Lamades surumise tehnika ja rekordite areng…
Järgnev tekst pärineb tnation´i artiklist “The Best Damn Bench Press Article Period”, tegemist on ülevaatliku ja hea artikliga. Kes teab, ehk tõlgin sellest loost kunagi veel üht – teist lisa.
Meeldib see meile või mitte, lamades surumine on ja jääb üheks peamiseks ülakeha jõudu näitavaks harjutuseks. Kriitikud on aeg – ajalt küll üritanud lamades surumise mainet ja tähtsust vähendada, omistades sellele harjutusele “silte” nagu “vigastusohtlik”, “mittefunktsionaalne” või “mõttetult ületähtsustatud”. Hoolimata nendest taotlustest, lamades surumine oli, on ja jääb ning ei kao kuhugi. Ja seda väga hea põhjusega. Ei ole teist nii head ülakeha jõudu määratlevat tõstet kui lamades surumine.
Tõlkijalt: siinkohal sekkun ja pean artiklit kindlasti täiendama sellega, et korrektne oleks siiski väita, et “lamades surumine on parim surumisliigutuse üldist taset ja jõudu näitav harjutus”. Ärgem unustagem lõuatõmbeid. Kui me räägime ülakehast ja selle üldise jõutaseme mõõtmisest, siis peaksimegi seda alati hindama ikkagi eraldi, kas konkreetselt läbi surumisliigutuse või läbi tõmbamisliigutuse. On absoluutselt vale väita ja üldistada, et ainult lõuatõmbed või ainult lamades surumine on parimad ülakeha jõutaset näitavad harjutused. See oleks sama, kui väita, et biitsepstõste kangiga näitab käte üldist tugevust või on parim harjutus käte jõu hindamiseks. Ei näita see harjutus kuidagi käte üldist tugevust. Biitseps näitab ikka ainult küünarvarre painutamise jõutaset. Kui triitseps on ikka nõrk ja sellele tähelepanu ei pöörata, siis ei näita see biitsepstõste kuidagi triitsepsi või käte üldist jõu taset. Tegemist on ju antagonistlihastega (biitseps ja triitseps) ehk lihastega, mis töötavad täiesti erinevates suundades. Jätkan tõlkega:
Milline teine harjutus nõuab veel sedavõrd palju jalgade panust, piisavat lailihase osalust ja maksimaalselt õlgade, rinnalihase ja triitsepsi kooskõlastatud pingutust? Milline teine ülakeha harjutus võimaldab kasutada sedavõrd suuri raskusi ja on oma biomehhaaniliselt struktuurilt (horisontaalne surumine) siiski paljudele spordialadele spetsiifiline (funktsionaalne)?
Vastus on see, et teist sellist harjutust ei olegi olemas!
Jõutõstmises on lamades surumine üks kolmest võistlustõstest. Surumise jõu suurendamiseks rakendatakse mitmeid erinevaid treeningmetoodikaid. Kulturistid suruvad lamades peamiselt rinnalihase ja triitsepsi arendamise huvides. “Jõusaali rottide” poolt on lamades surumine sedavõrd palavalt austatud ja armastatud harjutus, et esmaspäeva ehk nädala esimese päeva võiks vabalt ümber nimetada ka “surumise päevaks”. Paadunud “jõusaali hundid” alustavad oma jaotusi ja treeningnädalat reeglina just lamades surumisega.
Lamades surumist rakendatakse ka NFL – i liigas kui üht peamist tõstet mõõtmaks sportlaste ülakeha jõudu ja vastupidavust. Kusjuures, see ei ole nii ainult NFL – s, surumist kasutatakse testharjutusena teistegi spordialade korral. Kõigest eelnevast hoolimata ei ole tõsisem raskejõustiku kommuun kunagi tahtnud lamades surumise, kui ühe arvestatava ja olulisema harjutusega leppida ning ei ole pidanud vajalikuks seda väärtustada.
