Legendaarne Arnold – osa 11
„Arnold Schwarzenegger Education of a Bodybuilder by Arnold Schwarzenegger and Douglas Kent Hall
Leidsin endale uue elamise. See oli üks taolistest kohtadest, kus elanikel juhtus olema ruumi laialt käes ning nad vajasid mõningat abi üüri maksmisel. Me sõime üheskoos ja jagasime ühte vannituba. Ma ei tahtnud, et mu vanemad oleksid teada saanud, missugustesse ebameeldivustesse olin sattunud. Kuni nad seda ei teadnud, olin ma rahul ja õnnelik, sain korralikku palka ning kogu mu elu sujus suhteliselt hästi. Vastasel juhul oleksid nad kindlasti suurde ärevusse sattunud ja soovinud koheselt mu koju naasmist.
Kõik mu mõtted olid koondunud ainult ühele asjale saada Mr.Universumiks. Oma kujutlustes ma olingi juba seda. Mul oli silme ees täiesti selge pilt sellest, kuidas ma auhind käes, võitjana laval seisan. Kõik see tundus olevat vaid aja küsimus, millal kogu maailm seda oma silmaga näha saab.
Terviseklubi juhtimine oli mulle täiesti uus kogemus. Olin treener. Minu ülesanne oli ette näidata harjutusi ja koostada treeningprogramme, mis aitaksid inimestel vabaneda liigsest rasvast ning arendaksid lihaskonda. Treeneritöö alguspäevadel, kokku puutes inimestega, kes tulid mult õpetust ja juhendamist saamas, tundsin teatavat abitust.. Tundsin, et vajan ka ise kedagi, kes mulle nõu annaks ja toetaks mind treeningutel. Kuid selline juba kord oli mu töö. Et püsima jääda, pidin seda tegema.
Seega oli mul kaks tegevussuunda: ühelt poolt tegutsesin kui terviseklubi treener, juhendasin kundesid, teisalt aga püüdsin ise kõvasti treenida, valmistudes Mr.Universumi valimisteks. See oli väga pingeline ja raske. Need inimesed, kellel polnud vähimatki kasu sellest, mis ma neile rääkisin ja näitasin, raiskasid vaid mu kallist aega. Nad olid maksnud ja käisid nüüd selle eest saalis. Käisid, kuid ei treeninud, ei pingutanud. Nad jalutasid üksnes mööda saali ringi ning tegid ainult väga lihtsaid ja mugavaid harjutusi, ilma vähimagi pühenduse ja pingutuseta. Ja samas oli nii palju seda, mida oleksin tahtnud nende raisatud tundide asemel teha.
Treenisin nii hommikul kui õhtul. Olin hakanud praktiseerima nn. kaks korda päevas treeningusüsteemi, mis hiljem väga populaarseks kujunes. Mingit selget teooriat taolise süsteemi kohta veel polnud. Panin lihtsalt tähele, et nii on treenida väga ratsionaalne ja efektiivne. Hommikul harjutasin üheksast üheteistkümneni ja õhtul seitsmest üheksani. Tulemused olid uskumatud. Kahe kuuga olin suutnud juurde võtta rohkem kui viis naela.(u.2,3kg).
Sõjaväes, treenides päevas kuus tundi järjepanu, avastasin, et ei suuda kunagi kasutada selliseid koormusi ja raskusi, nagu oleksin tahtnud. Kui aga kava kaheks jaotasin, treenides käsi ja õlgu hommikul ning jalgu, rindu ja kõhulihaseid õhtul, märkasin, et mul on nüüd tunduvalt rohkem energiat ja jõudu kui enne. Tundus, nagu oleksin teinud kaks korralikku trenni kahel eri päeval. Olin alati puhanud, mu energiavarud olid taastunud ja ma tundsin, et olen valmis järjekordseks pingutuseks.
Esialgu ei pööranud keegi erilist tähelepanu seesugusele jaotatud süsteemile, või kui, siis ainult hukkamõistvalt. Mind peeti hulluks, kuna treenisin 2x päevas. Kuulsin lõputuid hoiatusi, et treenin ennast peagi üle ning, et lihased hakkavad selle asemel et kasvada, hoopis taandarenema.
Ma ei kuulanud kedagi, vaid jätkasin oma. Edasiminek oli uskumatult kiire. Mul oli kaks lähemat eesmärki: kavatsesin võita Mr. Euroopa tiitli ning seejärel osaleda Mr. Universumi valimistel. Mr. Euroopa valimised mind eriti ei heidutanud, see tundus olema käkitegu. Kuid mul polnud hetkel vähimatki ettekujutust, mis saab Londonisse sõidust. Schneck oli kõik oma lubadused tagasi võtnud ning mul endal polnud selleks raha. Peagi ei osanud ma arvata, kui võimsad need mehed seal ikkagi võisid olla. Juttude järgi pidavat nad seal olema tõelised gigandid, lausa loomad, monstrumid… Ainus, mille järgi võisin midagi otsustada, olid fotod (mis aga teatavasti võisid olla väga petlikud). Vaatasin mehi, kes olid võistelnud eelmise Mr.Universumi valimistel.
„Oo ei, ma ei suuda võita seda venda, kes oli võitnud.” Pidin tunnistama, kui olin silmitsenud ta pilti. Edasi vaatasin teise koha võitjat, „Ei, ma ei suudaks ka teda võita.” Uurisin poisi fotosid, kes oli tulnud kolmandaks.” … ma ei suuda lüüa neist kedagi. Vaatasin terve pingerea uuesti läbi ja püüdsin ära arvata , keda ma üleüldse oleksin võimeline neist võitma. Pilk peatus kaheksandal-üheksandal kohal. Tundsin ennast ette juba kaotajana, veel enne, kui polnud veel midagi selget, veel enne, kui oli kasutamata veel terve aasta mis oli jäänud võistlusteni. Need olid haledad mõtted.
(Järgneb)
Autor: joker