Legendaarne Arnold – osa 10

„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall

München oli imetlusväärne linn. See oli üks tähelepanuväärsemaid linnu kogu Kesk-Euroopas. Temast õhkus rikkust, võimsust, heaolu ja ülekeevat energiat. Esimest korda elus tundsin, et võin tõeliselt vabalt hingata. Kuid esimesel päeval, mil ma Münchenisse saabusin, olin suures masenduses. Raudteejaamas tulvas mu kõrvu tohutu hulk erinevaid võõrkeelseid lausekatkeid. Mul ei olnud kedagi vastas, oli ainult aadress, kuhu minna. Iga kord, kui pöördusin kellegi poole, et teed küsida, kohtasin vaid õlakehitust ja sain vastuseks ühe kahest : ta kas ei oska saksa keelt või on siis ise sissesõitnu. Tassisin oma kotid jaamast välja. Ma polnud veel kunagi näinud nii palju inimesi, ma ei suutnud seda uskuda. Neid tuli ja läks ning tundus, et neil kõigil on kuhugi kiire. Tuututades möödusid minust lõpmatud autode read. Majad kõrgusid taevani. Mäletan, kuidas pöördusin aeglaselt ringi, vaatasin seda kõike ja ütlesin iseendale: ”Nüüd ei ole sul enam tagasiteed Arnold!” Teadsin, et ma poleks iialgi tahtnud tagasi. Ma kavatsesin sinna jääda ja jätkata oma plaanide elluviimist. See, millest olin mõelnud ja unistanud kolm aastat tagasi hakkas nüüd tasapisi reaalseks muutuma.
Läksin Münchenisse värske ja lihtsameelse poisikesena. Ma olin suur poiss väikesest Austria külakesest, mind vaimustas kõik selles kihisevas suurlinnas ning mul polnud sellest kunagi küllalt. Schneck, minu uus peremees, sõidutas mind oma Mercedesega mööda linna ringi ja näitas kõike seda, mis tal oli kaasa arvatud oma ilusat maja, kuhu ta oli mulle toa lubanud. Jäin tema juurde kolmeks-neljaks päevaks. Sain küll omaette toa kuid ilma voodita. Magada tuli ühel ebamugaval asemel. Schneck lubas muretseda voodi. Ta ütles, et üks olla juba tellitudki. Kuid kohale ei jõudnud see kunagi ja lõpuks pani ta ette, et võiksin üleüldse magada tema magamistoas … See oli piir. Pakkisin oma asjad ja lahkusin majast.
Ta tuli mulle järele: ”Arnold. Mõtle selle üle, sa ei ole siin ju esimene.” Ta rääkis mulle kahest kulturistist, kes olid tema juurde jäänud: ”Vaata, kuhu nad on nüüd jõudnud. Neil on omad saalid ja ilus elu.” Ütlesin „ei”. Kuid valjuhäälselt ja kindlalt ma seda ei teinud, ometigi tundsin, et värisesin. Osalt oli see hirmust, kuid peamiselt raevust. Schneck tundus alati nii rahulik ja endas kindel olevat. Nüüd märkasin, et ta tõmbub higiseks. Ta tuli lähemale:
„Tead, ma võin aidata sind teel filmi, võin sind finantseerida, kui sa valmistud Mr.Universumi valimisteks. Hiljem saadan su Ameerikasse, Kaliforniasse treenima, koos maailma parimatega.” Ta maalis mu silme ette täpselt selle pildi nagu olin talle oma tuleviku plaanidest rääkinud. Jah, ma tahtsin saali, kus harjutada, ma tahtsin ka filmikarjääri ja üleüldse tahtsin ma sellist elu, nagu elas Reg Park. Ma tahtsin minna Ameerikasse. Selle üle olin alati mõelnud. Ameerika oli kulturismi meka. Tõelised meistrid suundusid alati Ameerikasse. Ja see asjaolu mõjus mulle rohkem kui ükski teine Schnecki argumentidest. Schneck oli proff. Ta teadis hästi, kuidas manipuleerida noorte poistega, kel pead täis ilusaid unistusi ja plaane.
Läksime sisse . Schneck kordas kõike seda mida oli öelnud, muutes oma lubadusi ainult veelgi köitvamaks. Mõistsin, et lõpptulemusena võiksin saada kõik mida ta lubas, kui vaid suudan ennast maksma panna. Tahtsin teha kõike ausalt ja väärikalt, nii et mul poleks vaja hiljem millegi pärast piinlikust tunda ega midagi kahetseda. Lahkusin Schnecki majast.
Kuigi jätkasin töötamist terviseklubi saalis, oli läbisaamine Schneckiga halb. Kunagi palju hiljem, kui ma Schnecki enam millekski ei vajanud, said meist isegi sõbrad. Aga esialgu oli kõik väga piinav. Mul tuli temaga kokku puutuda pea iga päev ja alati püüdis ta mulle mõista anda, et tema pakkumine on ikka jõus. Ajapikku muutusin üha iseseisvamaks ja sõltumatumaks ning Schneckile „ei” ütelda oli tunduvalt lihtsam. Lõpuks läks asi isegi nii kaugele, et naersin oma sõpradega Schnecki ja tema ettepanekute üle. Edasipidi ei olnud see enam mulle üllatus, et kulturismist on huvitunud nii mõnedki homod, kes ise pole kulturistid, vähemalt mitte eriti tõsiseltvõetavad. Kaks-kolm rikast kutti jõlkusid ümber Müncheni võimlate ja püüdsid leida noori poisse, kellele lubati maad ja taevad kokku. Ja vahel ka leidsid. Kuid ma ei kahetse kunagi, et lükkasin kõik taolised pakkumised tagasi.

(Järgneb)

Autor: joker