtus, see on minu arvates oluliselt aegumatum kui interneti kirjutised. Ilmselt edaspidi saavadki internetis avalduvad tööd olema pigem tõlked. Paraku tõlkimist ei naudi ma enam nii palju, kuivõrd ise kirjutamist. Üks põhjus on kindlasti ka see, et ehkki juba ilmunud ingliskeelsetes artiklites on treeningu, toitumise, taastumise ja psühholoogiaga seonduvad aspektid üldiselt kaetud tundub mulle, et tihtipeale on need artiklid pealiskaudsed ja justkui “müügiks”. See on nagu nii tavaline ning seda on lihtsalt juba nii massiliselt palju. Läbi oma kirjutiste olen ise alati püüdnud mõtiskleda palju selliste asjade üle, mida teoreetikud ei oska enamasti oma üldises “müügiartiklis” välja tuua. Mulle on selline kirjapandud kogemus alati tundunud kuidagi siiras, vahetu, väga informatiivne ning kasulik. Võib-olla siit ka põhjus, miks mõne mehe bloqi tundub nii mõnigi kord kasulikum, informatiivsem ja huvitavam kui 25 müügiks toodetud artiklit kokku. Praktikuna ise kirjutamise võlu seisnebki selles, et oskan ehk sõnadesse panna ja käsitleda selliseid treeninguga seonduvaid tundmusi ja nüansse, millele on väga vähe tähelepanu pööratud või mida lihtsalt ei osata seletada. Siit tulebki minu arust ka vahe teoreetikust ja praktikust teadjamehe/kirjamehe vahel. Teoreetilisel teadjamehel lihtsalt ei ole võimalik teatud asju käsitleda, sest treeninguga seonduvalt tuleb paljudel juhtudel millegi seletamiseks või millegi kohta arvamuse avaldamiseks enne kogeda. Progressioon on ehk esimene ettejuhtuv hea näide teooria ja praktika kokku sobitamisest. Teoorias on lihtne rääkida, et paned aga raskust juurde või pikendad sama raskusega seeriat ja muudkui arened. Praktikas asjad nii lihtsad ei ole ja usun, et isegi terves Eestis ei ole just väga palju treenereid, kes oskavad koostada jätkusuutlikku ja tulemust tootvat treeninguprogressiooni.
Sama fenomeni kogesin ise ka 10 tõlkimise aasta esimesel viiel aastal vähemalt. Olid tekkinud teadmised ja mingisugune ülevaade asjast, aga teoreetilist teadmist praktikasse panna ja eluliseks muuta, see on omaette teema.
Igal juhul, 10 aastat, ilus number, eks näeb, kaua jätkan, sest eks me kõik kasvame, küpseme, areneme ja muutume…
Selja kordasaamise kõrval on minu teiseks suureks unistuseks, et paar raamatut võiks elu jooksul veel kaante vahele saada.
Aitäh kõikidele, kellelt olen saanud nii oma kirjutiste kui raamatu kohta positiivset tagasisidet!!!
Autor: Janar Rückenberg