Lamades surumise ajalugu…
Aegadel, kui lamades surumist hakati esimestel kordadel katsetama, olid valitsevateks harjutusteks harjutused seistes, ainult neid harjutusi peeti näitajateks ja mehisteks. Klassikalised tõstjad põlastasid ja pilkasid “ilusaid poisse”, kes lamasid pingil ja liigutasid kangi lihtsalt üles ja alla. Ent, paljugi muutus, kui meeskulturistid hakkasid oma väljaarenenud rinnalihastega vastassugupoole tähelepanu pälvima. Sellest tulenevalt võttis nii mõnigi tõstja lamades surumise oma kavasse lisaks.
Praegu tuntud traditsiooniline lamades surumine on aegade jooksul läbi teinud tegelikult päris suure arengu. On surutud lihtsalt põrandalt kaela/rinna kohalt, põrandalt sillast, sillast kõhult puusade tõukega kuni tänapäeval kulturistide ja jõutõstjate poolt praktiseeritavate variantideni välja.
Üldse lamades surumise esimene stiil oli lamades surumine põrandalt, seda korraliku tehnikaga ja põrandalt surnud punktist. 1899. aastal rullis “Hack’i“ küki leiutaja George Hackenshmidt enda kõrval lebava 164 kg – se kangi endale üle näo rinna kohale ja surus selle puhtalt põrandalt üles. See tulemus püsis 18 aastat, siis 1916. aastal purustas 2 naelaga selle rekordi Joe Nordquest.
Umbes samal ajal hakkasid järjest enam levima ka uued lamades surumise võtted ja tehnikad. Jõumehed hakkasid mõistma, kui oluline roll võib puusade abil ja tuharal kangi maast üles rinna kohale saamisel olla. Hakati suruma nii, et lähteasendis oli kang kõhul (kõhu kohal) ning samal ajal, kui hakati suruma sooritati tuhara abil jõuline üles tõuge ja kasutati silda. Selliselt paisati kang jõuliselt üles ning üleval lihtsalt lukustati käed.
Suurim raskus, mida sellise tehnikaga on surutud on 201 kg ning kuulub raskekaalu maadlejale Georg Lurich’ile, kes tegi nimetatud tulemuse 1902. aastal. Järjest enam tekkis kriitikuid, kes arvasid, et selline vibutatult puusade nõksuga kõhult üles surumine on rohkem pigem terve keha või puusade harjutus, mitte niivõrd enam surumine või ülakeha surumise jõudu näitav harjutus. Triitsepsit oli vaja ainult nii palju, et raskus rinna kohale lukku lükata.
Kergemas kaalukategoorias vibutas sama tehnikaga Arthur Saxon üles 175 kg, 1917. aastal purustas jällegi 2 naelaga ka selle rekordi Joe Nordquest. Kirjeldatud lamades surumise tehnika domineeris 1920. – 1930. aastateni.
Umbes 1930 – ndatest hakkaski välja kujunema, et surumise lähteasendiks jäi keha sildasend. Ei surutud enam niivõrd kõhult, vaid rohkem rinna alt ja lamades surumine hakkas pigem välja nägema nagu negatiivse kaldega põrandal surumine. Kasutati ka variant, mille korral lähteasend oli sama, eelpool kirjeldatud sild, kuid kergelt lubati juurde ka kiirendust puusadest. Hoolimata sellest tuli tööd teha ka rinnalihase ja triitsepsiga.
Püsima ei jäänud ka see surumise tehnika, kuna, kui Bill Lilly hakkas tänu oma äärmiselt painduvale sülisambale ja puusadele arvukalt rekordeid tegema. Mehel oli lülisammas nii painduv, millest tulenevalt lükkas ta ennast nii “silda”, et surumisliigutust praktiliselt ei tulnudki enam teha. Sild oli nii suur, et kang oli juba läheasendis peaaegu vastu kõhtu (peaaegu nagu juba üleval) ning reaalselt suurt suruda ei tulnudki enam midagi. Treenerid said peagi aru, kui absurdne see surumistehnika oli.
Lilly painduv lülisammas andis lamades surumise tehnika edasiseks arenguks uue tõuke. Tema 220 kg – ne omas tehnikas surutud tulemus jäi veel 1930 – ndatelgi aastatel alistamata.
AAU liiga tunnistas 1939. aastal sillas surumise kehtetuks ja uueks standardiks kujunes tehnika, mis koosnes tegelikult pullover’ist ja surumisest. Surudes pidid jalad olema sirged ja koos, tagumik vastu maad. Sellegipoolest paljud maadlejad jätkasid “sillas” surumist. “Sillas” surumine nõudis iseenesest enneolematut kaela jõudu.
Alles mitukümmend aastat pärast esimesi lamades surumisi jõudsid harjutajad väikeste kastide ja laudpinkide kasutamiseni. Hakati mõistma, et kastilt või pingilt lamades surumine võimaldab oluliselt suuremat rinnalihase aktiivsust ja suurendab surumise liikumisamplituudi. 1940 – ndateks aastateks olid treeningsaalides kasutusel tegelikult kõik eelnevalt läbikäidud surumise versioonid: põrandalt surnud punktist puhtal jõul surumine, kõhult tõukega ja puusade sirutusega surumine, surumine lihtsalt põrandalt kuid suure sillaga ja lõpuks ka juba traditsiooniline pingilt lamades surumine.
Rekorditest…
Viiekümnendatel aastatel hakkas kulturism järjest enam populaarsust koguma. Kogus populaarsust ka arusaam, et lihasmassi kasvatamiseks on kõige kasulikum rakendada maksimaalset liikumisamplituudi. Võibki öelda, et viiekümnendateks aastateks oli lamades surumisest kujunenud ülakeha harjutuste kuningas. Surujad muutusid tugevamaks, julgestamine kompetentsemaks, tehnika täiustus, tekkis surumisel abiks olev toetav varustus ning lamades surumise rekordid hakkasid kasvama.
Doug Hepburn oli viiekümnendatel esimene mees, kes surus 400 naela (182 kg), õige pea ka 500 naela (227 kg) ja seda pausiga rinnal. Esimene 600 naela (272.5 kg) suruja oli Pat Casey ja seda 1960 – ndatel aastatel. 700 naela (318 kg) suruti esimest korda 1980 – ndatel aastatel ja esimene 700 naela suruja oli Ted Arcidi. Esimene 800 naela (363.5 kg) suruja oli üheksakümnendate lõpus Tim Isaac. Sajandivahetuse (uue aastatuhande) alguses, esimestel aastatel oli esimene 900 naela (409 kg) suruja Gene Rychlak. Gene Rychlak oli veidi aega pärast 900 naela surumist ka esimene 1000 naela (454.5 kg) suruja.
Hetkel hoiab maailmarekordit enda nimel Ryan Kennelly, kes surus 2008. aastal varustusega 1075 naela (488.5 kg). Varustuseta surumise maailmarekordit hoiab enda nimel Scot Mendelson, kes surus 2005. aastal 715 naela (325 kg).
Nagu näeme, lamades surumine on teinud läbi suure arengu ning põhjustanud omajagu vastuolusid ja kõneainet. Alates sellest, et ohjeldamatut surumist on peetud ebaproportsionaalse ülakeha arengu tekitajaks, lõpetades erinevate aruteludega tehnika osas. See vastuolu ja debatt käib edasi ka tänapäeval. Arutatakse endiselt optimaalse tehnika üle, milline oleks ohutum tehnika ja kui suur on ikkagi selle harjutuse funktsionaalsus.
Sarnaselt sellele, kui “sillas” põrandal surumine lamades surumise algusaegadelgi tekitas suurt küsitavust on ka praegu väga palju neid, kes jõutõstmises rakendatavat “sillas” surumise tehnikat ei väärtusta. Sama lugu on surumissärkidega, väga palju on neid, kes ei pea särgiga surutud tulemust eriliseks vägiteoks.
Hoolimata kõigest on üks kindel: surujad jäävad alati otsima võimalusi, kuidas veelgi paremaks saada, kuidas veelgi rohkem suruda.
Tõlkijalt: soovitan huvilistel kindlasti originaalartiklist see lugu lõpuni lugeda, räägitakse tehnikast, teaduslikest uurimustest tulenevatest andmetest ja antakse vihjeid surumise erinevate faaside tõhustamiseks!
Artikkel pärineb[url=http://www.t-nation.com/readArticle.do?id=4969760] SIIT[/url]
Autor: Janar Rückenberg (tõlge)